Erna kogemused 4

Miiviväli ja Takistusrada

Kui me Hotel punkti juurest metsast välja jõudsime, tuli kõigile meelde, et tegemist oli publikupunktiga. Enam vähem parimate propagandatraditsioonide vaimus jooksis higise ja kurnatud Sverre juured tema järeltulija. Isa samm muutus sellest koheselt hooletult kindlamaks.

Kõigepealt miiniväli. Seekord oli formaati väheke muudetud. Kaks meest läksid rajale, ühel oli kaasas metallidetektor Scout ja teisel väike metallvai maapinna suskimiseks. Ülesandeks oli 20 minuti jooksul üles leida 5 miini ja need tähistada. Meil läksid rajale igiliikurid Härmo ja Sverre, samal ajal kui mina püüdsin samblal silma kinni panna. Esialgu oli tegevus üpris realistlik s.t. olid ettevaatlikud, ent õigepea muutus tegevus palavikuliseks rabelemiseks, kus taktikalisest liikumisest miiniväljal ei peetud enam kinni. Seda ei teinud pea keegi. Esimest korda metallidetektorit katsetav Härmo tegi tublit tööd ja tulemuseks oli 13. koht. Ma kahtlustan, et võistluste korraldajad muudavad selle ala formaati, sest praegusel kujul sarnanes see ikka rohkem maasse peidetud varanduseotsijate, kui demineerijate tegevusele.
Takistusriba.
See oli üks kõige mõnusamaid alasid, kui vahele jätta tõsiasi, et jõud oli täiesti läinud. Läksin rajale teadmisega, et pean selle lihtsalt läbima, kuid tagantjärele tundsin, et oleksin seda võinud siiski ka veidi kiiremini teha.

Kolm detaili. Esiteks panin oma täägi püksirihma külge, kuid hiljem jäi see mitu korda võrkudest üle ronimisel võrguaasade vahele kinni. Ilmselt tuleks nuga panna ikka päris enda ligi ja katta riidega, et ta ei hakkaks segama.

Teiseks, käed olid täiesti jõust ilma jäetud. Võib-olla see oli ka senise jõuettevalmistuse viga, et maast pumpamine oli tõukelihaseid arendanud normaalselt, kuid takistusribal läks tunduvalt rohkem vaja käte vastupidiseid lihaseid, ehk siis lõuatõmbamise lihaseid.

Kolmandaks, kui püksid said vesiseks või poriseks, siis vajusid nad raskusega väga poolde masti. Väga asjakohane oleks olnud kasvõi teibiga fikseerida püksid pealtpoolt põlvi ja võib-olla ka kõrgemalt pükste asend, et liikumisele vaba ruumi jätta. Idee oleks selles, et sellisel juhul pükstes asetseva vee raskus suunatud ainult kuni teibiga fikseeritud punktini ja mitte otseteed alla.

Minu võistkona kaaslased olid selleks hetkeks mind enam vähem tegijana maha kandnud ja käitusid väga meeskonnapõhiselt. See tähendab, et mind aidati alati kõrgete kohtade peale, tõsteti ja upitati.

Mulle tundus, et me uimerdasime väga aeglaselt, ent lõpptulemuseks kujunes 16. koht. Aegu vaadates tundub, et me oleksime võinud isegi vaid väikesest viisi pingutades tõusta ka 14. kohani. Kordan, mulle see rada tegelikult väga meeldis.

Omamoodi naerma ajas, kui raja äärde tulnud tugiisikud Peep ja Taavi julgustasid meid kiirustama, öeldes, et meil on täitsa hea aeg. Ega ma neid ei uskunud küll, ehkki neil oli lõppkokkuvõttes õigus. Nuga ja kirvest me seina sisse ei saanud.
Nüüd toimus olulisem paus. Sõime ja püüdsime riideid kuivatada. Üllatuslikult oli minu iiveldus järele andnud ja sõin travellunchi päris hea meelega. Teisalt oli ilmne, et kõik kuivad sokid olid juba ära kasutatud ja nii tuli nüüd lõplikult märgade saabaste sisse panna kõige paksemad villased sokid, mille alla omakorda panin froteesokid. Jalad olid käimisest hakanud paisuma ja nii võisin eeldada, et viimane 12 tundi toovad lõpuks kaasa ka villid.

H1 – orjenteerumine

Mul ei ole olulisi mälestusi orjenteerumise algpunkti jõudmisest. Võib-olla tähtsaim on see, et nägime vastutegevust teisel pool põldu ja seejärel seda, kuidas risti meie teega saadeti veel üks vastutegevuse auto. Muutsime oma liikumise suunda veidi ja pöördusime metsa. Väsimus hakkas kõigile tunda andma. Härmo jalgadel olid ka ilmselt villid, sest ta astus juba väga kangelt, kuid siiski kiirelt.
Orjenteerumise punkti jõudsime kell 0100. Oli juba pime. Harjutus ise oli Eel-Ernast tuttav. Tegemist oli veneaegsele kaardile kantud punktidega, mis tuli üles leida kaasaegsel maastikul. Vähemalt kaardi peal tundusid enamus punktidest väga loogilistes kohtades. Meil oli komposteerimiseks kaks kaarti ja nii lõime ka meeskonna pooleks. Härmo võttis minu tagasörkijaks ja andis Tanel-Sverre meeskonnale nende ülesanded. Selle hetkel öösel oli Härmo ilmselge liider. Minu ainuke panus seisnes selles, et kuna ma olin ülesande kirjelduse läbi lugenud, siis märkasin ka et iga punkti läbides oli vaja kaart nii komposteerida, kui ka pitsatiga kinnitada. Härmo oleks selle peaaegu tegemata jätnud. Pärast minu asjakohast märkust, saatsime sarnase sõnumi raadio teel ka Tanelile-Sverrele. Meie peamine mure oli õigel ajal järgmisse kontrollpunkti jõudmises. Seetõttu jätsime õige mitu punkti teadlikult välja. Ometi oli see viga, sest järgmisesse kontrollpunkti jõudsime ligi 30 minutit enne aega. Ilmselt oleks olnud õige tegevus see, kui minu selga oleks laotud natuke lisavarustust ja lastud mul aeglaselt omas tempos CP poole veereda, samal ajal kui Härmo oleks veel mõned punktid maha võtnud. Igal juhul tuli orjenteerumisest väga hea 8. koht, 3 puntki leidis Härmo ja 1 punkti Tanel ja Sverre.
Enne CP-sse sisseminekut toimus väga oluline jalgade parandamine ja/või ümbersidumine. Põhjuseks ka see öö jooksul astusime veel üks kord niimoodi jõkke, et vesi tuli saapasse. Kummatigi tundsin mina, et mu jalad on enam vähem OK ja nende saabastest vabastamine oleks valulikum, kui nende jalga jätmine. Selle asemel magasin 15 minutit. Siis selgus, et magasin sipelgapesas. Ülejäänud aeg kulus sipelgate eemaldamisele.
Alanut hommik tõi äratundmise, et oleme kõik üpris läbi. Seetõttu otsustati liikuda kõige otsemat teed, riskides elude andmisega. Vastutegevus oli aga kadunud. Küsisin iseendalt, kas Scoutspataljon on viidud äkki mingisse valmisolekusse seoses Georgia kriisiga. Et märk on antud, justnagu oleks mängude aeg läbi. Tanel arvas, et asi on lihtsalt selles, et Scoutspataljonis algas nädalavahetus.

Laskmine

Jõudsime CP-sse piisavalt vara, et vaim valmis sättida. See on tulistamise puhul väga tähtis. Puhastasin oma kaitseprillid. Kinnitasin vöörihma külga püstolikabuuri ja seadsin relvasalved mugavalt. Kui sa pead jooksma ja practicali moodi harjutust tegema nii, et kõik su laskemoon ja relvad on lõdvalt vormi eri taskutes, siis kaotad hiljem aega nende ülesse leidmisega. Ilmselt just see valmisolek rahulikult ja kindla peale kõike teha, andis hiljem palju juurde. Rada kujutas endast kõigepealt umbes 50 meetrit jooksu tulejoonele, kus tuli lasta 8 metallimärki püstoliga ja seejärel samalt joonelt tabada viite pabermärklauda igaühte 2 lasuga. Seejärel tuli joosta umbes 150 meetrit ülesmäge finishisse. Püstolimärkide puhul hoiatati, et tabada tuleb märkide ülemist poolt, sest muidu ei pruugi nad pikali kukkuda. Olin viimane, kes tulejoonele jõudis. Esimene püstolimärk oli püstiasetatud ristkülik. Tabasin seda liiga alla. Nägin, kuidas märk võpatas, aga pikali ei kukkunud. Parandasin sihtimist ja lasin ülejäänud 7 märki pikali. Tegin väga rahulikult relvakontrolli ja seejärel lasin sama süsteemselt automaadist, mille punatäpp oli enne starti paika pandud. Lasta oli väga lihtne. Endale üllatuseks olin esimene laskmise lõpetaja ja ületasin ka finishijoone esimesena. Siit tuli meie võistkonnale 5. koht. Kordan vaid, et punatäpp suurendab oluliselt sihtimise ja seega ka laskekiirust. Meid kõiki aitas oluliselt see, et enne võistlust olime relvad sisse lasknud ja oma võimeid proovinud. Mina olin oma isikliku püstoliga trenni teinud, seepärast on ka loomulik, et ma seda harjutust teistest paremini lasin. Kuid, kui teised harjutavad samamoodi, on täiesti võimalik laskmisel veelgi paremat tulemust saavutada, sest praegune tulemus tuli eriliselt pingutamata.

