Vahepeal olen keskmise tihedusega jooksnud. Teinud kaks korda intervalljooksu, kus 8 km distantsil olen ühe kilomeetri jooksnud 80% tempoga ja järgneva kilomeetri nii aeglaselt,et pulss kukuks alla 140 löögi. Huvitav on see, et esimese kiire kilomeetri jooksin 5 minutiga, järgmise 5 minuti ja 10 sekundiga ning seejärel järgmise kiire kilomeetri 5 minuti ja 20 sekundiga jne. 20 aastat tagasi suutsin kilomeetri joosta napilt alla 4 minuti. Praegu läheb kilomeetri lõpus ikka süda pahaks. Kõik on täpselt nii nagu arstid on rääkinud, et 40 aastaselt võivad kestvusvõimed olla paremad, aga nooruse kiirust enam tagasi ei saa. Näis. 5 minutit 1kilomeetri kohta on ikka palju küll.
Teisalt olen kaks korda käinud orienteerumas ja see meeldib mulle väga. Ühel korral jooksin 7,7 km trassi ja teisel korral 6 km trassi. Kuna mõlemal korral ma eksisin omajagu, siis olin rajal ikkagi mõlemal korral 1 ja 20 minutit. Orienteerumise tõeline kasu seisneb aga metsiku maastikuga harjumises. Erna tüüpi võistlustel mainisin, kuidas rajalt kõrvale minek halvab mõtlemist, kuna tajud, et kiirus kahaneb. Teisest küljest oleme alati imestanud, kuidas EROK jõuab alati tohutu ajavaruga järgmisse kontrollpunkti. Mõni asi hakkab selginema. Nägin nimelt Raul Hindovit ja Alar Nigulit ühel orienteerumispäevakul. Mõlema aeg oli poole kiirem minu omast. Peamine on aga see, et orienteerumisel oled sa kohustatud tihti tormama asimuudi järgi teedeta metsa. Ja ühel hetkel saab see mets ikkagi omaseks. Nii näib mulle, et 6-7 km distantside puhul võiks väga vabalt ka kogu aeg vaikset sörki lasta. Eks peagi Põrgupõhjal asi selgine.
Viimane avastus oli seotud noaviskamisega. Sain aru, et 3 sammu pealt hoian nuga viskel terast, 5 sammu pealt käepidemest ja 9 sammu pealt jälle terast. Sellisel juhul jääb nuga 75 % tõenäosusega märki kinni. Tahan seda kindlasti jälle proovida.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment