Erna kogemused 4

Miiviväli ja Takistusrada

Kui me Hotel punkti juurest metsast välja jõudsime, tuli kõigile meelde, et tegemist oli publikupunktiga. Enam vähem parimate propagandatraditsioonide vaimus jooksis higise ja kurnatud Sverre juured tema järeltulija. Isa samm muutus sellest koheselt hooletult kindlamaks.

Kõigepealt miiniväli. Seekord oli formaati väheke muudetud. Kaks meest läksid rajale, ühel oli kaasas metallidetektor Scout ja teisel väike metallvai maapinna suskimiseks. Ülesandeks oli 20 minuti jooksul üles leida 5 miini ja need tähistada. Meil läksid rajale igiliikurid Härmo ja Sverre, samal ajal kui mina püüdsin samblal silma kinni panna. Esialgu oli tegevus üpris realistlik s.t. olid ettevaatlikud, ent õigepea muutus tegevus palavikuliseks rabelemiseks, kus taktikalisest liikumisest miiniväljal ei peetud enam kinni. Seda ei teinud pea keegi. Esimest korda metallidetektorit katsetav Härmo tegi tublit tööd ja tulemuseks oli 13. koht. Ma kahtlustan, et võistluste korraldajad muudavad selle ala formaati, sest praegusel kujul sarnanes see ikka rohkem maasse peidetud varanduseotsijate, kui demineerijate tegevusele.
Takistusriba.
See oli üks kõige mõnusamaid alasid, kui vahele jätta tõsiasi, et jõud oli täiesti läinud. Läksin rajale teadmisega, et pean selle lihtsalt läbima, kuid tagantjärele tundsin, et oleksin seda võinud siiski ka veidi kiiremini teha.

Kolm detaili. Esiteks panin oma täägi püksirihma külge, kuid hiljem jäi see mitu korda võrkudest üle ronimisel võrguaasade vahele kinni. Ilmselt tuleks nuga panna ikka päris enda ligi ja katta riidega, et ta ei hakkaks segama.

Teiseks, käed olid täiesti jõust ilma jäetud. Võib-olla see oli ka senise jõuettevalmistuse viga, et maast pumpamine oli tõukelihaseid arendanud normaalselt, kuid takistusribal läks tunduvalt rohkem vaja käte vastupidiseid lihaseid, ehk siis lõuatõmbamise lihaseid.

Kolmandaks, kui püksid said vesiseks või poriseks, siis vajusid nad raskusega väga poolde masti. Väga asjakohane oleks olnud kasvõi teibiga fikseerida püksid pealtpoolt põlvi ja võib-olla ka kõrgemalt pükste asend, et liikumisele vaba ruumi jätta. Idee oleks selles, et sellisel juhul pükstes asetseva vee raskus suunatud ainult kuni teibiga fikseeritud punktini ja mitte otseteed alla.

Minu võistkona kaaslased olid selleks hetkeks mind enam vähem tegijana maha kandnud ja käitusid väga meeskonnapõhiselt. See tähendab, et mind aidati alati kõrgete kohtade peale, tõsteti ja upitati.

Mulle tundus, et me uimerdasime väga aeglaselt, ent lõpptulemuseks kujunes 16. koht. Aegu vaadates tundub, et me oleksime võinud isegi vaid väikesest viisi pingutades tõusta ka 14. kohani. Kordan, mulle see rada tegelikult väga meeldis.

Omamoodi naerma ajas, kui raja äärde tulnud tugiisikud Peep ja Taavi julgustasid meid kiirustama, öeldes, et meil on täitsa hea aeg. Ega ma neid ei uskunud küll, ehkki neil oli lõppkokkuvõttes õigus. Nuga ja kirvest me seina sisse ei saanud.
Nüüd toimus olulisem paus. Sõime ja püüdsime riideid kuivatada. Üllatuslikult oli minu iiveldus järele andnud ja sõin travellunchi päris hea meelega. Teisalt oli ilmne, et kõik kuivad sokid olid juba ära kasutatud ja nii tuli nüüd lõplikult märgade saabaste sisse panna kõige paksemad villased sokid, mille alla omakorda panin froteesokid. Jalad olid käimisest hakanud paisuma ja nii võisin eeldada, et viimane 12 tundi toovad lõpuks kaasa ka villid.

H1 – orjenteerumine

Mul ei ole olulisi mälestusi orjenteerumise algpunkti jõudmisest. Võib-olla tähtsaim on see, et nägime vastutegevust teisel pool põldu ja seejärel seda, kuidas risti meie teega saadeti veel üks vastutegevuse auto. Muutsime oma liikumise suunda veidi ja pöördusime metsa. Väsimus hakkas kõigile tunda andma. Härmo jalgadel olid ka ilmselt villid, sest ta astus juba väga kangelt, kuid siiski kiirelt.
Orjenteerumise punkti jõudsime kell 0100. Oli juba pime. Harjutus ise oli Eel-Ernast tuttav. Tegemist oli veneaegsele kaardile kantud punktidega, mis tuli üles leida kaasaegsel maastikul. Vähemalt kaardi peal tundusid enamus punktidest väga loogilistes kohtades. Meil oli komposteerimiseks kaks kaarti ja nii lõime ka meeskonna pooleks. Härmo võttis minu tagasörkijaks ja andis Tanel-Sverre meeskonnale nende ülesanded. Selle hetkel öösel oli Härmo ilmselge liider. Minu ainuke panus seisnes selles, et kuna ma olin ülesande kirjelduse läbi lugenud, siis märkasin ka et iga punkti läbides oli vaja kaart nii komposteerida, kui ka pitsatiga kinnitada. Härmo oleks selle peaaegu tegemata jätnud. Pärast minu asjakohast märkust, saatsime sarnase sõnumi raadio teel ka Tanelile-Sverrele. Meie peamine mure oli õigel ajal järgmisse kontrollpunkti jõudmises. Seetõttu jätsime õige mitu punkti teadlikult välja. Ometi oli see viga, sest järgmisesse kontrollpunkti jõudsime ligi 30 minutit enne aega. Ilmselt oleks olnud õige tegevus see, kui minu selga oleks laotud natuke lisavarustust ja lastud mul aeglaselt omas tempos CP poole veereda, samal ajal kui Härmo oleks veel mõned punktid maha võtnud. Igal juhul tuli orjenteerumisest väga hea 8. koht, 3 puntki leidis Härmo ja 1 punkti Tanel ja Sverre.
Enne CP-sse sisseminekut toimus väga oluline jalgade parandamine ja/või ümbersidumine. Põhjuseks ka see öö jooksul astusime veel üks kord niimoodi jõkke, et vesi tuli saapasse. Kummatigi tundsin mina, et mu jalad on enam vähem OK ja nende saabastest vabastamine oleks valulikum, kui nende jalga jätmine. Selle asemel magasin 15 minutit. Siis selgus, et magasin sipelgapesas. Ülejäänud aeg kulus sipelgate eemaldamisele.
Alanut hommik tõi äratundmise, et oleme kõik üpris läbi. Seetõttu otsustati liikuda kõige otsemat teed, riskides elude andmisega. Vastutegevus oli aga kadunud. Küsisin iseendalt, kas Scoutspataljon on viidud äkki mingisse valmisolekusse seoses Georgia kriisiga. Et märk on antud, justnagu oleks mängude aeg läbi. Tanel arvas, et asi on lihtsalt selles, et Scoutspataljonis algas nädalavahetus.

Laskmine

Jõudsime CP-sse piisavalt vara, et vaim valmis sättida. See on tulistamise puhul väga tähtis. Puhastasin oma kaitseprillid. Kinnitasin vöörihma külga püstolikabuuri ja seadsin relvasalved mugavalt. Kui sa pead jooksma ja practicali moodi harjutust tegema nii, et kõik su laskemoon ja relvad on lõdvalt vormi eri taskutes, siis kaotad hiljem aega nende ülesse leidmisega. Ilmselt just see valmisolek rahulikult ja kindla peale kõike teha, andis hiljem palju juurde. Rada kujutas endast kõigepealt umbes 50 meetrit jooksu tulejoonele, kus tuli lasta 8 metallimärki püstoliga ja seejärel samalt joonelt tabada viite pabermärklauda igaühte 2 lasuga. Seejärel tuli joosta umbes 150 meetrit ülesmäge finishisse. Püstolimärkide puhul hoiatati, et tabada tuleb märkide ülemist poolt, sest muidu ei pruugi nad pikali kukkuda. Olin viimane, kes tulejoonele jõudis. Esimene püstolimärk oli püstiasetatud ristkülik. Tabasin seda liiga alla. Nägin, kuidas märk võpatas, aga pikali ei kukkunud. Parandasin sihtimist ja lasin ülejäänud 7 märki pikali. Tegin väga rahulikult relvakontrolli ja seejärel lasin sama süsteemselt automaadist, mille punatäpp oli enne starti paika pandud. Lasta oli väga lihtne. Endale üllatuseks olin esimene laskmise lõpetaja ja ületasin ka finishijoone esimesena. Siit tuli meie võistkonnale 5. koht. Kordan vaid, et punatäpp suurendab oluliselt sihtimise ja seega ka laskekiirust. Meid kõiki aitas oluliselt see, et enne võistlust olime relvad sisse lasknud ja oma võimeid proovinud. Mina olin oma isikliku püstoliga trenni teinud, seepärast on ka loomulik, et ma seda harjutust teistest paremini lasin. Kuid, kui teised harjutavad samamoodi, on täiesti võimalik laskmisel veelgi paremat tulemust saavutada, sest praegune tulemus tuli eriliselt pingutamata.

Lõpujooks

Imelik oli see, et laskmine lõi meeleolu ülesse lõpujooksuks. Ainult 4 kilomeetrit tundus juba naeruväärne. Võib-olla mängis oma rolli ka see, et oli umbes tund aega varem sisse võtnud pärisarsti Jüri Terase poolt kaasa antud väga tugeva valuvaigisti. Uskusin, et nii või teisiti suudan ma finishini ära tiksuda. Meeskonna vaim oli jõudnud apogeesse ja nii võeti minult kui inimvarelt seljakott. Sellest lendasid juba veidi varem välja märjad ja rasked sokid. Nüüd kallati vesi välja veepaagist. Start. Kohe alguses avastasin, et suudan aeglasemat sörkjooksu teha küll. See oli hea tunne. Raja viimasel kolmandikul möödus meist EROKi võistkond. Püüdsin korra nende tempoga kaasa minna ja siis sain aru, et see on siiski minu jaoks piir, sest niipea kui tempot tõstsin oli pulss ka kohe laes. 400 meetrit enne finishit otsustasid teised, et lähevad kiiremalt. Ma ei uskunud, et nad suudavad kottidega nii kiiresti minna. Mis omakorda näitas, kui aeglaselt ma ise siiski liikusin. Lõpujooksus 22. koht võtab küll igasuguse edasikaebamise võimaluse ja jääb kivina minu kapsaaeda Tõsi, puhanud peast olen ma saabastega sama distantsi mitte eriti pingutades suutnud joosta ka 8 minutit kiiremini, mis oleks andnud koha esimese kümne piirimail. Samal ajal ma tean, et pikamaajooks on minu füüsise kõige nõrgem koht ja ma ei hakka iial jooksma nii nagu need 15 aastat nooremad poisid Tartu Malevast, kes tulid seekord Erna retke võitjaks.


Varustusest

Mulle mu seljakott meeldis, ehkki teiste meelest oli see liiga suur. Ta ei hõõrunud mul midagi ära, vastupidiselt sellega, mis paar korda varem on juhtunud rakmetega. Kuid ilmselt pean vähemalt korra veel proovima rakmeid.
Ma ei võtnud kaasa magamiskotti, vaid sulejope. See meeldis mulle samuti. Kombinatsioonis vihmakeebiga, mis töötas nagu termokile, elasin üle ka vihma tibutava öö luureülesande ajal. Mul oli väga suur hirm alajahtumise ees, kuid kordagi ei hakanud mul tõsiselt külm.
Probleemiks oli raadio paigutus vasakul pool vöö peal. See oli OK, aga kuna meil oli ühendus tehtud kõrvaklappidega, siis oli pidevalt probleeme pikkade mikrofoni- ja kõrvaklapi juhtmetega. Asi ju selles, et iga paari tunni tagant oli vaja seljakott seljast võtta ja igakord nõudis see ettevaatliku ja hoolikat majandamist juhtmetega. Arvan, et ilmselt tuleb seljakoti või rakmete kanderihma külge organiseerida spetsiaalsed kanalid ja väikesed taskud kõrvaklappide ja mikrofoni jaoks. Muidu see elektroonika vastu ei pea.
Püstolikabuur seljakoti vöörihma parempoolsel küljel oli väga hea. Probleemiks oli vast ainult seljakoti vöörihma jäikus. Praegu kippus ta ikka jälle lõdvaks loksuma.
Minu veepaak osutus liiga väikeseks. Alla 2 liitrist veepaaki ei ole mõtet kaasa võtta.
Eraldi probleemiks olid püksid, mis kippusid alla vajuma. Olen proovinud ka traksidega neid kanda, ent siis oli tulemuseks mingil hetkel see, et traksid hakkasid soonima õlgu, mis niigi olid rakmete või seljakoti rihmade surve all. Eelkõige on probleem märgade pükstega, mis hakkavad lotendama ja muudavad liikumise raskemaks. Mulle meeldib saksa pükstel olev rihm reite ümber, millega on võimalik kompenseerida küljetaskute muutuvat raskust.
Eraldi pean mõtlema sellele, kuidas paigutada kuhugi ette taskusse veidi sööki, mida rännaku peal manustada.
Seekord kulutasin ära väikese rulli musta teipi. Seda läheb tõepoolest vaja!! Nii nagu ka rohelist tugevast kilest prügikotti.
NB! Kõik võistluste CP-d võiksid sisaldada ka prügikaste, sest praegu kogunes võistluste ajal päris palju prügi, mida vähemalt meie võistkond ei visanud metsa alla, vaid tassis endaga kaasas.
Praegune märg võistlus tõestas seda, kui oluline on kiletada kõik vajalikud dokumendid. Eelkõige kaardid. Meil olid kaasas mõned lisa 1: 20 000 kaardid ja seal hävisid niiskusega kõik need alad, mis ei olnud kiletatud.
Praegune GPS võiks sisaldada juba kaarti. Sverre kaardiga GPS ja Härmo kaart andsid meie võistkonna puhul väga hea tulemuse. Trassi valik oli meil väga hea.

KOKKUVÕTTEKS

Tõepoolest inimlik faktor mängib olulist rolli. Kui ma oleksin tervemana rajale läinud, oleks ilmselt igast füüsilist pingutust nõudvast punktist meile paar kriipsu paremust tekkinud. Inimlikust eksimusest tulenes ka kaks kõige olulisemat ajaga altminekut. Esiteks “Lenduri päästmise” puhul ei jõudnud me valmis panna ja kontrollida oma varustust ülesandele minekul, sest me ei leidnud startikohta ülesse, kuigi me olime viibinud turvastsoonis juba 45 minutit. See tähendab, et puhata võib alles siis, kui sul on põhimõtteline silmside kontrollpunkti algusega. Ilma sisemise häälestuseta rajale minek toob kaasa rabistamise ja lõpuks kaotuse. Kuna võib arvata, et paintball tüüpi maskidega harjutusi tuleb ka tulevikus, siis tasub kindlasti mõelda isiklikele vahenditele, et tagada kaitsemaksi prillide läbipaistvus.
Luureülesande puhul tuleb arvestada, et füüsilist aega luureraporti analüüsimiseks ja kirjutamiseks peab olema minimaalselt 2 tundi. Sellise puhveraja tuleb igal juhul luuremissiooni ajakavasse sisse kirjutada. Seda peavad teadma kõik võistkonna liikmed, et vastavalt käituda.
Usun, et meie võistkonnal oli reaalset potensiaali, et saada 150 miinust vähem, kui me praegu saime ja tulla umbes 13. -14. kohale. Takistuseks sai just inimlikust juhusefaktorist tulenevad takistused. Eristan neid nii öelda objektiivsetest takistustest, milleks pean näiteks iseenda võimetust jooksma lõppujooksu kiiremini kui umbes praegune 10. koha saavutanud võistkond. Samamoodi oli ju peamiselt inimfaktorist tulenev Georgialaste inimlikult mõistetav valeotsus rünnata Lõuna-Osseetiat. Või Hitleri kangekaelsus, kui ta ei lubanud Pauluse 6. armeed Stalingradist taganeda ja kottisattumist vältida. Tagantjärele tarkusega ei mõista keegi, miks nii rumalalt käituti, kuid just sellise irratsionaalsuse faktoriga tuleb stressi olukorras alati arvestada.

MIS EDASI ?
See on väga keeruline küsimus. Mul on hea meel, et ma lõpetasin, kuid okas on südames, et tehtud sai mitu viga. Muidugi ma tahaksin neid vigu parandada ja oleksin valmis uuesti rajale minema, aga ... Tõele näkku vaadates on ilmne, et mul ei ole füüsilisi eeldusi olla parimate seas. See tähendab, et muidugi ma võin uuesti rajale minna, aga kui ma selle tulemusena osutun oma võistkonna kirstunaelaks, siis ei ole mul enam moraalset õigust. Nii Härmo, Sverre kui ka Tanel on väärt kõige võimekamaid meeskonnakaaslasi, et nende potentsiaal saaks maksimaalselt kasutatud. Ma jätkan üldfüüsilist treeningut ja panen enam rõhku takistusriba läbimisel vajalikele lihasgruppidele, aga ma ei tea, millise võistkonnaga ma rajale julgen minna, nii et ma ei ole neile telliskiviks seljakotis.

Erna kogemused 3

Luureülesanne
Ometi oli vaja luurata. Olin selleks päris hästi ette valmistatud. Olin valmistanud inglisekeelse luureraporti põhja, sest raport tuli esitada inglise keeles, lisaks sellele vormistanud raportile lisanduvate kaartide vajaliku informatsiooni, võtnud kaasa võimalike luurealade 1:20 000 kiletatud kaardi ja kaks komplekti peenikesi viltpliiatseid. (Teadagi, omad sinisega, vastased punasega, muu informatisioon peamiselt mustaga jne). Juba pärast Soodla veehoidlast üleujumist oli näha erinevaid taktikaid. EROK oli üks esimesi, kes kohe veidi eemale astus. Mõte oli lihtne. Esimesed luurajad saavad kasutada üllatusmomenti, kuna hiljem hakkab luuratav objekt teravamat tähelepanu pöörama nendele kohtadele, kust luurajaid kõige rohkem imbub. Otsustasime meiegi kohe ühe luuraja teele saata.
Plaan oli taktikalises mõttes õpikust maha kirjutatud ehk et olin uurinud ameerika väliluure manuaali seda peatükki, mille teemaks oli “area reconnaissance”. Meie ülesanne oli antud vastavalt: leida ruudus MF1683 vastase “assably area” and Commando Post. (See on Soodla veehoidla lõunaküljel asuv endine N.Liidu sõjaväebaasi ala.) Sinna juurde aga käis Erna seltsi enda soovitatud luureraporti skeemi järgi ka maastikuluure. Juba võistluseeelse briifingu käigus seletas ameeriklasest peakohtunik, et luureinformatsioon tuleb anda koos analüütiliste vihjetega, mida sõbraliku staabi S2 saaks kasutada. See tähendab, et luureülesanne ei tähenda mitte kõlupäiselt teatud numbrite üleslugemist, vaid nende asetamist S2 nõudmiste konkteksti.
Konkreetsemalt nägi meie plaan ette, et Tanel läheb teeb luurealas ringi, et identifitseerida luuratavad objektid, samal ajal kui ülejäänud meeskond rajab baaslaagri ehk Objective Rally Point. Siis tuleb Tanel pimeduse saabudes tagasi, edastab oma informatsiooni, mille põhjal me analüüsime edasise kriitilise informatsiooni vajalikkust ja saadame alasse kaks vahepeal puhanud luurajat, kes kindlaksmääratud vaatluspunktides tegelevad pikemajalise vaatlusega, et tuvastada vaenlase üksuse täpsem struktuur, rutiin jne. See oli ilus plaan.
Siis aga sekkus inimfaktor. Millegipärast saime Taneliga üksteisest valesti aru. Tema sai aru, et ta ei tulegi pimeduse saabudes meie baaslaagri juurde. Sellele möödarääkimisele lisandus raadiojaamadega valearvestus. Meie baaslaager oli luurealast umbes 2 km kaugusel ja siis selgus, et meie raadiojaamad ei võta läbi võsa kaugemale kui umbes 1,5 km. See tähendab, et niipea kui Tanel oli läinud, olime meie ülejäänud võistkonnaga täielikus teadmatuses, mis temaga toimub. Kutsusin teda öö jooksul raadio teel umbes iga tunni tagant, kuid ilma tulemusteta.
Baaslaagris arvas Härmo, et kui vähegi võiks, siis ka tema ei läheks luurele, vaid puhkaks. Sverre oli siiski valmis minema. Esialgu veel lootusrikkalt pani ta endale äratuse kella kolmeks ja me lootsime, et selle aja peale tuleb Tanel tagasi ja me teame, kuidas oma luuret edasi organiseerida. (Ei oleks olnud ju mõtet hakata üle luurama seda, mida Tanel on vahepeal juba avastanud.)
Taevas tõmbus pilve ja hakkas vaikselt tibutama. Minu magamisease koosnes sulejopest ja vihmakeebist. Väga mõnus. Külm ei hakanud. Küll aga käisin vahepeal veelkord kuuse taga sisikonda tühjendamas ja keset ööd, justnagu mitte midagi juhuse hooleks jättes, paotasin ka suu kaudu veidi sisikonda metsaveerele.
Seni kuni oli valgust, tegin endale märkmikku mustandina märkmeid maastikuluure kohta vastavalt minu käes olevale kaardile. See toetus lühendeid armastavale ameerika skeemile OAKOC.

Observation and Field of fire
Avenues of approach
Key terrain
Obstacles
Cover and concealment

Juba ainuüksi see analüüs näitas, et vastasel ei ole oma laagri perimeetri kaitsel palju erinevaid varjante. Võtmealaks pidasin laiema perimeetri mõttes kontrolli Piibe maantee üle, sest suuremal hulgal rasket tehnikat oleks raske juhtida läbi muude teede, mis märjal aastajal olid väga pehmeks muutunud. Alternatiivse rünnaku ja ka vaenlasele taganemissuunana oleks arvesse tulnud tee, mis ületas Soodla jõge, aga jõeületuse võimalust ehk silla kandevõimet oleks vaja eraldi kontrollida. Sisemise perimeetri võtmealaks olid endise sõjaväebaasi hooned, mis pakkusid ka mõningat kaitset vastase tule eest, kuna ülejäänud maastik oli kaetud lihtsalt kord tihedama ja kord hõredama metsaga. Ründajale tähendas see võimatust soomustehnikaga rünnakuks hargneda. Oluline ründajale oli seegi, et üldiselt oli nähtavus alusmetsa tiheduse tõttu ka parimal juhul männimetsa alal alla 200-300 meetrit, mis tähendab, et raskerelvade laskekauguse eelise kasutamine oli raskendatud.
Kummatigi sai kell 3 ja Tanelit ei olnud tagasi tulnud. Raadio ei vastanud. Otsustasime, et Sverre läheb luureala idaserva, toob mulle maastikuluure jaoks informatsiooni juurdepääsu teede kohta idast ja üritab sealsamas raadio teel ühendust võtta Taneliga. Leppisime kokku, et ta teeb kiiresti, et kell 0600 tagasi olla. Luureraport oli vaja ära anda kell 1100 ja see punkt asus umbes 3-4 kilomeetri kaugusel. Rehkendasin kogu aeg mõttes, et meil peab jääma raporti vormistamiseks vähemalt tund aega. Kell 0620, Sverre on tagasi, veidi informatsiooni, kuid Tanelist ei kippu-ega kõppu. Kujutlesime, et ainuke punkt, milles meie ja Tanel peab ühtemoodi aru saama, on jõudmine järgmisse kontrollpunkti. Seepärast asusime 0700 sinna poole teele. Ja siis otse kui ime kostis raadiost Taneli kutsung. Kõik mehed olid ühtemoodi närvis ja kujutasin ette, et halvim, mis saab juhtuda on see, kui kokku saades raisatakse aeg üksteise süüdistamisele. Irooniliselt aga ei olnud hädad veel läbi. Nimelt selgus, et Tanel oli öösel oma kompassi kaotanud ja minu GPS eksitas teda samuti. Sverre läks teda otsima, samal ajal kui mina hakkasin siis meeleheitest luureraportit kirjutama. Panin sinna kõik, mida olin maastikuluure kohta välja mõelnud ja jäin ootama Taneliga kohtumist. Nagu Myrphy seadus seda soovib, saime täiesti kurnatud Taneliga kokku alles 0920. Seejärel jõudsime kontrollpunkti Golf 1040 ja meile jäi luureraporti vormistamiseks 20 minutit aega. Selgus, et Tanel oli nii mõndagi näinud, aga aega meil enam ei olnud. Eelkõige oli ta ise nii väsinud, et korraliku objektiluure kaarti me ei jõudnudki vormistada. Niisamuti jäi vastase kirjeldus väga üldsõnaliseks. Saime sealt 360 maksimaalsest miinusest 216 miinust, mis andis meile selle ülesande puhul 21. koha. Takkajärgi võib öelda, et järelikult ongi maastikuluure väärtuseks umbes 100 punkti luureraporti tulemusest. Kui arvestada, et parim tulemus oli 36 miinust ja EROK’il oli seal 61 miinust, siis arvan, et selles ülesandes andsime liiga lihtsalt ära umbes 100 punkti, mis oleks meid lõpptulemuses tõstnud 15. kohale. Ma ei arva, et see on selgelt Taneli süü, kuna igasugune kommunikatsioon toimib alati kahe osapoolega. Me oleksime pidanud palju selgemalt maha panema, mis kell ja kus me kokku saame. Selle asemel me jätsime selle täpsustamise hilisema raadioühenduse hooleks. Kuna aga raadio ei töötanud nii nagu vaja, oli tulemuseks siin läbikukkumine. Oluline oli ju seegi, et tegelikult oli Tanelil täiesti piisavalt informatsiooni, et paremat raportit kirjutada, aga meil ei jäänud selle analüüsiks aega. See oli peamine viga, et me ei leppinud kokku, mis kellaks me lõpetame igasuguse luuramise ja ainult vormistame oma raportit.
Selgelt rahulolematutena tegime mitmesugust nalja kontrollpunktis viibivate tüdrukutega ja asusime ilmselt Meelis Rätsepa lemmiketapile, mis viis otse üle Koitjärve raba. Selle keskel oli postkast, mida valvav eesti kohtunik ütles, et ükski välismaa kohtunik ei olnud nõustunud nii raba keskele tulema... Raja teises servas toimus aga ka varustuse kontroll, kus sooviti näha, kas meie kaasavõetud köied on ikka 15 meetri pikkused. Meil igatahes olid. Hoolimata sellest, et ainuke kord, kui neid kotist välja võtsime, oligi see varustuse kontroll. Tegime väikese pausi ja vahetasime sokid, sest rabas olid jalad täiesti märjaks saanud.
Seejärel asusime aga ühele kõige raskemale etapile. Ületada tuli Piibe maantee, mis laskmisehäälte ja kopterpõrina järgi oli vastutegevust tihedalt täis pikitud. Meie siirdusime kohe Koitjärve lõunakülge pidi lääne poole, kuni jõudsime Raudojani. Selle kallastel ei olnud kahjuks pesa teinud ükski kobras. Meil aga ei olnud väga viitsimist taas saapaid jalast võtta. Otsustasime hoopis mööda Raudoja risti Piibe maanteele minna. Sinna aga oli emake loodus valmis pannud kõige vastikumat sorti märgala. Ühtäkki olid meie jalad põlvini ja siis ka pea kubemeni vee sees, tasuks ainult Piibe maantee teisel pool võsa. Loomulikult ei olnud selle koha peal ühtegi vastutegevust, sest normaalsed võitlejad hoiavad oma jalgu.
Teisel pool Piibe maanteed valasime vee saabastest välja ja vähemalt mina panin märjad sokid uuesti jalga, sest kuivi enam ei olnud. Tõusime püsti ja läksime edasi. Minu organism teatas mulle irooniliselt, et eilne kriis ei olnud siiski juhuslik ja mööduv nähtus. Võistkonnakaaslased lihtsalt libisesid pidevalt mu eest ära. Minu ainuke kinnitus endale oli see, et kui ma jätkan omas tempos, siis kuidagi pean vastu. Glükoos oli ainuke asi, mille peale kohe iiveldust ei tulnud. Kuna ka silme eest kippus veidi ähmaseks, siis hakkasin ma isegi lootma, et tulgu siis parem üks selge teadvusekaotus, kui selline piin. Aga näe. Päriselt ära ei kukkunud. Ainult takistusriba kontrollpunkti jõudsin täiesti jõuetuna.

(Jätkub)

