Rahumeelne vahepala -paraad

Niisiis Toompea malevkond käis paraadil. Kahjuks oli meid nii vähe, et meie parimad võitlejad peideti vaenlase luure kartuses Nõmme ja mingi teise malevkonna sisse ära. Tegin mõned pildid. Suur kunst see ei ole, aga mälestus ikkagi. Loodan, et kommenteerijad kirjutavad seletusi ja pealkirju piltidele.


Kõik, mis on seotud sõjaväe ja filmitegemisega, tähendab alati ootamist. Selle poeetika tabamises on eksistentsiaalne ilu.



Sellel pildil on Toompea salarelv. (Seepärast me tema nägu ei näitagi.) Ööpimeduses tõmbab ta jalga valged sukkpüksid ja läheb snaiperrelvaga laskma.









Tanel vanema võitlejana vaatab ja seletab, mida tähendavad liinur Peetri lipul kolm värvi.



Need on küll piirivalvurid, aga ma ei suutnud seda pilti tegemata jätta. Võib-olla mõistate miks.



Püüdsime siin matkida ideoloogiliselt kahtlast skulptuuri, mida võib leida Tartus Kassitoomel. Peeter mängib vürst Vjatchkot.




Millise tuleviku poole vaatavad need kolm karmi võitlejat Toompea malevkonnast. Esimene selles reas on lipnik Märtin. Võite isegi ette kujutada, kuidas ta oma rühma eesotsas tormab rünnakule.


Paraad televisioonis: http://etv.ee/arhiiv.php?id=81837

Isiklikud edusammud

Olin nädal aega maal. Jooksmise jaoks tegin peamiselt intervalltrenni, Joostes ühel korral 1,5 km distantsi nii umbes 70% -ga jõuvarudest 4 korda ja lisaks veel 4 kilomeetrit sörki. Teisel korral tahtsin kiirust veelgi tõsta ja jooksin 0,5 km distantsi 4 korda üsna 100% jõuvarudega, lisaks veel 4 km sörki. Ühel hommikul aga piirdusin lihtsalt 4 km sörkjooksuga. Selle nädala neljandaks trenniks jooksin täna 10 km. Pärast vihma oli väga värske joosta. 5 km peal avastasin, et jooksen enda rekordgraafikus. Ma ei saa öelda, et see olek lihtne olnud. Jõudu ikka jalgades ka väga ei olnud, kui ometi mitte just üleliia end pingutades ja keskmiselt umbes 168 pulsilöögiga minutis jooksin esimest korda seda distantsi täpselt 1 tunniga. Tegemist oli siis Nõmme-Harku terviserajaga, kus alguses on üks järsk ja pikem tõus, aga muidu on suhteliselt tasane maa.

Maal lasin ka püstolit, kus nüüd võin öelda, et saa mõlemaid silmi lahti hoides sihtida küll. Tõsi, kaitseprillid võivad jahedama ilmaga kergesti uduseks minna. Midagi peaks tegema. Püstol läheb päris hästi. Peaks minema tiiru ja vaatama tulemusi.
Noa loopimises on edusammud vahelduvad. Olen kaks nuga otstest nüridaks loopinud, siis kui need on hooletust viskest vastu kivi lennanud. Sellest hoolimata olen kohati saavutanud 50 % efektiivsuse, mis tähendab umbes 6 meetri pealt 40 viskest 20 viset vastu seina kinni visata. Tulemused võiksid juba paremad olla...

Meie Toompea võistkond on pandud ERNA ootenimekirja. Ülo ja Mikk on juba öelnud, et nemad ei saa tulla. Ees seisab võistkonna komplekteerimine ja 1,5 kuud valmisolekut ja trenni.

Orienteerumise kasu

Vahepeal olen keskmise tihedusega jooksnud. Teinud kaks korda intervalljooksu, kus 8 km distantsil olen ühe kilomeetri jooksnud 80% tempoga ja järgneva kilomeetri nii aeglaselt,et pulss kukuks alla 140 löögi. Huvitav on see, et esimese kiire kilomeetri jooksin 5 minutiga, järgmise 5 minuti ja 10 sekundiga ning seejärel järgmise kiire kilomeetri 5 minuti ja 20 sekundiga jne. 20 aastat tagasi suutsin kilomeetri joosta napilt alla 4 minuti. Praegu läheb kilomeetri lõpus ikka süda pahaks. Kõik on täpselt nii nagu arstid on rääkinud, et 40 aastaselt võivad kestvusvõimed olla paremad, aga nooruse kiirust enam tagasi ei saa. Näis. 5 minutit 1kilomeetri kohta on ikka palju küll.

Teisalt olen kaks korda käinud orienteerumas ja see meeldib mulle väga. Ühel korral jooksin 7,7 km trassi ja teisel korral 6 km trassi. Kuna mõlemal korral ma eksisin omajagu, siis olin rajal ikkagi mõlemal korral 1 ja 20 minutit. Orienteerumise tõeline kasu seisneb aga metsiku maastikuga harjumises. Erna tüüpi võistlustel mainisin, kuidas rajalt kõrvale minek halvab mõtlemist, kuna tajud, et kiirus kahaneb. Teisest küljest oleme alati imestanud, kuidas EROK jõuab alati tohutu ajavaruga järgmisse kontrollpunkti. Mõni asi hakkab selginema. Nägin nimelt Raul Hindovit ja Alar Nigulit ühel orienteerumispäevakul. Mõlema aeg oli poole kiirem minu omast. Peamine on aga see, et orienteerumisel oled sa kohustatud tihti tormama asimuudi järgi teedeta metsa. Ja ühel hetkel saab see mets ikkagi omaseks. Nii näib mulle, et 6-7 km distantside puhul võiks väga vabalt ka kogu aeg vaikset sörki lasta. Eks peagi Põrgupõhjal asi selgine.
Viimane avastus oli seotud noaviskamisega. Sain aru, et 3 sammu pealt hoian nuga viskel terast, 5 sammu pealt käepidemest ja 9 sammu pealt jälle terast. Sellisel juhul jääb nuga 75 % tõenäosusega märki kinni. Tahan seda kindlasti jälle proovida.