Lõpujooks

Imelik oli see, et laskmine lõi meeleolu ülesse lõpujooksuks. Ainult 4 kilomeetrit tundus juba naeruväärne. Võib-olla mängis oma rolli ka see, et oli umbes tund aega varem sisse võtnud pärisarsti Jüri Terase poolt kaasa antud väga tugeva valuvaigisti. Uskusin, et nii või teisiti suudan ma finishini ära tiksuda. Meeskonna vaim oli jõudnud apogeesse ja nii võeti minult kui inimvarelt seljakott. Sellest lendasid juba veidi varem välja märjad ja rasked sokid. Nüüd kallati vesi välja veepaagist. Start. Kohe alguses avastasin, et suudan aeglasemat sörkjooksu teha küll. See oli hea tunne. Raja viimasel kolmandikul möödus meist EROKi võistkond. Püüdsin korra nende tempoga kaasa minna ja siis sain aru, et see on siiski minu jaoks piir, sest niipea kui tempot tõstsin oli pulss ka kohe laes. 400 meetrit enne finishit otsustasid teised, et lähevad kiiremalt. Ma ei uskunud, et nad suudavad kottidega nii kiiresti minna. Mis omakorda näitas, kui aeglaselt ma ise siiski liikusin. Lõpujooksus 22. koht võtab küll igasuguse edasikaebamise võimaluse ja jääb kivina minu kapsaaeda Tõsi, puhanud peast olen ma saabastega sama distantsi mitte eriti pingutades suutnud joosta ka 8 minutit kiiremini, mis oleks andnud koha esimese kümne piirimail. Samal ajal ma tean, et pikamaajooks on minu füüsise kõige nõrgem koht ja ma ei hakka iial jooksma nii nagu need 15 aastat nooremad poisid Tartu Malevast, kes tulid seekord Erna retke võitjaks.


Varustusest

Mulle mu seljakott meeldis, ehkki teiste meelest oli see liiga suur. Ta ei hõõrunud mul midagi ära, vastupidiselt sellega, mis paar korda varem on juhtunud rakmetega. Kuid ilmselt pean vähemalt korra veel proovima rakmeid.
Ma ei võtnud kaasa magamiskotti, vaid sulejope. See meeldis mulle samuti. Kombinatsioonis vihmakeebiga, mis töötas nagu termokile, elasin üle ka vihma tibutava öö luureülesande ajal. Mul oli väga suur hirm alajahtumise ees, kuid kordagi ei hakanud mul tõsiselt külm.
Probleemiks oli raadio paigutus vasakul pool vöö peal. See oli OK, aga kuna meil oli ühendus tehtud kõrvaklappidega, siis oli pidevalt probleeme pikkade mikrofoni- ja kõrvaklapi juhtmetega. Asi ju selles, et iga paari tunni tagant oli vaja seljakott seljast võtta ja igakord nõudis see ettevaatliku ja hoolikat majandamist juhtmetega. Arvan, et ilmselt tuleb seljakoti või rakmete kanderihma külge organiseerida spetsiaalsed kanalid ja väikesed taskud kõrvaklappide ja mikrofoni jaoks. Muidu see elektroonika vastu ei pea.
Püstolikabuur seljakoti vöörihma parempoolsel küljel oli väga hea. Probleemiks oli vast ainult seljakoti vöörihma jäikus. Praegu kippus ta ikka jälle lõdvaks loksuma.
Minu veepaak osutus liiga väikeseks. Alla 2 liitrist veepaaki ei ole mõtet kaasa võtta.
Eraldi probleemiks olid püksid, mis kippusid alla vajuma. Olen proovinud ka traksidega neid kanda, ent siis oli tulemuseks mingil hetkel see, et traksid hakkasid soonima õlgu, mis niigi olid rakmete või seljakoti rihmade surve all. Eelkõige on probleem märgade pükstega, mis hakkavad lotendama ja muudavad liikumise raskemaks. Mulle meeldib saksa pükstel olev rihm reite ümber, millega on võimalik kompenseerida küljetaskute muutuvat raskust.
Eraldi pean mõtlema sellele, kuidas paigutada kuhugi ette taskusse veidi sööki, mida rännaku peal manustada.
Seekord kulutasin ära väikese rulli musta teipi. Seda läheb tõepoolest vaja!! Nii nagu ka rohelist tugevast kilest prügikotti.
NB! Kõik võistluste CP-d võiksid sisaldada ka prügikaste, sest praegu kogunes võistluste ajal päris palju prügi, mida vähemalt meie võistkond ei visanud metsa alla, vaid tassis endaga kaasas.
Praegune märg võistlus tõestas seda, kui oluline on kiletada kõik vajalikud dokumendid. Eelkõige kaardid. Meil olid kaasas mõned lisa 1: 20 000 kaardid ja seal hävisid niiskusega kõik need alad, mis ei olnud kiletatud.
Praegune GPS võiks sisaldada juba kaarti. Sverre kaardiga GPS ja Härmo kaart andsid meie võistkonna puhul väga hea tulemuse. Trassi valik oli meil väga hea.

KOKKUVÕTTEKS

Tõepoolest inimlik faktor mängib olulist rolli. Kui ma oleksin tervemana rajale läinud, oleks ilmselt igast füüsilist pingutust nõudvast punktist meile paar kriipsu paremust tekkinud. Inimlikust eksimusest tulenes ka kaks kõige olulisemat ajaga altminekut. Esiteks “Lenduri päästmise” puhul ei jõudnud me valmis panna ja kontrollida oma varustust ülesandele minekul, sest me ei leidnud startikohta ülesse, kuigi me olime viibinud turvastsoonis juba 45 minutit. See tähendab, et puhata võib alles siis, kui sul on põhimõtteline silmside kontrollpunkti algusega. Ilma sisemise häälestuseta rajale minek toob kaasa rabistamise ja lõpuks kaotuse. Kuna võib arvata, et paintball tüüpi maskidega harjutusi tuleb ka tulevikus, siis tasub kindlasti mõelda isiklikele vahenditele, et tagada kaitsemaksi prillide läbipaistvus.
Luureülesande puhul tuleb arvestada, et füüsilist aega luureraporti analüüsimiseks ja kirjutamiseks peab olema minimaalselt 2 tundi. Sellise puhveraja tuleb igal juhul luuremissiooni ajakavasse sisse kirjutada. Seda peavad teadma kõik võistkonna liikmed, et vastavalt käituda.
Usun, et meie võistkonnal oli reaalset potensiaali, et saada 150 miinust vähem, kui me praegu saime ja tulla umbes 13. -14. kohale. Takistuseks sai just inimlikust juhusefaktorist tulenevad takistused. Eristan neid nii öelda objektiivsetest takistustest, milleks pean näiteks iseenda võimetust jooksma lõppujooksu kiiremini kui umbes praegune 10. koha saavutanud võistkond. Samamoodi oli ju peamiselt inimfaktorist tulenev Georgialaste inimlikult mõistetav valeotsus rünnata Lõuna-Osseetiat. Või Hitleri kangekaelsus, kui ta ei lubanud Pauluse 6. armeed Stalingradist taganeda ja kottisattumist vältida. Tagantjärele tarkusega ei mõista keegi, miks nii rumalalt käituti, kuid just sellise irratsionaalsuse faktoriga tuleb stressi olukorras alati arvestada.

MIS EDASI ?
See on väga keeruline küsimus. Mul on hea meel, et ma lõpetasin, kuid okas on südames, et tehtud sai mitu viga. Muidugi ma tahaksin neid vigu parandada ja oleksin valmis uuesti rajale minema, aga ... Tõele näkku vaadates on ilmne, et mul ei ole füüsilisi eeldusi olla parimate seas. See tähendab, et muidugi ma võin uuesti rajale minna, aga kui ma selle tulemusena osutun oma võistkonna kirstunaelaks, siis ei ole mul enam moraalset õigust. Nii Härmo, Sverre kui ka Tanel on väärt kõige võimekamaid meeskonnakaaslasi, et nende potentsiaal saaks maksimaalselt kasutatud. Ma jätkan üldfüüsilist treeningut ja panen enam rõhku takistusriba läbimisel vajalikele lihasgruppidele, aga ma ei tea, millise võistkonnaga ma rajale julgen minna, nii et ma ei ole neile telliskiviks seljakotis.

Erna kogemused 3

Luureülesanne
Ometi oli vaja luurata. Olin selleks päris hästi ette valmistatud. Olin valmistanud inglisekeelse luureraporti põhja, sest raport tuli esitada inglise keeles, lisaks sellele vormistanud raportile lisanduvate kaartide vajaliku informatsiooni, võtnud kaasa võimalike luurealade 1:20 000 kiletatud kaardi ja kaks komplekti peenikesi viltpliiatseid. (Teadagi, omad sinisega, vastased punasega, muu informatisioon peamiselt mustaga jne). Juba pärast Soodla veehoidlast üleujumist oli näha erinevaid taktikaid. EROK oli üks esimesi, kes kohe veidi eemale astus. Mõte oli lihtne. Esimesed luurajad saavad kasutada üllatusmomenti, kuna hiljem hakkab luuratav objekt teravamat tähelepanu pöörama nendele kohtadele, kust luurajaid kõige rohkem imbub. Otsustasime meiegi kohe ühe luuraja teele saata.
Plaan oli taktikalises mõttes õpikust maha kirjutatud ehk et olin uurinud ameerika väliluure manuaali seda peatükki, mille teemaks oli “area reconnaissance”. Meie ülesanne oli antud vastavalt: leida ruudus MF1683 vastase “assably area” and Commando Post. (See on Soodla veehoidla lõunaküljel asuv endine N.Liidu sõjaväebaasi ala.) Sinna juurde aga käis Erna seltsi enda soovitatud luureraporti skeemi järgi ka maastikuluure. Juba võistluseeelse briifingu käigus seletas ameeriklasest peakohtunik, et luureinformatsioon tuleb anda koos analüütiliste vihjetega, mida sõbraliku staabi S2 saaks kasutada. See tähendab, et luureülesanne ei tähenda mitte kõlupäiselt teatud numbrite üleslugemist, vaid nende asetamist S2 nõudmiste konkteksti.
Konkreetsemalt nägi meie plaan ette, et Tanel läheb teeb luurealas ringi, et identifitseerida luuratavad objektid, samal ajal kui ülejäänud meeskond rajab baaslaagri ehk Objective Rally Point. Siis tuleb Tanel pimeduse saabudes tagasi, edastab oma informatsiooni, mille põhjal me analüüsime edasise kriitilise informatsiooni vajalikkust ja saadame alasse kaks vahepeal puhanud luurajat, kes kindlaksmääratud vaatluspunktides tegelevad pikemajalise vaatlusega, et tuvastada vaenlase üksuse täpsem struktuur, rutiin jne. See oli ilus plaan.
Siis aga sekkus inimfaktor. Millegipärast saime Taneliga üksteisest valesti aru. Tema sai aru, et ta ei tulegi pimeduse saabudes meie baaslaagri juurde. Sellele möödarääkimisele lisandus raadiojaamadega valearvestus. Meie baaslaager oli luurealast umbes 2 km kaugusel ja siis selgus, et meie raadiojaamad ei võta läbi võsa kaugemale kui umbes 1,5 km. See tähendab, et niipea kui Tanel oli läinud, olime meie ülejäänud võistkonnaga täielikus teadmatuses, mis temaga toimub. Kutsusin teda öö jooksul raadio teel umbes iga tunni tagant, kuid ilma tulemusteta.
Baaslaagris arvas Härmo, et kui vähegi võiks, siis ka tema ei läheks luurele, vaid puhkaks. Sverre oli siiski valmis minema. Esialgu veel lootusrikkalt pani ta endale äratuse kella kolmeks ja me lootsime, et selle aja peale tuleb Tanel tagasi ja me teame, kuidas oma luuret edasi organiseerida. (Ei oleks olnud ju mõtet hakata üle luurama seda, mida Tanel on vahepeal juba avastanud.)
Taevas tõmbus pilve ja hakkas vaikselt tibutama. Minu magamisease koosnes sulejopest ja vihmakeebist. Väga mõnus. Külm ei hakanud. Küll aga käisin vahepeal veelkord kuuse taga sisikonda tühjendamas ja keset ööd, justnagu mitte midagi juhuse hooleks jättes, paotasin ka suu kaudu veidi sisikonda metsaveerele.
Seni kuni oli valgust, tegin endale märkmikku mustandina märkmeid maastikuluure kohta vastavalt minu käes olevale kaardile. See toetus lühendeid armastavale ameerika skeemile OAKOC.

Observation and Field of fire
Avenues of approach
Key terrain
Obstacles
Cover and concealment

Juba ainuüksi see analüüs näitas, et vastasel ei ole oma laagri perimeetri kaitsel palju erinevaid varjante. Võtmealaks pidasin laiema perimeetri mõttes kontrolli Piibe maantee üle, sest suuremal hulgal rasket tehnikat oleks raske juhtida läbi muude teede, mis märjal aastajal olid väga pehmeks muutunud. Alternatiivse rünnaku ja ka vaenlasele taganemissuunana oleks arvesse tulnud tee, mis ületas Soodla jõge, aga jõeületuse võimalust ehk silla kandevõimet oleks vaja eraldi kontrollida. Sisemise perimeetri võtmealaks olid endise sõjaväebaasi hooned, mis pakkusid ka mõningat kaitset vastase tule eest, kuna ülejäänud maastik oli kaetud lihtsalt kord tihedama ja kord hõredama metsaga. Ründajale tähendas see võimatust soomustehnikaga rünnakuks hargneda. Oluline ründajale oli seegi, et üldiselt oli nähtavus alusmetsa tiheduse tõttu ka parimal juhul männimetsa alal alla 200-300 meetrit, mis tähendab, et raskerelvade laskekauguse eelise kasutamine oli raskendatud.
Kummatigi sai kell 3 ja Tanelit ei olnud tagasi tulnud. Raadio ei vastanud. Otsustasime, et Sverre läheb luureala idaserva, toob mulle maastikuluure jaoks informatsiooni juurdepääsu teede kohta idast ja üritab sealsamas raadio teel ühendust võtta Taneliga. Leppisime kokku, et ta teeb kiiresti, et kell 0600 tagasi olla. Luureraport oli vaja ära anda kell 1100 ja see punkt asus umbes 3-4 kilomeetri kaugusel. Rehkendasin kogu aeg mõttes, et meil peab jääma raporti vormistamiseks vähemalt tund aega. Kell 0620, Sverre on tagasi, veidi informatsiooni, kuid Tanelist ei kippu-ega kõppu. Kujutlesime, et ainuke punkt, milles meie ja Tanel peab ühtemoodi aru saama, on jõudmine järgmisse kontrollpunkti. Seepärast asusime 0700 sinna poole teele. Ja siis otse kui ime kostis raadiost Taneli kutsung. Kõik mehed olid ühtemoodi närvis ja kujutasin ette, et halvim, mis saab juhtuda on see, kui kokku saades raisatakse aeg üksteise süüdistamisele. Irooniliselt aga ei olnud hädad veel läbi. Nimelt selgus, et Tanel oli öösel oma kompassi kaotanud ja minu GPS eksitas teda samuti. Sverre läks teda otsima, samal ajal kui mina hakkasin siis meeleheitest luureraportit kirjutama. Panin sinna kõik, mida olin maastikuluure kohta välja mõelnud ja jäin ootama Taneliga kohtumist. Nagu Myrphy seadus seda soovib, saime täiesti kurnatud Taneliga kokku alles 0920. Seejärel jõudsime kontrollpunkti Golf 1040 ja meile jäi luureraporti vormistamiseks 20 minutit aega. Selgus, et Tanel oli nii mõndagi näinud, aga aega meil enam ei olnud. Eelkõige oli ta ise nii väsinud, et korraliku objektiluure kaarti me ei jõudnudki vormistada. Niisamuti jäi vastase kirjeldus väga üldsõnaliseks. Saime sealt 360 maksimaalsest miinusest 216 miinust, mis andis meile selle ülesande puhul 21. koha. Takkajärgi võib öelda, et järelikult ongi maastikuluure väärtuseks umbes 100 punkti luureraporti tulemusest. Kui arvestada, et parim tulemus oli 36 miinust ja EROK’il oli seal 61 miinust, siis arvan, et selles ülesandes andsime liiga lihtsalt ära umbes 100 punkti, mis oleks meid lõpptulemuses tõstnud 15. kohale. Ma ei arva, et see on selgelt Taneli süü, kuna igasugune kommunikatsioon toimib alati kahe osapoolega. Me oleksime pidanud palju selgemalt maha panema, mis kell ja kus me kokku saame. Selle asemel me jätsime selle täpsustamise hilisema raadioühenduse hooleks. Kuna aga raadio ei töötanud nii nagu vaja, oli tulemuseks siin läbikukkumine. Oluline oli ju seegi, et tegelikult oli Tanelil täiesti piisavalt informatsiooni, et paremat raportit kirjutada, aga meil ei jäänud selle analüüsiks aega. See oli peamine viga, et me ei leppinud kokku, mis kellaks me lõpetame igasuguse luuramise ja ainult vormistame oma raportit.
Selgelt rahulolematutena tegime mitmesugust nalja kontrollpunktis viibivate tüdrukutega ja asusime ilmselt Meelis Rätsepa lemmiketapile, mis viis otse üle Koitjärve raba. Selle keskel oli postkast, mida valvav eesti kohtunik ütles, et ükski välismaa kohtunik ei olnud nõustunud nii raba keskele tulema... Raja teises servas toimus aga ka varustuse kontroll, kus sooviti näha, kas meie kaasavõetud köied on ikka 15 meetri pikkused. Meil igatahes olid. Hoolimata sellest, et ainuke kord, kui neid kotist välja võtsime, oligi see varustuse kontroll. Tegime väikese pausi ja vahetasime sokid, sest rabas olid jalad täiesti märjaks saanud.
Seejärel asusime aga ühele kõige raskemale etapile. Ületada tuli Piibe maantee, mis laskmisehäälte ja kopterpõrina järgi oli vastutegevust tihedalt täis pikitud. Meie siirdusime kohe Koitjärve lõunakülge pidi lääne poole, kuni jõudsime Raudojani. Selle kallastel ei olnud kahjuks pesa teinud ükski kobras. Meil aga ei olnud väga viitsimist taas saapaid jalast võtta. Otsustasime hoopis mööda Raudoja risti Piibe maanteele minna. Sinna aga oli emake loodus valmis pannud kõige vastikumat sorti märgala. Ühtäkki olid meie jalad põlvini ja siis ka pea kubemeni vee sees, tasuks ainult Piibe maantee teisel pool võsa. Loomulikult ei olnud selle koha peal ühtegi vastutegevust, sest normaalsed võitlejad hoiavad oma jalgu.
Teisel pool Piibe maanteed valasime vee saabastest välja ja vähemalt mina panin märjad sokid uuesti jalga, sest kuivi enam ei olnud. Tõusime püsti ja läksime edasi. Minu organism teatas mulle irooniliselt, et eilne kriis ei olnud siiski juhuslik ja mööduv nähtus. Võistkonnakaaslased lihtsalt libisesid pidevalt mu eest ära. Minu ainuke kinnitus endale oli see, et kui ma jätkan omas tempos, siis kuidagi pean vastu. Glükoos oli ainuke asi, mille peale kohe iiveldust ei tulnud. Kuna ka silme eest kippus veidi ähmaseks, siis hakkasin ma isegi lootma, et tulgu siis parem üks selge teadvusekaotus, kui selline piin. Aga näe. Päriselt ära ei kukkunud. Ainult takistusriba kontrollpunkti jõudsin täiesti jõuetuna.

(Jätkub)

Erna kogemused 2

Echo
Tee Echosse pakkus mitu huvitavat taktikalist varjanti minekuks. Tähtsaimaks piirajaks oli teadmine, et vastutegevus toimib ka põhja pool Tallinn-Narva maanteed. Vastutegevuse tuumaks oli nii nagu alati Scoutspataljon, kelle harjumuste kohta oli veidi infot kogutud. Tanel seletas meile kõige olulisema. Vastutegevus paneb eelkõige kinni kõik lagedad alad, kus nad saavad näiteks ühest servast või tipust jälgida ja anda teise lagendiku serva raadio teel informatsiooni. Niisamuti andis üleval tiirutav kopter informatsiooni võistkondadest, nii et vastutegevus sai võistkonnale ka ette sõita selleks hetkeks, kui võistkond kindlas suunas liikudes kusagil teed ületama jõudis. Võimalusi oli kaks. Esimene oli turvalisem ja nägi ette Jägala suunast kohe kagusse minekut, et ületada Tallinna-Narva maantee metsasel alal Kodasoost idas ja seejärel minna ringiga lõunast kogu aeg mööda metsasid, ületades vaid kolm väiksemat teed.
Kummatigi sai selgeks, et ainuüksi tulek pimeduses mööda metsasihte ja kraavipealseid Narva maantee ligidusse võttis nii palju aega, et Echosse jõudmine ettenähtud ajal muutus väga problemaatiliseks. Seepärast otsustasime riskida lühema, kuid ohtlikuma tee kasuks. See tähendas minekut Rummu järve lõunakülge mööda ja siis liikuda kagusse, et Valkla oja juures ületada Tallinn-Narva maantee. Arvestus oli lihtne. Isegi kui anname üks kord ära elud, on see parem, kui lootusetult hiljaks jäämine, sest siis ei pruugita sind kontrollpunktis üldse lasta ülesannet sooritada. Sealt aga tuleksid maksimumkaristuspunktid, mida on rohkem kui äraantud elude eest saadavad miinused.
Imet ei juhtunud. Teel Rummu järve poole oli mõlemat pool teed laiuva viljapõllu ületuseks üldse kaks võimalust Kodasoo kandis. (kui sa just ei tahtnud otse viljapõllul trampima hakata). Suhteliselt resigneerunult leppisime kahe vastutegevuse mehega, kes järsku teede ristumiskohal kraavist välja ilmusid. Tõepoolest, me oleksime ju võinud ka veel ära joosta, aga kuna eesmärgiks oli õigeks ajaks kontrollpunkti jõudmine, siis oleks igasugune ringiminek paratamatult tähendanud hiljaks jäämist. Huvitav oli ka see, et kraavist ronis välja ka taanlasest noorepoolne kohtunik, kes tähendas, et nüüd oleme kümneks minutiks sõjavangid, sest Sverrel oli padrikus rühkides käiselt kadunud võistkonna number. Niisamuti tehti meile märkus, et automaadi kandmine seljal ei ole samuti lubatud. Mõnes mõttes näitasid need umbes kella 5 ajal hommikul tehtud märkused, et esimesed 12 tundi võistlust hakkasid jätma oma jälge meie võitlejate käitumisele. Igaüks hakkas vaikselt ümber tõstma ja kohendama oma koormat. Minule oli selleks hetkeks selgeks saanud, et olid kaasa võtnud vale püksirihma, mille tulemusena vajus mu pükste jalgevahe pidevalt noortepäraselt madalale. Võib-olla oleksin saanud sellise noortepärasuse eest kiita teismelistelt tüdrukutelt, aga neid ei olnud kella 6 ajal võtta. Tõele au andes ei ilmunud neid kordagi meie raja äärde minu pükste madalat vöökohta imetlema. Nii et järele jäi ainult ebamugavustunne, kui pidi veidi jooksma.
Neli elu ära antud rühkisime edasi Rummu järve suunas. See oli hetk, kus ma hakkasin ennast veidi halvasti tundma. Jõud hakkas kaduma. Kuna taolist asja on ikka ette tulnud ei pööranud ma sellele tähelepanu, sest hommik oli imeilus. Rummu järv oli kell 6 hommikul kõigi loodusfotograafide märg unenägu. Madal päike peegeldus eredalt peegelsiledalt järveveelt ja kogu pilti mahendas udu. 4 kilomeetrit hiljem muutusid Härmo ja Sverre juba veidi närviliseks, sest meie edenemise kiirus ei olnud piisav. Just siis tundsin ma asi on totaalselt korrast ära. Maastik ei olnud üle mõistuse raske ega kiirus üle mõistuse suur, aga ma hingeldasin kui loom ja aeg ajalt näis tasakaal kaduvat. Teised märkasid ka seda. Mind sunniti vett jooma ja glükoosi sisse võtma, aga ma ei oska öelda, et see oleks märkimisväärselt olukorda muutnud. See oli väga õudne tunne, sest ma mäletan, kuidas kaks aastat tagasi Põrgupõhjal ma osutusin võistkonna nõrgaks lüliks, aga see murdepunkt saabus siiski alles teisel päeval ja oli seotud ainult jalgade kehva olukorraga. See siin oli midagi muud. Ilm oli hommikuselt värske, nii et see ei saanud olla ka ülekuumenemise küsimus. Seda enam, et mul oli seljas üpris standartne Crafti õhuke särk ja selle peal vormi kuub. Põhjus saab olla ainult kompleksne, kus füüsiline pingutus kiirendas mingi haiglasliku seisundi väljatulekut.
Nagu võis arvata ei olnud Tallinn-Narva maanteel otsest vastutegevust, sest nii tiheda liiklusega alal ei ole mõtet ohtu seada kellegi elusid. Küll aga oli kõpsti kohal kopter, kes nägi nii meid, kui ka ilmselt Belgia võistkonda. Igal juhul läksime läbi võsa ja jõudsime ligi pooletunnise ajavaruga Echo punkti. Huvitaval kombel ma seekord taastusin väliselt päris kiiresti pärast mõnda energiabatooni. Või oli asi siiski uues adrenaliinis.
Ülesanne nägi välja nii, et liivase künkakese tippu oli tehtud kuulipilduja pesa, mida kahelt poolt julgestasid paintball relvaga võitlejad. Meie ülesanne oli visata kuulipilduja pessa lõhkepakett ja tabada paintballi relvaga kahte julgestavat võitlejat. Ilmselgelt oli selle ülesande võtmeks kiirus, sest kui meie saime pihta, tõi see kaasa miinuseid, kuid ei võtnud meie võistlejaid mängust välja. Seega oli taktika lihtne. Tanel jookseb joonelt noore hirvena kuulipilduja pesa juurde ja viskab lõhkeaine. Samal ajal kui teised võitlejad tegelevad ülejäänud vastutegevusega, et nullida nende katseid Tanelit tabada. Kõik läks plaani kohaselt. Esimene väike viivitus toimus siis, kui Tanel ei saanud kohe lõhkepaketti heitevalmis ja seejärel kui pauk oli käinud, ei teadnud me järsku mida edasi teha. Umbes 3-5 sekundit hiljem hüüdis kohtunik, et me jookseksime nüüd finishisse. Seda me tegimegi. Tulemuseks oli 16. koht. See punkt oli tüüpiline tinglikult militaarne katse, sest päriselus oleks ilmselt taoline otsejooks kuulipildujapesale halvasti lõppenud. Samas on selge, et ka päristaktikalises olukorras loeb agressiivne kiirus. Mulle endale jääb aga veidi ebaselgeks, milline peaks olema reaalselt parim taktika taolise punkti võitmiseks, sest mõne järgneva võistluse puhul on mul soovitada vaid üht. Kuulipildujapesa ründaja peab oma “granaadi” siduma niimoodi rakmete või riiete külge, et selle heitmisel ei tuleks nööride või splindiga kohmitseda, vaid piisaks lihtsalt tugevast tõmbest ja edasine oleks vaid granaadi heitmise vaev. Samal ajal on oluline, et teised võitlejad ei jääks kordagi päriselt seisma, vaid liiguksid ühe hooga kogu aeg edasi. Ainult nii võib loota parima ajalise tulemuse peale. Seda enam, et tegelikult on ju meil – “ründajail” – tulejõus ülekaal. 4 relva vastase 2 relva vastu, kuna kuulipilduja Erna mängu tinglikus situatsioonis meid ei kahjusta.
Omamoodi oli hea, et me tulemust kohe teada ei saanud, sest kuna katse lõppes meile ilma tabamusteta, siis oli vajalik motivatsioonisüst käes, et kohe edasi minna tunduvalt optimistlikumas meeleolus. Salamisi uskusin ju minagi, et olime selles punktis tulnud parimate sekka. Aga ilmselt olid eelkõige kõik võistkonnad juba aru saanud kiiruse primaarsusest...
Meditsiiniülesanne
Järgmine punkt asus Soodla veehoidla põhjakaldal. Jällegi oli peamine küsimus, kuidas minna mööda suurtest lagedatest aladest Kosu ja Härmakosu vahepeal. Meie võistkond valis vähem käiduma tee, sest olles stardijärjekorras 23. nägime aeg ajalt metsa trambitud radasid, mille olid jätnud võistkonnad, kes kõik tegid oma trassi sama loogika järgi. Seekord aga ei olnud meil olulisi radasid ees. Läksime otse põhjast lõunasse Härmakosust lääne poolt mööda, et sealt edasi edeneda mööda veehoidlaga paralleelseid metsateid.
Ma olin tõsiselt võtnud meie võistkonnakaaslaste soovitusi tõhusalt süüa. Panin endale valmis üht-teist söögiks, aga nüüd saabus iiveldus. Jõin veepauna pandud soolalahust (mulle ei tule meelde selle täpne nimi. Oli selline pulber kollases pakendis, mis oli ette nähtud kompenseerima vedelikukaotusest tingitud soolade kaotust.) Aga iga mõte neelata midagi tõsisemat tekitas kohese oksendamissoovi. Oli võistluse 24 tund. Olin vahetanud kahed sisesokid ja ühed pealmised villased sokid. Jalad olid põhimõtteliselt korras.
Sel etapil kasutasime päris palju raadiot. Jõudes järjekordsele riskantsele teeületuskohale, saatsime Taneli umbes 200-300 meetrit ette. Kui teeületuskoht oli puhas, andis Tanel sellest raadio teel teada. Väga tõhus minu meelest, sest kasutades ära erinevate võitlejate kiirusvõimekust, tagati nii ühtlane kiirus parimal trassil. Üldiselt nägime ühes kohas varitsuses seisnud Pasi jälgi, aga vastutegevust me ei kohanudki. Taas juhtus nii, et trassi lõpus hakkas kiire ja minul jälle paha. Ma ikka vihkasin iseennast sel hetkel tõsiselt. Kõige tipuks keeras meie tee napilt 1 km enne kontrollpunkti totaalseks sooks. Kui eelnev liikumiskiirus oli umbes 3-4 km/h, siis nüüd langes see kohe 1,5 km/h. Tekkis reaalne hirm, et me jääme hiljaks. Omamoodi üllatuslikult olime aga taas ligi 20 minutit varem kohal.
Meditsiiniülesanne kujutas endast nurjunud kaitseliidu õppust Soodla veehoidlas, kus paadid olid vees ümber läinud ja õige mitmed ilmselt uppunud. Kaldal oli neli kannatanut, keda oli kohe näha ja 2 veidi eemal, kes tuli samuti üles otsida. Peamiseks diagnoosiks alajahtumine. Ühe tegelase puhul tuli rakendada elustamist, ühel oli lahtine luumurd ja ülejäänud tuli lihtsalt soojendada. Ma olin ilmselt eelnevast tervislikust seisundist haievil, mistõttu meeskonna juhina rabistasin liiga palju. Pärast olukorraga tutvumist ja elupäästva esmaabi andmist, tegin raporti, helistades tinglikult 112-te. Sealt küsiti, kus õnnetus toimus. Ütlesin, et Soodla veehoidla põhjaküljel ja ma võin anda GPS koordinaadid, kuid selle seletusega ei jäädud rahule. Kuna kaart oli Härmo käes, oleksin ma pidanud tema käest võtma kaardi ja veidi hiljem uuesti helistama, et anda päästeautodele täpsed juhised õnnetuskohale jõudmiseks.
Teiseks tegi meie võistkond vea, et asetas relvad maha, et oleks mugavam anda esmaabi. Seda ei oleks tohtinud teha, isegi kui tegemist ei olnud militaarses mõttes taktikalise olukorraga. Nägin, et Sverre tegi seda ja palusin tal seejärel meie kõigi relvi valvata, aga hiljem jäi see meil tähelepanuta.
Viimane ja kõige suurem puudus oli kannatanute toimetamine kogunemispunkti. Me tegime õigesti, kui sundisime neid, kes liikuda suutsid, omal jalal sinna minema, kuid vahepeal oli palju aega läinud rabistamiseks, mistõttu ei kaks probleemset kannatanut jäidki sinna toimetamata, kuna aeg sai otsa. Üks neist oli teadvuseta ja teine see lahtise luumurruga. Esimene oleks tulnud suhteliselt lihtsalt transportida, sest ilmseid muid vigastusi tal ei paistnud olevat (sain ma aru) ja teise puhul oleks tulnud fikseerida murdunud jalg kas teise jala või mõne oksa külge ja siis organiseerida kanderaamil transport. Igal juhul jäi see meil tegemata. Olime organiseerimatud ja see oli teamleaderi süü. Eelkõige peab teamleader olema väga rahulik ja kindel. Seda ma seekord ei olnud. Siiski saime sealt 13. koha, mis ei ole kõige halvem, aga arvestades seda, et Eel-Ernal ja Põrgupõhjal oli meditsiin meil esimese 6 hulgas, ei jää ma selle tulemusega rahule.
Järgmine löök tabas mind kohustusega üle ujuda Soodla veehoidlast. Jah, ma oskan ujuda küll, aga ma olen kindlasti pühapäeva ujuja. Keset vett tabas mind rabistamise kramp ja ma palusin ujumise turvajatelt abi...
Teisel pool kaldal ootas meid luureala. Enne seda toimus varustuse taas üleskloppimine ja veidi puhkamine. Õige mitmed võistkonnad viskasid ennast kohe suisa magama. Vaatsin kerge võõristusega sakslasi kellel olid väga väikesed seljakotid. Kell oli umbes 19.00. Meie otsustasime kõigepealt teha sooja süüa. Siis hakkas mõistus vaikselt selginema. Pärast Travellunchi söömist lisandus sellele kahjuks ka kõhulahtisus. Läksin metsatukka, mille peal tiirutas järelejätmatult helikopter ja tühjendasin väga vesisel viisil kogu oma soolestiku veehoidla kaldapealsele.

(Järgneb)

Erna kogemused 1

Nüüd on see siis tehtud.
Mina, kes ma keskkooli lõpus ei suutnud 5 kilomeetrit joosta, olen Erna retke läbinud. Täitsime ka oma eesmärgi, mis oli kahetine: esiteks igal juhul lõpetada ja teiseks vähemalt ühte välisvõistkonda võita. Tulime 18. kohale ja meie taha jäi 5 välisvõistkonda ja 2 eestimaist võistkonda. Lisaks kaks katkestanud võistkonda, mis tähendab, et olime paremad kokku 9 võistkonnast. Sellega aga juubeldused piirduvad, sest võimalusi endale etteheiteid teha on samuti mitmeid.

Riskifaktorid sõjas ja võistlustel

Mind hämmastas viimasel aastal sõjamemuaare lugedes nn. inimfaktorist tekkinud vigade hulk. Näiteks see kui soomepoisid mäletavad vahipostil olnud sõdurit, kes tulistab hirmust iga krõbina peale ja laseb lõpuks maha ka vahetuseks tulnud oma rühmakaaslase.Väinö Linna "Sõjaromaan" sisaldab hulgaliselt episoode meeste psühholoogilisest murdumisest või ebaratsionaalsest käitumisest. Erinevatel õppustel Eestis olen aru saanud, et just inimeste psühholoogiliste või füsioloogiliste tegurite mittearvestamine tekitab kõige enam vea olukordi.
Antud võistluse vaimselt kõige kurnavam aspekt oli minu jaoks faktis, et olin oma võistkonna füüsiliselt kõige nõrgem liige. Te võite ju ise ette kujutada, mida see tähendab 3 teotahtelise mehe jaoks, kui nad näevad, et üks nende kaaslane jääb kogu aeg maha. Väliselt on kõik korras, aga mul endal on tohutult piinlik. Kuidas siis nii juhtus. Eel-Erna ja ka Põrgupõhja andsid pigem häid signaale füüsilise ettevalmistuse edenemise kohta. Eel-Ernal oli vaid üks nõrkusekoht, kuid väsimusele pidasin ma seal endale üllatuseks väga hästi vastu. Enne Ernat aga tundsin juba nädal aega kerget haigusevimma. Selle tunnuseks oli palavik hommikuti ja üldine väsimus. Ma ei hakanud asja uurima, sest ei seadnud kordagi kahtluse alla otsust Ernale minna. Neli päeva enne võistlust käisin viimast korda jooksmas ja juba siis tundsin, et asi ei lähe hästi. (See ühes on mu eelmises sissekandes kirjas.) Tulemuseks oli see, et esimese 12 tunni järel tabas mind senitundmatu nõrkusehoog koos iiveldusega. Võistkonnakaaslased rääkisid vähesest söömisest ja vee joomisest, aga ma ise arvan, et nende poolt välja pakutu lihtsalt lisandus organismis juba pesitsevale soodumusele. Samas olen ma teistega võrdselt käinud nii Utrial, Põrgupõhjal ja kahel Eel-Ernal ja sel aastal tegin veel enne Põrgupõhjat 60 kilomeetrise matka kaks korda raskema seljakotiga ja kordagi ei ole ma midagi sarnast kogenud sama mõõdetavate aja ja koormussuhete korral. Enam vähem kuni viimase hommikuni oli mul tunne, et kui ma võtan midagi suu sisse, siis oksendan selle ka kohe välja. Lisaks sellele tõusis pulss anaeroobsesse faasi kogu aeg liiga kiiresti ja kahel korral oli mul tunne, et panen lihtsalt pildi taskusse. Ma tahan öelda, et ma tean, mida tähendab "kett maas" või "kumm täitsa tühi" tunne, aga Erna ajal kogetu oli midagi muud. Ma arvan, et läksin rajale ilmselt haigena ja seal lõi see kõikide lisamõjurite toimel välja.
Samas olin pool aastat nii palju teinud, et Ernale pääseda. Sellisest võimalusest loobumine oleks tekitanud väga palju spekulatsioonidega täidetud tühja targutamist. Lisaks ütles kolmapäeval enne laevale laadimist mulle Alar Nigul EROK-i võistkonnast vaikselt kõrva sisse: "Mine siis ikka lõpuni. Ära hakka katkestama." Ma tõesti mõtlesin, et katkestamine oleks väga piinlik. Aga kogu lool on ka teine vaatenurk. Kui see oleks olnud ainult minu isiklik üritus, siis ei oleks ka haigena rajaleminek ja lõpuni komberdamine olnud kellegi teise probleem. Antud juhul vedasin oma võistkonnakaaslaste õigustatud ootusi alt. Õppetund - haigena rajale minek ei ole üldse kangelaslik, sest niimoodi kannatab kogu võistkonna moraal ja lõpptulemus. Soovitaksin seepärast siiski alati paar päeva enne võistlust arsti juurest läbi minna. Kõige selle taustal on üllatav, et me saime kontrollpunktidesse hilinemise eest ainul 6 miinuspunkti, mida on tublisti alla keskmiselt saadud miinuste.

Meeskond

Hea on tunda oma meeskonna iga liikme erilisi võimeid. Kuna mina vajusin "pildist välja", siis võttis faktiliselt Härmo meeskonna juhtimise oma peale. Tal on kõik autoriteerse, ent napisõnalise liidri omadused ja mul jätkus oidu temaga mitte vaielda. Teiseks oli Härmol ja Sverrel välja kujunenud oma kindel kaardil liikumise rutiin, mida iseloomustas väga tihe koordinaatide võrdlev kontroll kaardi ja GPS-i pealt, kus Härmo oli kaardiga ja Sverre elektroonilise kaardiga GPS-l. Selle tulemusena mindi ka üsna tihti otse läbi maastiku ilma sihtisid või radasid kasutamata. Minu ebaõnnestumiste ritta lisandus seegi, et käekella batarei sai tühjaks ja minu GPS näitas samas UTM võrgus kohtasid umbes 200 meetrit Sverre GPS-ist erinevalt. Kuidas see on võimalik, seda ma ei tea. Igatahes ma ise lõpuks kaarti väga ei jälginud. Psühholoogiliselt lisas see aga ebakindlust, kui sa ei tea, kui palju sul mingis sihis minna on. Seepärast arvan, et kõikidel võistkonna liikmetel võiks alla siiski pidevalt mingid kontrolliaparaadid - kell ja GPS. Tanel leppis samuti oma kohaga. Tema käis aeg ajalt ees vastutegevust luuramas ja oli füüsiliselt vormis.


Sellel Andres Haabu tehtud pildil olen mina see, kes esiplaanil kujutletava vaenlase pihta laseb. Tähelepanelik vaataja märkab, et punatäpp sihiku üks klapp on lahti, aga teine on kinni...

Dessant Salmistule

Vastupidiselt sellele, mis mulje võib rannikult jääda, on dessant tegelikult üsna pingevaba üritus. Ilusa ilmaga lasti meid "Admiral Pitkalt" mere peale. Seal tehti vastastikuseid pilte. Päike paistis. Ainsaks probleemiks oli mure, kuidas mitte märjaks saada. Oli ju teada, et ilmselt imiteeritakse ka vee sees mõne pommi plahvatust, mis võib palju vett taeva alla paisata ja nii kõik lähedalolijad vesiseks kasta. Seepärast keegi väga ei kiirustanud ka kohe kalda poole. Sõuti üsna rahulikus tempos. Ainuke, mida teati, oli vajadus kaks salve paukpadruneid ära lasta, sest hiljem oleks neid ju väga tülikas tassida. Nii leppisime kokku, et niipea, kui oleme paadist välja saanud, laseme ühe salve tühjaks ja siis vahetame salve, et teine salv saaks tühjaks jooksu pealt. Ei midagi keerulist. Rullisime ennast vaikselt edasi ja õige pea oligi dessant läbi. Täitsime veepaagid ja võtsime aja, et nüüd põhjalikult kaarte vaadata. Mina andsin ära oma mobiiltelefoni, sest EROK hoiatas, et isegi selle kaasaskandmine võib pahandusi tuua. Olgu peale. Meie tegelik start toimus alles 9 ajal õhtul, kui juba vaikselt hämarduma hakkas.

Lenduri päästmine

Minek Deltasse olulisi probleeme ei tekitanud. Jõudsime sinna 45 minutilise varuga, mis tähendas, et magasime pool tundi ja seejärel marssisime pimedas punktist kogemata mööda. Kell oli 1 öösel. Kui saime eksitusest aru, siis hakkas kiire. Jooksusammul kohale jõudes olimegi 2-3 minutit hiljaks jäänud. Edasi läks rabistamiseks. Selgus, et meil oleks seal tegelikult vaja läinud tugiisikut, kes oleks pidanud meie relvi valvama, samal ajal, kui me võistleme. Meie olime aga oma tugiisiku magama lasknud. Siit tulid esimesed miinused. Edasi, vaja oli pähe panna paintballi maskid, kätte saime Glock tüüpi relvad, mis olid laetud värvikuulidega. Tuli minna mingi maja juurde umbes 100 meetrit ja sealt välja tassida üks haavatud lendur. Luges nii aeg, kui ka pihtasaadud tabamuste arv. Esimene mask, mida proovisin oli täiesti uduste klaasidega. Mehed hingavad sooja õhku külmas öös. Väga loogiline, et need maskid olid täiesti läbi "hingatud". Olime ju järjekorras 23. võistlejad. Proovisin ka teist, ent tulemus oli sama. Samas oli adrenaliin juba nii sees, et kaitsemaski prillide puhastamiseks ei jäänud aega ja ei jätkunud oidu. Niipea, kui anti start, selgus, et ettevalmistusala tuledest eemale astudes, ei olnud läbi maskide enam mitte midagi võimalik näha. Orjenteerusin vaid mõningate üksikute lampide või helkurite järgi. Seetõttu kaotasime ka aega lenduri leidmisega ja kuna me ei näinud hästi ka maja, siis ei otsinud me varjet kuulide eest. Lõpuks leidsime lenduri maja seest. Õnnetuseks oli mees tubli 100 kilo ja mina sattusin olema ta pea poolel. Mehe raskus tegi mulle kohe selgeks, et lisaks mittemidagi nägemisele, ei suuda ma kiiresti liikuda. Kuid oli juba hilja. Enam vähem tragikoomiline oli seegi, et selg ees liikudes ei leidnud ma üles ust, kust oleks saanud välja minna. Olin ju praktiliselt pime. Kuidagi me finishisse jõudsime ja tulemuseks oli väga masendav 22. koht. Kuidas seda oleks saanud vältida? Esiteks, kui me oleks piisava varuga tulnud starti, siis oleksime ilmselt suutnud oma kaitseprillid puhastada. Nägijate inimestena oleks aga üpris loogiline olnud see, et oleksime müüride tagant varju otsinud ja ohtlikud avatud kohad kiiremini läbinud. Teiseks ei olnud mina ilmselt kõige õigem inimene kandma 100 kilose mehe rindkere. Aga teisalt ei olnud meie hulgas keegi suure massiga jõumees. Igal juhul me otsustasime mitte pikalt rääkida nurjunud katsest vaid kohe edasi minna. See oli pikk minek Echo-sse.

(Järgneb... toon mõned pildid kohe lisaks:)

Juba homme ja pateetiliselt ka Erna mõtestamisest

Aasta alguses kirjutasin, et alanud aasta üheks eesmärgiks on suurel ja päris Ernal ära võistelda. Tulin neli päeva tagasi Jaapanist ja hinges oli väikene hirm, kas ma jõuan oma väsimuse "ümber magada". Viimased päevad ongi möödunud kerge palavikuõhetuse tähe all. Kuid kui ma kell 5.30 hommikul üles ärkasin, tabasin ennast mõttelt, et tegelikult olen päris närvis. Keha reageerib sellele koheselt ja tuletab meelde, et üks põlv valutab aeg ajalt, teisalt trummeldab vihmane madalrõhkond väsimust jne. Ometi eile kõik möödus. Lasime sisse oma Galil SAR automaadid ja nende peal olevad punatäpp sihikud. See lõi meeleolu töiseks.

Meie meeskond on seekord Toompea ja Nõmme malevkonna ühendvõistkond. Iseorganiseeruva kodanikualgatuse korras oleme järsku kokku saanud. Toompealt oleme mina, Ilmar Raag ja Tanel Viksi ning Nõmmelt Sverre Puustusmaa ja Härmo Kaul. See tähendab, et selline koosseis läheb rajale esimest korda ja selles on muidugi omad inimlikud riskifaktorid. Siiski tundub, et me sobime küll. Härmo on väga rahulik ja keskendunud, kuid Sverre seevastu on elava loomuga ja tundub, et olemuselt optimist. Tanel on ... meie raudvara. Ja mina olen selles seltskonnas vanamees, ehk 40 aastane mees, kes teistest aeglasemalt jookseb, ehkki napilt paremini laseb.

Nõmme panus on oluline ka seetõttu, et sealt tuli meile kaks tugiisikut. Peep Eerme, keda ma tegelikult juba varemgi teadsin ja kes osutus väga tõhusaks varustajaks. Tänu tema suhtlemistele ja tutvustele saime endale esimest korda punatäppsihikud. Eriti öistel laskmistel on need head, aga ka muidu paranesid minu lasketulemused eile selgelt. 100 m pealt ei laskunud ma lamades midagi väljaspoole 9 silma ringi.
Peebu ainuke probleem peitub liigutavas tõsiasjas, et tema kaunis naine on just neil päevil (kui mitte eile õhtul...) ilmale toomas järelkasvu. Loodan, et kõik kulgeb hästi.
Kuid just seepärast on meil ka teine tugiisik - Taavi Tali, kes on väga pühendunud sõjamees. Tema viis läbi ka eilse laskmise ja tema kompetentsust ei sea ma üheski punktis kahtluse alla. Loomulikult saab ta aru, et meie näol ei ole tegemist võitja meeskonnaga, aga ta ise arvas, et "tähtis ei ole võit, vaid võidust osavõtt". Eile tehti veel mitugi korda törts testosterooniga segatud sõdurinalja.

See aga viib mind viimase punkti juurde, kui välja jätta väga ebameeldiv vihmasadu. Nimelt Erna võistluse ideoloogiline taust. Eile avaldas Rein Ruutsoo Delfis ühe artikli, kus ta leidis, et Erna pühendamine omaaegsele Erna grupi retkele, annab meie ideoloogilistele vastastele trumbid. Ruutsoo jutus on väike iva. Tõsi on ju see, et Venemaa on Ernat rünnanud kui ajalugu ümberkirjutavat profashistlikku üritust. Tõsi on ka see, et omaaegne Erna grupp saadeti Eestisse vähemalt väliselt ja vormiliselt natside Saksamaa sõjalistes huvides. Meie viited soome armeele ei tööta ka lõpuni, sest isegi Wikipedia tõdeb, et Soome kaotas palju oma Talvesõja ajal võidetud Lääneriikide sümpaatiast, kui ta hiljem Jätkusõjas astus liitu Hitleriga. Nendele argumentidele lisandub minu enese credo - ma ei taha iial võidelda inimsusevastaseid kuritegusid toime paneva armee koosseisus või taolise riigi huvides. AGA seda enam on muistses Erna loos midagi, millele ma olen valmis alla kirjutama. See on see midagi, mis toimus Erna grupi meeste meeltes ja südames. Nende otseste lahinguülesannete hulka ei kuulunud kohalike elanike abistamine. Aga nad tegid seda. Ja ma saan väga hästi aru ka sellest, et nad ei saanud leppida tegevusetusega pärast Eesti iseseisvuse kaotamist.

Loomulikult on meil 67. aastat hiljem lihtne hukka mõista nii hitleri Saksamaad kui ka Nõukogude Liitu. Tolleaegses hinnangus domineeris ilmselt vahetu valu ja raev. See on väga ohtlik mõistlikke otsuste langetamiseks. Ja ikkagi arvan, et isegi väljaspool Erna konteksti oli hävituspataljonidele vastu hakkamine eesti mehele ainuvõimalik tegu. Ma väga tahaks, et keegi suudaks selle veendumuse ratsionaalselt ümber lükata. Ilmselt see käiks niimoodi. Juhul kui hävituspataljonid ei oleks kohanud vastupanu, siis oleksid nad tapnud ainult X arv inimesi. Kuid vastupanu suurendas võitluste mahtu ja intensiivsust ja seetõttu sai surma hoopis X+500 inimest. Pikemas perspektiivis tuleks siia kahjukäsitlusele aga lisada identideedile toimivad jõud. Vastuhaku puudumine halvab oluliselt ühe sotsiaalse grupi eneseuhkust. Lamba moodi suremises ei ole midagi õilistavat. See on pea sama arusaamatu kui holokaust. Suremine võideldes on aga läbi paljude kultuuride siiski käsitletud kui akti, millega rõhutatakse surija vaimset terviklikkust. Selline surm pühitseb ja õnnistab identiteeti. Need ei ole minu originaalsed sõnad, vaid ma selgelt tõlgendan meie arusaami juhtiva kultuuri metateksti.

Tagasi tulles Erna juurde. Ma pühendan oma isikliku Erna nendele mõtetele, millega mehed tulid 1941. aastal Eestisse. Ma pühendan oma Erna nende meest meeltele ja südametele. Me oleme läbi memuaaride ju üht teist saanud teada. Ja kui mõni sõbralik venelane seda tekti juhtub lugeda, siis kordan ka tema jaoks üle. Ma ei soovi ajaloo revisioni käigus hitleri Saksamaa võitu. Mitte ainult seepärast, et Suur-Saksamaa koosseisus ei oleks iseseisval Eestil olnud kohta, vaid ka seepärast natsism üldisemalt ei ole mulle vastuvõetav. Aga täpselt niisamuti ma arvan, et niipea kui Nõukogude väed ületasid Eesti, Läti, Leedu, Soome, Poola, Ungari, Rumeenia piiri, lõppes õiglane Suur Isamaasõda ja algas militaarse taktika mõttes ilmselt vajalik, aga poliitilise perspektiivi mõttes imperialistlik vallutussõda.

Tean, et kogu see tekst on uskumatult pateetiline. Aga vähemalt korra tuleb seda valjusti ütelda, nii nagu usklik inimene peab oma usutunnistuse kuulutuseks Meie isa või Credo-t lugema. Ilmselt pean sellest korralikuma artikli kirjutama.

ERNA on ligidal

Ärevus hakkab vaikselt hinge minema. Aasta alguses maha pandud eesmärk - jõuda Ernale, on vaid nädala kaugusel. Meie võistkond on lõpuks vormunud nime all Tallinna maleva II võistkond. Mina ja Tanel Viksi oleme Toompea malevkonnast ning Sverre Puustusmaa ja Härmo Kaul Nõmme malevkonnast. (Tegelikult on Sverre isegi parajasti Toompeale üle tulemas, aga see selleks.) Tugiisikuks on praegu veel Peep Eerme, aga tema naine on iga päev maailma uut kodanikku toomas ja seetõttu võib ka ülitõhus Peep järsku kaduda. Arusaadav.

Veidi teeb ettevalmistuse koha peal ärevaks, et meil ei ole olnud ühiseid treeninguid. Igaüks on lubanud iseseisvalt füüsilist vormi teha. Minul oli vahetult pärast Põrgupõhjat kahenädalane Korea ja Jaapani festivalireis. Tegin hotellitoas kätekõverdusi ja kõhulihaseid, et midagigi teha, aga vastupidavustreeningutes on nüüd kahe nädalane auk olnud. Eile käisin prooviks jooksmas ja ehmatusega avastasin, et vasaku jala põlv andis ennast veidi valusalt tunda. Nii läksin pärast 4 kilomeetrit kõnnile üle. Praegu mõtlen palavikuliselt, mida teha? Kõndida saab ilma probleemita. Ilmselt pean selle põlve kohe võistluse alguses kinni siduma.

KRISSU: TUGIISIKUNA PÕRGUPÕHJAL

Enne Põrgupõhjat esinesin ma hädaldava monoloogiga, kuidas mul on motivatsioonikriis (olen nagu Bergmani filmi väikelinna pastor, kes on usu kaotanud – Tristani määratlus), aga kuidagi lasin ma ennast ikka ära rääkida ja tagantjärele on mul hea meel, et ma Põrgupõhjale läksin.

Neljapäeva hommikul mandaadis saime ehmatuse osaliseks: korraldajad ütlesid mulle, et kolmekesi rajale ei saa! (Meie tiimi olid järjest tabanud ebaõnnestumised, esmalt loobus Tanel ja siis Ülo, mõlemad mõjuvatel ja mittevaidlustatavatel põhjusel ja nii me olimegi retkel kolme võistleja – Ilmar, Mikk, Peeter, tugiisiku ja filmigrupiga). Õnneks oli saatus armuline ja Sverre tutvustas meile Vahurit, kellest sai meeskonna neljas liige.

Minu jaoks isiklikult oli kurvastav ka teade, et tugiisik/esindaja pääseb oma võistkonna juurde ainult kahes avalikus kontrollpunktis, et muul ajal on keelatud omavahel suhelda. Jäin natuke arusaamatuks, et mis tugiisiku mõte üldse on, sest ka avalikes KPdes ei tohtinud ma muud teha kui lindi taga seista ja eemalt veepudeleid ulatada.Eks ma siis lippasin lindi taga ja hüüdsin: kuidas teil läheb? ja püüdsin mingit power-speechi ajada: oi see tuli teil hästi välja ja oi too tuli teil hästi välja! Õnneks olid korraldajad filmigrupiga väga lahked, nii et ma usun, et Mart ja Kristjan said päris kenasid ja dramaatilisi kaadreid.

Mart, Kristjan ja mina täitsime siis oma päevi KVMiga - lugesime ja tegime mälumängu (kes on maailma rikkaim filminäitleja jne). Ja jumal õnnistagu Statoili – kui seda ei oleks olemas, siis tuleks ta välja mõelda! Seal sai käia seebiga käsi pesemas ja puhtas, valges WCs, sealt sai kohvi ja kakaod ja võileibu!

Esimesel ööl saatis Ilmar Mardile sõnumi, et ta peab võistluse katkestama ja tahab hommikul Tallinna saada. Reede hommikul viisime Ilmari Tallinnasse ja mõtlesime, et kui me nii lähedal oma kodudele juba olema, siis võiks paariks tunniks ikka kodus ka käia. Ja nii me tegimegi! Pärast sõitsime Pärnu-Jaagupisse tiimi ootama ja toetama. Seal leidis aset ka tugiisiku Suur Hetk – ma sain ka ühe ülesande läbimisel osaleda. Ma ei tea, kas sellest mingi abi ka oli, võimalik et see oli hoopis karuteene, aga no vähemalt ei tundnud ma ennast enam täiesti mõttetuna nagu juust raamatu vahel.

Reedel läksime baaslaagrisse Eidaperre, seal oli kohal naiskodukaitse ja frontline hurmavad „saksa sõdurid“, kes eesti neidusid võlusid. Järgmisel päeval oli väga tore, et oli naiskodukaitses tutvusi, me olime metsas, kui Triin saatis sõnumi, et nad teevad küpsisetorti, mis on sama pikk kui tema. Tort oli tõesti vägev! Ja maitsev!

Laupäeval ootasime siis tiimi finishis, veetsin aega Põrgupõhja noorima osaleja Paulu Riisalo (1,5 kuud) ja tema ema Signega, kaks sama perekonna liiget olid rajal Rava Ringi võistkonnaga. Rõõm oli näha, et meie võistkond lõpetas entusiastlikult, Peetri kõnnak reetis küll mõningaid kannatusi...