Erna kogemused 2

Echo
Tee Echosse pakkus mitu huvitavat taktikalist varjanti minekuks. Tähtsaimaks piirajaks oli teadmine, et vastutegevus toimib ka põhja pool Tallinn-Narva maanteed. Vastutegevuse tuumaks oli nii nagu alati Scoutspataljon, kelle harjumuste kohta oli veidi infot kogutud. Tanel seletas meile kõige olulisema. Vastutegevus paneb eelkõige kinni kõik lagedad alad, kus nad saavad näiteks ühest servast või tipust jälgida ja anda teise lagendiku serva raadio teel informatsiooni. Niisamuti andis üleval tiirutav kopter informatsiooni võistkondadest, nii et vastutegevus sai võistkonnale ka ette sõita selleks hetkeks, kui võistkond kindlas suunas liikudes kusagil teed ületama jõudis. Võimalusi oli kaks. Esimene oli turvalisem ja nägi ette Jägala suunast kohe kagusse minekut, et ületada Tallinna-Narva maantee metsasel alal Kodasoost idas ja seejärel minna ringiga lõunast kogu aeg mööda metsasid, ületades vaid kolm väiksemat teed.
Kummatigi sai selgeks, et ainuüksi tulek pimeduses mööda metsasihte ja kraavipealseid Narva maantee ligidusse võttis nii palju aega, et Echosse jõudmine ettenähtud ajal muutus väga problemaatiliseks. Seepärast otsustasime riskida lühema, kuid ohtlikuma tee kasuks. See tähendas minekut Rummu järve lõunakülge mööda ja siis liikuda kagusse, et Valkla oja juures ületada Tallinn-Narva maantee. Arvestus oli lihtne. Isegi kui anname üks kord ära elud, on see parem, kui lootusetult hiljaks jäämine, sest siis ei pruugita sind kontrollpunktis üldse lasta ülesannet sooritada. Sealt aga tuleksid maksimumkaristuspunktid, mida on rohkem kui äraantud elude eest saadavad miinused.
Imet ei juhtunud. Teel Rummu järve poole oli mõlemat pool teed laiuva viljapõllu ületuseks üldse kaks võimalust Kodasoo kandis. (kui sa just ei tahtnud otse viljapõllul trampima hakata). Suhteliselt resigneerunult leppisime kahe vastutegevuse mehega, kes järsku teede ristumiskohal kraavist välja ilmusid. Tõepoolest, me oleksime ju võinud ka veel ära joosta, aga kuna eesmärgiks oli õigeks ajaks kontrollpunkti jõudmine, siis oleks igasugune ringiminek paratamatult tähendanud hiljaks jäämist. Huvitav oli ka see, et kraavist ronis välja ka taanlasest noorepoolne kohtunik, kes tähendas, et nüüd oleme kümneks minutiks sõjavangid, sest Sverrel oli padrikus rühkides käiselt kadunud võistkonna number. Niisamuti tehti meile märkus, et automaadi kandmine seljal ei ole samuti lubatud. Mõnes mõttes näitasid need umbes kella 5 ajal hommikul tehtud märkused, et esimesed 12 tundi võistlust hakkasid jätma oma jälge meie võitlejate käitumisele. Igaüks hakkas vaikselt ümber tõstma ja kohendama oma koormat. Minule oli selleks hetkeks selgeks saanud, et olid kaasa võtnud vale püksirihma, mille tulemusena vajus mu pükste jalgevahe pidevalt noortepäraselt madalale. Võib-olla oleksin saanud sellise noortepärasuse eest kiita teismelistelt tüdrukutelt, aga neid ei olnud kella 6 ajal võtta. Tõele au andes ei ilmunud neid kordagi meie raja äärde minu pükste madalat vöökohta imetlema. Nii et järele jäi ainult ebamugavustunne, kui pidi veidi jooksma.
Neli elu ära antud rühkisime edasi Rummu järve suunas. See oli hetk, kus ma hakkasin ennast veidi halvasti tundma. Jõud hakkas kaduma. Kuna taolist asja on ikka ette tulnud ei pööranud ma sellele tähelepanu, sest hommik oli imeilus. Rummu järv oli kell 6 hommikul kõigi loodusfotograafide märg unenägu. Madal päike peegeldus eredalt peegelsiledalt järveveelt ja kogu pilti mahendas udu. 4 kilomeetrit hiljem muutusid Härmo ja Sverre juba veidi närviliseks, sest meie edenemise kiirus ei olnud piisav. Just siis tundsin ma asi on totaalselt korrast ära. Maastik ei olnud üle mõistuse raske ega kiirus üle mõistuse suur, aga ma hingeldasin kui loom ja aeg ajalt näis tasakaal kaduvat. Teised märkasid ka seda. Mind sunniti vett jooma ja glükoosi sisse võtma, aga ma ei oska öelda, et see oleks märkimisväärselt olukorda muutnud. See oli väga õudne tunne, sest ma mäletan, kuidas kaks aastat tagasi Põrgupõhjal ma osutusin võistkonna nõrgaks lüliks, aga see murdepunkt saabus siiski alles teisel päeval ja oli seotud ainult jalgade kehva olukorraga. See siin oli midagi muud. Ilm oli hommikuselt värske, nii et see ei saanud olla ka ülekuumenemise küsimus. Seda enam, et mul oli seljas üpris standartne Crafti õhuke särk ja selle peal vormi kuub. Põhjus saab olla ainult kompleksne, kus füüsiline pingutus kiirendas mingi haiglasliku seisundi väljatulekut.
Nagu võis arvata ei olnud Tallinn-Narva maanteel otsest vastutegevust, sest nii tiheda liiklusega alal ei ole mõtet ohtu seada kellegi elusid. Küll aga oli kõpsti kohal kopter, kes nägi nii meid, kui ka ilmselt Belgia võistkonda. Igal juhul läksime läbi võsa ja jõudsime ligi pooletunnise ajavaruga Echo punkti. Huvitaval kombel ma seekord taastusin väliselt päris kiiresti pärast mõnda energiabatooni. Või oli asi siiski uues adrenaliinis.
Ülesanne nägi välja nii, et liivase künkakese tippu oli tehtud kuulipilduja pesa, mida kahelt poolt julgestasid paintball relvaga võitlejad. Meie ülesanne oli visata kuulipilduja pessa lõhkepakett ja tabada paintballi relvaga kahte julgestavat võitlejat. Ilmselgelt oli selle ülesande võtmeks kiirus, sest kui meie saime pihta, tõi see kaasa miinuseid, kuid ei võtnud meie võistlejaid mängust välja. Seega oli taktika lihtne. Tanel jookseb joonelt noore hirvena kuulipilduja pesa juurde ja viskab lõhkeaine. Samal ajal kui teised võitlejad tegelevad ülejäänud vastutegevusega, et nullida nende katseid Tanelit tabada. Kõik läks plaani kohaselt. Esimene väike viivitus toimus siis, kui Tanel ei saanud kohe lõhkepaketti heitevalmis ja seejärel kui pauk oli käinud, ei teadnud me järsku mida edasi teha. Umbes 3-5 sekundit hiljem hüüdis kohtunik, et me jookseksime nüüd finishisse. Seda me tegimegi. Tulemuseks oli 16. koht. See punkt oli tüüpiline tinglikult militaarne katse, sest päriselus oleks ilmselt taoline otsejooks kuulipildujapesale halvasti lõppenud. Samas on selge, et ka päristaktikalises olukorras loeb agressiivne kiirus. Mulle endale jääb aga veidi ebaselgeks, milline peaks olema reaalselt parim taktika taolise punkti võitmiseks, sest mõne järgneva võistluse puhul on mul soovitada vaid üht. Kuulipildujapesa ründaja peab oma “granaadi” siduma niimoodi rakmete või riiete külge, et selle heitmisel ei tuleks nööride või splindiga kohmitseda, vaid piisaks lihtsalt tugevast tõmbest ja edasine oleks vaid granaadi heitmise vaev. Samal ajal on oluline, et teised võitlejad ei jääks kordagi päriselt seisma, vaid liiguksid ühe hooga kogu aeg edasi. Ainult nii võib loota parima ajalise tulemuse peale. Seda enam, et tegelikult on ju meil – “ründajail” – tulejõus ülekaal. 4 relva vastase 2 relva vastu, kuna kuulipilduja Erna mängu tinglikus situatsioonis meid ei kahjusta.
Omamoodi oli hea, et me tulemust kohe teada ei saanud, sest kuna katse lõppes meile ilma tabamusteta, siis oli vajalik motivatsioonisüst käes, et kohe edasi minna tunduvalt optimistlikumas meeleolus. Salamisi uskusin ju minagi, et olime selles punktis tulnud parimate sekka. Aga ilmselt olid eelkõige kõik võistkonnad juba aru saanud kiiruse primaarsusest...
Meditsiiniülesanne
Järgmine punkt asus Soodla veehoidla põhjakaldal. Jällegi oli peamine küsimus, kuidas minna mööda suurtest lagedatest aladest Kosu ja Härmakosu vahepeal. Meie võistkond valis vähem käiduma tee, sest olles stardijärjekorras 23. nägime aeg ajalt metsa trambitud radasid, mille olid jätnud võistkonnad, kes kõik tegid oma trassi sama loogika järgi. Seekord aga ei olnud meil olulisi radasid ees. Läksime otse põhjast lõunasse Härmakosust lääne poolt mööda, et sealt edasi edeneda mööda veehoidlaga paralleelseid metsateid.
Ma olin tõsiselt võtnud meie võistkonnakaaslaste soovitusi tõhusalt süüa. Panin endale valmis üht-teist söögiks, aga nüüd saabus iiveldus. Jõin veepauna pandud soolalahust (mulle ei tule meelde selle täpne nimi. Oli selline pulber kollases pakendis, mis oli ette nähtud kompenseerima vedelikukaotusest tingitud soolade kaotust.) Aga iga mõte neelata midagi tõsisemat tekitas kohese oksendamissoovi. Oli võistluse 24 tund. Olin vahetanud kahed sisesokid ja ühed pealmised villased sokid. Jalad olid põhimõtteliselt korras.
Sel etapil kasutasime päris palju raadiot. Jõudes järjekordsele riskantsele teeületuskohale, saatsime Taneli umbes 200-300 meetrit ette. Kui teeületuskoht oli puhas, andis Tanel sellest raadio teel teada. Väga tõhus minu meelest, sest kasutades ära erinevate võitlejate kiirusvõimekust, tagati nii ühtlane kiirus parimal trassil. Üldiselt nägime ühes kohas varitsuses seisnud Pasi jälgi, aga vastutegevust me ei kohanudki. Taas juhtus nii, et trassi lõpus hakkas kiire ja minul jälle paha. Ma ikka vihkasin iseennast sel hetkel tõsiselt. Kõige tipuks keeras meie tee napilt 1 km enne kontrollpunkti totaalseks sooks. Kui eelnev liikumiskiirus oli umbes 3-4 km/h, siis nüüd langes see kohe 1,5 km/h. Tekkis reaalne hirm, et me jääme hiljaks. Omamoodi üllatuslikult olime aga taas ligi 20 minutit varem kohal.
Meditsiiniülesanne kujutas endast nurjunud kaitseliidu õppust Soodla veehoidlas, kus paadid olid vees ümber läinud ja õige mitmed ilmselt uppunud. Kaldal oli neli kannatanut, keda oli kohe näha ja 2 veidi eemal, kes tuli samuti üles otsida. Peamiseks diagnoosiks alajahtumine. Ühe tegelase puhul tuli rakendada elustamist, ühel oli lahtine luumurd ja ülejäänud tuli lihtsalt soojendada. Ma olin ilmselt eelnevast tervislikust seisundist haievil, mistõttu meeskonna juhina rabistasin liiga palju. Pärast olukorraga tutvumist ja elupäästva esmaabi andmist, tegin raporti, helistades tinglikult 112-te. Sealt küsiti, kus õnnetus toimus. Ütlesin, et Soodla veehoidla põhjaküljel ja ma võin anda GPS koordinaadid, kuid selle seletusega ei jäädud rahule. Kuna kaart oli Härmo käes, oleksin ma pidanud tema käest võtma kaardi ja veidi hiljem uuesti helistama, et anda päästeautodele täpsed juhised õnnetuskohale jõudmiseks.
Teiseks tegi meie võistkond vea, et asetas relvad maha, et oleks mugavam anda esmaabi. Seda ei oleks tohtinud teha, isegi kui tegemist ei olnud militaarses mõttes taktikalise olukorraga. Nägin, et Sverre tegi seda ja palusin tal seejärel meie kõigi relvi valvata, aga hiljem jäi see meil tähelepanuta.
Viimane ja kõige suurem puudus oli kannatanute toimetamine kogunemispunkti. Me tegime õigesti, kui sundisime neid, kes liikuda suutsid, omal jalal sinna minema, kuid vahepeal oli palju aega läinud rabistamiseks, mistõttu ei kaks probleemset kannatanut jäidki sinna toimetamata, kuna aeg sai otsa. Üks neist oli teadvuseta ja teine see lahtise luumurruga. Esimene oleks tulnud suhteliselt lihtsalt transportida, sest ilmseid muid vigastusi tal ei paistnud olevat (sain ma aru) ja teise puhul oleks tulnud fikseerida murdunud jalg kas teise jala või mõne oksa külge ja siis organiseerida kanderaamil transport. Igal juhul jäi see meil tegemata. Olime organiseerimatud ja see oli teamleaderi süü. Eelkõige peab teamleader olema väga rahulik ja kindel. Seda ma seekord ei olnud. Siiski saime sealt 13. koha, mis ei ole kõige halvem, aga arvestades seda, et Eel-Ernal ja Põrgupõhjal oli meditsiin meil esimese 6 hulgas, ei jää ma selle tulemusega rahule.
Järgmine löök tabas mind kohustusega üle ujuda Soodla veehoidlast. Jah, ma oskan ujuda küll, aga ma olen kindlasti pühapäeva ujuja. Keset vett tabas mind rabistamise kramp ja ma palusin ujumise turvajatelt abi...
Teisel pool kaldal ootas meid luureala. Enne seda toimus varustuse taas üleskloppimine ja veidi puhkamine. Õige mitmed võistkonnad viskasid ennast kohe suisa magama. Vaatsin kerge võõristusega sakslasi kellel olid väga väikesed seljakotid. Kell oli umbes 19.00. Meie otsustasime kõigepealt teha sooja süüa. Siis hakkas mõistus vaikselt selginema. Pärast Travellunchi söömist lisandus sellele kahjuks ka kõhulahtisus. Läksin metsatukka, mille peal tiirutas järelejätmatult helikopter ja tühjendasin väga vesisel viisil kogu oma soolestiku veehoidla kaldapealsele.

(Järgneb)

Erna kogemused 1

Nüüd on see siis tehtud.
Mina, kes ma keskkooli lõpus ei suutnud 5 kilomeetrit joosta, olen Erna retke läbinud. Täitsime ka oma eesmärgi, mis oli kahetine: esiteks igal juhul lõpetada ja teiseks vähemalt ühte välisvõistkonda võita. Tulime 18. kohale ja meie taha jäi 5 välisvõistkonda ja 2 eestimaist võistkonda. Lisaks kaks katkestanud võistkonda, mis tähendab, et olime paremad kokku 9 võistkonnast. Sellega aga juubeldused piirduvad, sest võimalusi endale etteheiteid teha on samuti mitmeid.

Riskifaktorid sõjas ja võistlustel

Mind hämmastas viimasel aastal sõjamemuaare lugedes nn. inimfaktorist tekkinud vigade hulk. Näiteks see kui soomepoisid mäletavad vahipostil olnud sõdurit, kes tulistab hirmust iga krõbina peale ja laseb lõpuks maha ka vahetuseks tulnud oma rühmakaaslase.Väinö Linna "Sõjaromaan" sisaldab hulgaliselt episoode meeste psühholoogilisest murdumisest või ebaratsionaalsest käitumisest. Erinevatel õppustel Eestis olen aru saanud, et just inimeste psühholoogiliste või füsioloogiliste tegurite mittearvestamine tekitab kõige enam vea olukordi.
Antud võistluse vaimselt kõige kurnavam aspekt oli minu jaoks faktis, et olin oma võistkonna füüsiliselt kõige nõrgem liige. Te võite ju ise ette kujutada, mida see tähendab 3 teotahtelise mehe jaoks, kui nad näevad, et üks nende kaaslane jääb kogu aeg maha. Väliselt on kõik korras, aga mul endal on tohutult piinlik. Kuidas siis nii juhtus. Eel-Erna ja ka Põrgupõhja andsid pigem häid signaale füüsilise ettevalmistuse edenemise kohta. Eel-Ernal oli vaid üks nõrkusekoht, kuid väsimusele pidasin ma seal endale üllatuseks väga hästi vastu. Enne Ernat aga tundsin juba nädal aega kerget haigusevimma. Selle tunnuseks oli palavik hommikuti ja üldine väsimus. Ma ei hakanud asja uurima, sest ei seadnud kordagi kahtluse alla otsust Ernale minna. Neli päeva enne võistlust käisin viimast korda jooksmas ja juba siis tundsin, et asi ei lähe hästi. (See ühes on mu eelmises sissekandes kirjas.) Tulemuseks oli see, et esimese 12 tunni järel tabas mind senitundmatu nõrkusehoog koos iiveldusega. Võistkonnakaaslased rääkisid vähesest söömisest ja vee joomisest, aga ma ise arvan, et nende poolt välja pakutu lihtsalt lisandus organismis juba pesitsevale soodumusele. Samas olen ma teistega võrdselt käinud nii Utrial, Põrgupõhjal ja kahel Eel-Ernal ja sel aastal tegin veel enne Põrgupõhjat 60 kilomeetrise matka kaks korda raskema seljakotiga ja kordagi ei ole ma midagi sarnast kogenud sama mõõdetavate aja ja koormussuhete korral. Enam vähem kuni viimase hommikuni oli mul tunne, et kui ma võtan midagi suu sisse, siis oksendan selle ka kohe välja. Lisaks sellele tõusis pulss anaeroobsesse faasi kogu aeg liiga kiiresti ja kahel korral oli mul tunne, et panen lihtsalt pildi taskusse. Ma tahan öelda, et ma tean, mida tähendab "kett maas" või "kumm täitsa tühi" tunne, aga Erna ajal kogetu oli midagi muud. Ma arvan, et läksin rajale ilmselt haigena ja seal lõi see kõikide lisamõjurite toimel välja.
Samas olin pool aastat nii palju teinud, et Ernale pääseda. Sellisest võimalusest loobumine oleks tekitanud väga palju spekulatsioonidega täidetud tühja targutamist. Lisaks ütles kolmapäeval enne laevale laadimist mulle Alar Nigul EROK-i võistkonnast vaikselt kõrva sisse: "Mine siis ikka lõpuni. Ära hakka katkestama." Ma tõesti mõtlesin, et katkestamine oleks väga piinlik. Aga kogu lool on ka teine vaatenurk. Kui see oleks olnud ainult minu isiklik üritus, siis ei oleks ka haigena rajaleminek ja lõpuni komberdamine olnud kellegi teise probleem. Antud juhul vedasin oma võistkonnakaaslaste õigustatud ootusi alt. Õppetund - haigena rajale minek ei ole üldse kangelaslik, sest niimoodi kannatab kogu võistkonna moraal ja lõpptulemus. Soovitaksin seepärast siiski alati paar päeva enne võistlust arsti juurest läbi minna. Kõige selle taustal on üllatav, et me saime kontrollpunktidesse hilinemise eest ainul 6 miinuspunkti, mida on tublisti alla keskmiselt saadud miinuste.

Meeskond

Hea on tunda oma meeskonna iga liikme erilisi võimeid. Kuna mina vajusin "pildist välja", siis võttis faktiliselt Härmo meeskonna juhtimise oma peale. Tal on kõik autoriteerse, ent napisõnalise liidri omadused ja mul jätkus oidu temaga mitte vaielda. Teiseks oli Härmol ja Sverrel välja kujunenud oma kindel kaardil liikumise rutiin, mida iseloomustas väga tihe koordinaatide võrdlev kontroll kaardi ja GPS-i pealt, kus Härmo oli kaardiga ja Sverre elektroonilise kaardiga GPS-l. Selle tulemusena mindi ka üsna tihti otse läbi maastiku ilma sihtisid või radasid kasutamata. Minu ebaõnnestumiste ritta lisandus seegi, et käekella batarei sai tühjaks ja minu GPS näitas samas UTM võrgus kohtasid umbes 200 meetrit Sverre GPS-ist erinevalt. Kuidas see on võimalik, seda ma ei tea. Igatahes ma ise lõpuks kaarti väga ei jälginud. Psühholoogiliselt lisas see aga ebakindlust, kui sa ei tea, kui palju sul mingis sihis minna on. Seepärast arvan, et kõikidel võistkonna liikmetel võiks alla siiski pidevalt mingid kontrolliaparaadid - kell ja GPS. Tanel leppis samuti oma kohaga. Tema käis aeg ajalt ees vastutegevust luuramas ja oli füüsiliselt vormis.


Sellel Andres Haabu tehtud pildil olen mina see, kes esiplaanil kujutletava vaenlase pihta laseb. Tähelepanelik vaataja märkab, et punatäpp sihiku üks klapp on lahti, aga teine on kinni...

Dessant Salmistule

Vastupidiselt sellele, mis mulje võib rannikult jääda, on dessant tegelikult üsna pingevaba üritus. Ilusa ilmaga lasti meid "Admiral Pitkalt" mere peale. Seal tehti vastastikuseid pilte. Päike paistis. Ainsaks probleemiks oli mure, kuidas mitte märjaks saada. Oli ju teada, et ilmselt imiteeritakse ka vee sees mõne pommi plahvatust, mis võib palju vett taeva alla paisata ja nii kõik lähedalolijad vesiseks kasta. Seepärast keegi väga ei kiirustanud ka kohe kalda poole. Sõuti üsna rahulikus tempos. Ainuke, mida teati, oli vajadus kaks salve paukpadruneid ära lasta, sest hiljem oleks neid ju väga tülikas tassida. Nii leppisime kokku, et niipea, kui oleme paadist välja saanud, laseme ühe salve tühjaks ja siis vahetame salve, et teine salv saaks tühjaks jooksu pealt. Ei midagi keerulist. Rullisime ennast vaikselt edasi ja õige pea oligi dessant läbi. Täitsime veepaagid ja võtsime aja, et nüüd põhjalikult kaarte vaadata. Mina andsin ära oma mobiiltelefoni, sest EROK hoiatas, et isegi selle kaasaskandmine võib pahandusi tuua. Olgu peale. Meie tegelik start toimus alles 9 ajal õhtul, kui juba vaikselt hämarduma hakkas.

Lenduri päästmine

Minek Deltasse olulisi probleeme ei tekitanud. Jõudsime sinna 45 minutilise varuga, mis tähendas, et magasime pool tundi ja seejärel marssisime pimedas punktist kogemata mööda. Kell oli 1 öösel. Kui saime eksitusest aru, siis hakkas kiire. Jooksusammul kohale jõudes olimegi 2-3 minutit hiljaks jäänud. Edasi läks rabistamiseks. Selgus, et meil oleks seal tegelikult vaja läinud tugiisikut, kes oleks pidanud meie relvi valvama, samal ajal, kui me võistleme. Meie olime aga oma tugiisiku magama lasknud. Siit tulid esimesed miinused. Edasi, vaja oli pähe panna paintballi maskid, kätte saime Glock tüüpi relvad, mis olid laetud värvikuulidega. Tuli minna mingi maja juurde umbes 100 meetrit ja sealt välja tassida üks haavatud lendur. Luges nii aeg, kui ka pihtasaadud tabamuste arv. Esimene mask, mida proovisin oli täiesti uduste klaasidega. Mehed hingavad sooja õhku külmas öös. Väga loogiline, et need maskid olid täiesti läbi "hingatud". Olime ju järjekorras 23. võistlejad. Proovisin ka teist, ent tulemus oli sama. Samas oli adrenaliin juba nii sees, et kaitsemaski prillide puhastamiseks ei jäänud aega ja ei jätkunud oidu. Niipea, kui anti start, selgus, et ettevalmistusala tuledest eemale astudes, ei olnud läbi maskide enam mitte midagi võimalik näha. Orjenteerusin vaid mõningate üksikute lampide või helkurite järgi. Seetõttu kaotasime ka aega lenduri leidmisega ja kuna me ei näinud hästi ka maja, siis ei otsinud me varjet kuulide eest. Lõpuks leidsime lenduri maja seest. Õnnetuseks oli mees tubli 100 kilo ja mina sattusin olema ta pea poolel. Mehe raskus tegi mulle kohe selgeks, et lisaks mittemidagi nägemisele, ei suuda ma kiiresti liikuda. Kuid oli juba hilja. Enam vähem tragikoomiline oli seegi, et selg ees liikudes ei leidnud ma üles ust, kust oleks saanud välja minna. Olin ju praktiliselt pime. Kuidagi me finishisse jõudsime ja tulemuseks oli väga masendav 22. koht. Kuidas seda oleks saanud vältida? Esiteks, kui me oleks piisava varuga tulnud starti, siis oleksime ilmselt suutnud oma kaitseprillid puhastada. Nägijate inimestena oleks aga üpris loogiline olnud see, et oleksime müüride tagant varju otsinud ja ohtlikud avatud kohad kiiremini läbinud. Teiseks ei olnud mina ilmselt kõige õigem inimene kandma 100 kilose mehe rindkere. Aga teisalt ei olnud meie hulgas keegi suure massiga jõumees. Igal juhul me otsustasime mitte pikalt rääkida nurjunud katsest vaid kohe edasi minna. See oli pikk minek Echo-sse.

(Järgneb... toon mõned pildid kohe lisaks:)

Juba homme ja pateetiliselt ka Erna mõtestamisest

Aasta alguses kirjutasin, et alanud aasta üheks eesmärgiks on suurel ja päris Ernal ära võistelda. Tulin neli päeva tagasi Jaapanist ja hinges oli väikene hirm, kas ma jõuan oma väsimuse "ümber magada". Viimased päevad ongi möödunud kerge palavikuõhetuse tähe all. Kuid kui ma kell 5.30 hommikul üles ärkasin, tabasin ennast mõttelt, et tegelikult olen päris närvis. Keha reageerib sellele koheselt ja tuletab meelde, et üks põlv valutab aeg ajalt, teisalt trummeldab vihmane madalrõhkond väsimust jne. Ometi eile kõik möödus. Lasime sisse oma Galil SAR automaadid ja nende peal olevad punatäpp sihikud. See lõi meeleolu töiseks.

Meie meeskond on seekord Toompea ja Nõmme malevkonna ühendvõistkond. Iseorganiseeruva kodanikualgatuse korras oleme järsku kokku saanud. Toompealt oleme mina, Ilmar Raag ja Tanel Viksi ning Nõmmelt Sverre Puustusmaa ja Härmo Kaul. See tähendab, et selline koosseis läheb rajale esimest korda ja selles on muidugi omad inimlikud riskifaktorid. Siiski tundub, et me sobime küll. Härmo on väga rahulik ja keskendunud, kuid Sverre seevastu on elava loomuga ja tundub, et olemuselt optimist. Tanel on ... meie raudvara. Ja mina olen selles seltskonnas vanamees, ehk 40 aastane mees, kes teistest aeglasemalt jookseb, ehkki napilt paremini laseb.

Nõmme panus on oluline ka seetõttu, et sealt tuli meile kaks tugiisikut. Peep Eerme, keda ma tegelikult juba varemgi teadsin ja kes osutus väga tõhusaks varustajaks. Tänu tema suhtlemistele ja tutvustele saime endale esimest korda punatäppsihikud. Eriti öistel laskmistel on need head, aga ka muidu paranesid minu lasketulemused eile selgelt. 100 m pealt ei laskunud ma lamades midagi väljaspoole 9 silma ringi.
Peebu ainuke probleem peitub liigutavas tõsiasjas, et tema kaunis naine on just neil päevil (kui mitte eile õhtul...) ilmale toomas järelkasvu. Loodan, et kõik kulgeb hästi.
Kuid just seepärast on meil ka teine tugiisik - Taavi Tali, kes on väga pühendunud sõjamees. Tema viis läbi ka eilse laskmise ja tema kompetentsust ei sea ma üheski punktis kahtluse alla. Loomulikult saab ta aru, et meie näol ei ole tegemist võitja meeskonnaga, aga ta ise arvas, et "tähtis ei ole võit, vaid võidust osavõtt". Eile tehti veel mitugi korda törts testosterooniga segatud sõdurinalja.

See aga viib mind viimase punkti juurde, kui välja jätta väga ebameeldiv vihmasadu. Nimelt Erna võistluse ideoloogiline taust. Eile avaldas Rein Ruutsoo Delfis ühe artikli, kus ta leidis, et Erna pühendamine omaaegsele Erna grupi retkele, annab meie ideoloogilistele vastastele trumbid. Ruutsoo jutus on väike iva. Tõsi on ju see, et Venemaa on Ernat rünnanud kui ajalugu ümberkirjutavat profashistlikku üritust. Tõsi on ka see, et omaaegne Erna grupp saadeti Eestisse vähemalt väliselt ja vormiliselt natside Saksamaa sõjalistes huvides. Meie viited soome armeele ei tööta ka lõpuni, sest isegi Wikipedia tõdeb, et Soome kaotas palju oma Talvesõja ajal võidetud Lääneriikide sümpaatiast, kui ta hiljem Jätkusõjas astus liitu Hitleriga. Nendele argumentidele lisandub minu enese credo - ma ei taha iial võidelda inimsusevastaseid kuritegusid toime paneva armee koosseisus või taolise riigi huvides. AGA seda enam on muistses Erna loos midagi, millele ma olen valmis alla kirjutama. See on see midagi, mis toimus Erna grupi meeste meeltes ja südames. Nende otseste lahinguülesannete hulka ei kuulunud kohalike elanike abistamine. Aga nad tegid seda. Ja ma saan väga hästi aru ka sellest, et nad ei saanud leppida tegevusetusega pärast Eesti iseseisvuse kaotamist.

Loomulikult on meil 67. aastat hiljem lihtne hukka mõista nii hitleri Saksamaad kui ka Nõukogude Liitu. Tolleaegses hinnangus domineeris ilmselt vahetu valu ja raev. See on väga ohtlik mõistlikke otsuste langetamiseks. Ja ikkagi arvan, et isegi väljaspool Erna konteksti oli hävituspataljonidele vastu hakkamine eesti mehele ainuvõimalik tegu. Ma väga tahaks, et keegi suudaks selle veendumuse ratsionaalselt ümber lükata. Ilmselt see käiks niimoodi. Juhul kui hävituspataljonid ei oleks kohanud vastupanu, siis oleksid nad tapnud ainult X arv inimesi. Kuid vastupanu suurendas võitluste mahtu ja intensiivsust ja seetõttu sai surma hoopis X+500 inimest. Pikemas perspektiivis tuleks siia kahjukäsitlusele aga lisada identideedile toimivad jõud. Vastuhaku puudumine halvab oluliselt ühe sotsiaalse grupi eneseuhkust. Lamba moodi suremises ei ole midagi õilistavat. See on pea sama arusaamatu kui holokaust. Suremine võideldes on aga läbi paljude kultuuride siiski käsitletud kui akti, millega rõhutatakse surija vaimset terviklikkust. Selline surm pühitseb ja õnnistab identiteeti. Need ei ole minu originaalsed sõnad, vaid ma selgelt tõlgendan meie arusaami juhtiva kultuuri metateksti.

Tagasi tulles Erna juurde. Ma pühendan oma isikliku Erna nendele mõtetele, millega mehed tulid 1941. aastal Eestisse. Ma pühendan oma Erna nende meest meeltele ja südametele. Me oleme läbi memuaaride ju üht teist saanud teada. Ja kui mõni sõbralik venelane seda tekti juhtub lugeda, siis kordan ka tema jaoks üle. Ma ei soovi ajaloo revisioni käigus hitleri Saksamaa võitu. Mitte ainult seepärast, et Suur-Saksamaa koosseisus ei oleks iseseisval Eestil olnud kohta, vaid ka seepärast natsism üldisemalt ei ole mulle vastuvõetav. Aga täpselt niisamuti ma arvan, et niipea kui Nõukogude väed ületasid Eesti, Läti, Leedu, Soome, Poola, Ungari, Rumeenia piiri, lõppes õiglane Suur Isamaasõda ja algas militaarse taktika mõttes ilmselt vajalik, aga poliitilise perspektiivi mõttes imperialistlik vallutussõda.

Tean, et kogu see tekst on uskumatult pateetiline. Aga vähemalt korra tuleb seda valjusti ütelda, nii nagu usklik inimene peab oma usutunnistuse kuulutuseks Meie isa või Credo-t lugema. Ilmselt pean sellest korralikuma artikli kirjutama.

ERNA on ligidal

Ärevus hakkab vaikselt hinge minema. Aasta alguses maha pandud eesmärk - jõuda Ernale, on vaid nädala kaugusel. Meie võistkond on lõpuks vormunud nime all Tallinna maleva II võistkond. Mina ja Tanel Viksi oleme Toompea malevkonnast ning Sverre Puustusmaa ja Härmo Kaul Nõmme malevkonnast. (Tegelikult on Sverre isegi parajasti Toompeale üle tulemas, aga see selleks.) Tugiisikuks on praegu veel Peep Eerme, aga tema naine on iga päev maailma uut kodanikku toomas ja seetõttu võib ka ülitõhus Peep järsku kaduda. Arusaadav.

Veidi teeb ettevalmistuse koha peal ärevaks, et meil ei ole olnud ühiseid treeninguid. Igaüks on lubanud iseseisvalt füüsilist vormi teha. Minul oli vahetult pärast Põrgupõhjat kahenädalane Korea ja Jaapani festivalireis. Tegin hotellitoas kätekõverdusi ja kõhulihaseid, et midagigi teha, aga vastupidavustreeningutes on nüüd kahe nädalane auk olnud. Eile käisin prooviks jooksmas ja ehmatusega avastasin, et vasaku jala põlv andis ennast veidi valusalt tunda. Nii läksin pärast 4 kilomeetrit kõnnile üle. Praegu mõtlen palavikuliselt, mida teha? Kõndida saab ilma probleemita. Ilmselt pean selle põlve kohe võistluse alguses kinni siduma.

KRISSU: TUGIISIKUNA PÕRGUPÕHJAL

Enne Põrgupõhjat esinesin ma hädaldava monoloogiga, kuidas mul on motivatsioonikriis (olen nagu Bergmani filmi väikelinna pastor, kes on usu kaotanud – Tristani määratlus), aga kuidagi lasin ma ennast ikka ära rääkida ja tagantjärele on mul hea meel, et ma Põrgupõhjale läksin.

Neljapäeva hommikul mandaadis saime ehmatuse osaliseks: korraldajad ütlesid mulle, et kolmekesi rajale ei saa! (Meie tiimi olid järjest tabanud ebaõnnestumised, esmalt loobus Tanel ja siis Ülo, mõlemad mõjuvatel ja mittevaidlustatavatel põhjusel ja nii me olimegi retkel kolme võistleja – Ilmar, Mikk, Peeter, tugiisiku ja filmigrupiga). Õnneks oli saatus armuline ja Sverre tutvustas meile Vahurit, kellest sai meeskonna neljas liige.

Minu jaoks isiklikult oli kurvastav ka teade, et tugiisik/esindaja pääseb oma võistkonna juurde ainult kahes avalikus kontrollpunktis, et muul ajal on keelatud omavahel suhelda. Jäin natuke arusaamatuks, et mis tugiisiku mõte üldse on, sest ka avalikes KPdes ei tohtinud ma muud teha kui lindi taga seista ja eemalt veepudeleid ulatada.Eks ma siis lippasin lindi taga ja hüüdsin: kuidas teil läheb? ja püüdsin mingit power-speechi ajada: oi see tuli teil hästi välja ja oi too tuli teil hästi välja! Õnneks olid korraldajad filmigrupiga väga lahked, nii et ma usun, et Mart ja Kristjan said päris kenasid ja dramaatilisi kaadreid.

Mart, Kristjan ja mina täitsime siis oma päevi KVMiga - lugesime ja tegime mälumängu (kes on maailma rikkaim filminäitleja jne). Ja jumal õnnistagu Statoili – kui seda ei oleks olemas, siis tuleks ta välja mõelda! Seal sai käia seebiga käsi pesemas ja puhtas, valges WCs, sealt sai kohvi ja kakaod ja võileibu!

Esimesel ööl saatis Ilmar Mardile sõnumi, et ta peab võistluse katkestama ja tahab hommikul Tallinna saada. Reede hommikul viisime Ilmari Tallinnasse ja mõtlesime, et kui me nii lähedal oma kodudele juba olema, siis võiks paariks tunniks ikka kodus ka käia. Ja nii me tegimegi! Pärast sõitsime Pärnu-Jaagupisse tiimi ootama ja toetama. Seal leidis aset ka tugiisiku Suur Hetk – ma sain ka ühe ülesande läbimisel osaleda. Ma ei tea, kas sellest mingi abi ka oli, võimalik et see oli hoopis karuteene, aga no vähemalt ei tundnud ma ennast enam täiesti mõttetuna nagu juust raamatu vahel.

Reedel läksime baaslaagrisse Eidaperre, seal oli kohal naiskodukaitse ja frontline hurmavad „saksa sõdurid“, kes eesti neidusid võlusid. Järgmisel päeval oli väga tore, et oli naiskodukaitses tutvusi, me olime metsas, kui Triin saatis sõnumi, et nad teevad küpsisetorti, mis on sama pikk kui tema. Tort oli tõesti vägev! Ja maitsev!

Laupäeval ootasime siis tiimi finishis, veetsin aega Põrgupõhja noorima osaleja Paulu Riisalo (1,5 kuud) ja tema ema Signega, kaks sama perekonna liiget olid rajal Rava Ringi võistkonnaga. Rõõm oli näha, et meie võistkond lõpetas entusiastlikult, Peetri kõnnak reetis küll mõningaid kannatusi...