Mõni rida Põrgupõhja retkest

Jah, Põrgupõhja retk on huvitav võistlus. Eelkõige selle pärast, et ta on erinev Ernast. Kui ideoloogiliselt on Erna kaugluure võistlus, siis Põrgupõhja on metsavenna või sissisõdalase võistlus. Mida see vahe praktikas tähendab? Eelkõige seda, et Põrgupõhjas on rohkem metsas hakkamasaamise ülesandeid ja samas omal moel ka rohkem mängu. Põrgupõhjale ei pea kaasa võtma relvi ja laskemoona, mis teeb varustuse oluliselt lihtsamini pakitavaks. Olin ise nii segaduses, et pakkisin oma Põrgupõhja varustust koguni neljal korral, sest kõigil esimestel kordadel hindasin üle kõike, mida võiks kaasa võtta.
Kuid Põrgupõhjal on midagi, mis teeb selle võistluse tüütuks ja samas vägagi pinevaks, on selleks vastutegevus. On ilmne, et Põrgupõhja tegijad teavad peast Alfred Käärmanni raamatukest "Sissitegevuse käsiraamat". Seal kirjutab Käärmann sellest, et kuna vaenlane korraldab haaranguid ja varitsusi, siis tuleb päevasel ajal vältida mitte ainult suuremaid teid (nii nagu see on reegliks Ernal), vaid ka metsasihte ja sissekäidud radasid. Kõlab ju üsna tüütult igaühe jaoks, kes on püüdnud kiiresti end läbi murda võsasest soomaastikust? See tähendas seda, et Põrgupõhja vastutegevus, mida oli koguni kaks rühma vähemalt algul, paigutas ennast mitte ainult teedele, vaid igale poole, kus oli võimalik võistlejate liikumisloogikat ära arvata. See tähendas ka suuremaid metsaradu, pinnasteid ja isegi metsaääri. Viimane tähendas näiteks seda, et eeldati, et võistlejad liiguvad mööda lagendiku ja metsa äärt, mis tähendab, et nad ei näe varitsust, mis metsatukas end varjab. Mina ei olnud kogu oma eelneva elu jooksul nii palju elusid ära andnud kui seekord ühe päevaga, mil alahindasime vastast. Vastutegevuse kriitikast võib öelda ainult seda, et väheke ebareaalne on muidugi see, kui vastutegevuse ainus mees astub põõsast välja ja küsib talonge 4 võitlejalt. Reaalselt oleks taoline võitlus üks nelja vastu ilmselt ründajale samuti halvasti lõppenud. Samas on muidugi kõik tinglik. Käärmann räägib, et vaenlane tuleb sissisõdalast püüdma 50 - 100 kordse ülekaaluga. Seega me muidugi võime mängida ja kujutleda, et see üksik vastutegevuse võitleja kehastab 50 varitsejat.
Laias laastub sunnib taoline vastutegevus võistkondi tunduvalt tõsisemalt mõtlema oma liikumise taktika peale. Praegu mõjutab võistkondade taktikat vist kõige rohkem ajaline piirang, mille sees tuleb jõuda järgmisse kontrollpunkti. Kõik teavad, et mööda teed liikudes on kiirus kuni 3 korda suurem kui võsas. Mööda teed keskmiselt 6 km/h ja võsas halval juhul 2 km/h. See tähendab, et pigem eelistatakse liikuda veidi ka ringi, aga igal juhul kiiremat läbimist võimaldaval maastikul. Parimaks sõbraks on sel puhul olnud just metsateed ja sihid. Põrgupõhja puhul olukord muutub, sest vaenlane näeb arvulises ülekaalus olles samu metsaradu.

Milline on selles olukorras kõige õigem lahendus. Kaldun arvama, et eelkõige tuleb vaimselt valmis olla just teedeta metsa läbimiseks. Põrgupõhjal oli kahe kontrollpunkti vaheline aeg antud enam vähem arvestusega, et kohale jõuaks ka siis kui läbida ainult metsa. Näiteks linnulennult 8 kilomeetri läbimiseks 4 tundi. Jooksjatele võib see tunduda naljana, aga kõik sõltub tegelikult metsast ja vee )ja muudest) takistustes. Igal juhul tuleb sinna arvestada ka vastutegevusest möödaminekul tekkiva lisateepikkuse koefitsent.

Meie võistkond oli seekord 25. stardinumbri all. See tuletas mulle meelde, kuidas kunagi EROKi võistkonna liikmed seletasid, et luureobjekti ligi on võistluse ajal parem sattuda esimeste seas, sest hiljem õppib objekt luurajate liikumist ära arvama. Nii oli seekord kogu raja pikkuses kiusatus kõndida eespool liikunud võistkondade jälgedes, ent me saime aru, et vastutegevus asetas õige tihti oma varitsuses just nendele kohtadele, kust ta oli varem näinud võistkondasid minemas. See tähendas seda, et mida hilisema stardinumbriga oli võistkond, seda enam pidi ta arvestama ringi minemisega, sest kõige ratsionaalsemalt lühemate suundade peale oli pandud vastane.

Muude pisimärkuste alla lisaksin seekord vaid seda, et seljakott sobis mulle paremini kui rakmed, mille tagumine keskmine kott on mul kaks korda tagumiku peal hüpitades selle ka veriseks hõõrunud. Ei ole aidanud midagi nende tagumiste taskute kokkukõitmine ja kõrgemale tõstmine. Ilmselt proovin ka ERNAL liikuda ikkagi väikese seljakotiga.

Teiseks, astusin jõge ületades endale midagi jalatalda. Veri oli välja ja haav oli päris suur. (Kujutage ette 1 cm suuruselt poolringis tallanahka läbilõikavat haava.) Esimese päeva jooksul ei pööranud sellele siiski tähelepanu, aga teisel päeval ja hiljem kodus tekkis aga oht, et sinna oli põletik sisse läinud. Valutas nagu kurat. See tähendab, et jõe ületamisel tuleb väga ettevaatlik olla. Üleüldse ei ole hea mõte tundmatus kohas paljajalu läbipaistmatusse vette astuda.

Kolmas asi oli noavise. Juba kaks võistlust järjest kasutatakse sellist märklauda, kuhu nuga jääb väga halvasti kinni. Seekord oli tegemist pehme saepuru seinaga. Minu nuga lõi sealt tükke välja, aga kinni ei jäänud. Loomulikult oli asi selles, et nuga ei läinud täiesti otse, aga tavalisse puuseina oli treeningute ajal nuga kinni jäänud. Järelikult tuleb ka treeningutel kasutada teistsugust märklauda.

Kokkuvõttes on Põrgupõhja siiski väga lahe võistlus. Kahju, et mitut elu ei saa korraga elada.

Nüüd siis aga aina edasi ERNA ettevalmistuse juurde.

Üks tagasilöök ja mittetöötav sõrm

Täna katkestasin Põrgupõhja 2008 võistluse. Füüsiliselt oleksin suuteline seda läbima, aga tegelikult oleksin tahtnud ka paremat tulemust. Üks põhjustest, miks asi on nigel, peitub paremas käes. Nimelt käisin Ahvenamaal kayakiga sõitmas ja pärast mitu tundi kestnud heitlust avamerel, ei kuula kõik parema käe näpud enam korralikult sõna. Seepärast ma ka ei kirjuta praegu pikemalt, sest ilma nende näppudeta on seda väga raske teha. Teine ja veel olulisem põhjus peitub aga selles, et mul on filmitegemise tähtajad turjal. Olen seotud kahe filmiprojektiga, mis on saanud avalikust sektorist toetust ja mille taga on valmissaamise lubadus. Neist dokumentaalfilm "September 1944" on nagu nimi ütleb sõjateemaline ja peaks valmis olema juba septembris. Neid kes filmiasjandust teavad, need saavad aru, et minul ja minu produtsendil Kiur Aarmal on tegelikult tuli takus. Ta helistas mulle Põrgupõhja rajale paar korda ja ma sain aru, et käitun ikka tõelise narrina. Lõpetan võistluse kusagil pingerivi tagaotsas ja samal ajal vean alt ka filmimeeskonda. Nii need asjad tõepoolest ei käi.
Ütlen vaid, et ülejäänud meeskond oli meil vaimult väga tugev ja igavene kuulsus neile, et nad jätkasid. Võistlusest pikemalt siis, kui näpud jälle korralikult liiguvad.

Rahumeelne vahepala -paraad

Niisiis Toompea malevkond käis paraadil. Kahjuks oli meid nii vähe, et meie parimad võitlejad peideti vaenlase luure kartuses Nõmme ja mingi teise malevkonna sisse ära. Tegin mõned pildid. Suur kunst see ei ole, aga mälestus ikkagi. Loodan, et kommenteerijad kirjutavad seletusi ja pealkirju piltidele.


Kõik, mis on seotud sõjaväe ja filmitegemisega, tähendab alati ootamist. Selle poeetika tabamises on eksistentsiaalne ilu.



Sellel pildil on Toompea salarelv. (Seepärast me tema nägu ei näitagi.) Ööpimeduses tõmbab ta jalga valged sukkpüksid ja läheb snaiperrelvaga laskma.









Tanel vanema võitlejana vaatab ja seletab, mida tähendavad liinur Peetri lipul kolm värvi.



Need on küll piirivalvurid, aga ma ei suutnud seda pilti tegemata jätta. Võib-olla mõistate miks.



Püüdsime siin matkida ideoloogiliselt kahtlast skulptuuri, mida võib leida Tartus Kassitoomel. Peeter mängib vürst Vjatchkot.




Millise tuleviku poole vaatavad need kolm karmi võitlejat Toompea malevkonnast. Esimene selles reas on lipnik Märtin. Võite isegi ette kujutada, kuidas ta oma rühma eesotsas tormab rünnakule.


Paraad televisioonis: http://etv.ee/arhiiv.php?id=81837

Isiklikud edusammud

Olin nädal aega maal. Jooksmise jaoks tegin peamiselt intervalltrenni, Joostes ühel korral 1,5 km distantsi nii umbes 70% -ga jõuvarudest 4 korda ja lisaks veel 4 kilomeetrit sörki. Teisel korral tahtsin kiirust veelgi tõsta ja jooksin 0,5 km distantsi 4 korda üsna 100% jõuvarudega, lisaks veel 4 km sörki. Ühel hommikul aga piirdusin lihtsalt 4 km sörkjooksuga. Selle nädala neljandaks trenniks jooksin täna 10 km. Pärast vihma oli väga värske joosta. 5 km peal avastasin, et jooksen enda rekordgraafikus. Ma ei saa öelda, et see olek lihtne olnud. Jõudu ikka jalgades ka väga ei olnud, kui ometi mitte just üleliia end pingutades ja keskmiselt umbes 168 pulsilöögiga minutis jooksin esimest korda seda distantsi täpselt 1 tunniga. Tegemist oli siis Nõmme-Harku terviserajaga, kus alguses on üks järsk ja pikem tõus, aga muidu on suhteliselt tasane maa.

Maal lasin ka püstolit, kus nüüd võin öelda, et saa mõlemaid silmi lahti hoides sihtida küll. Tõsi, kaitseprillid võivad jahedama ilmaga kergesti uduseks minna. Midagi peaks tegema. Püstol läheb päris hästi. Peaks minema tiiru ja vaatama tulemusi.
Noa loopimises on edusammud vahelduvad. Olen kaks nuga otstest nüridaks loopinud, siis kui need on hooletust viskest vastu kivi lennanud. Sellest hoolimata olen kohati saavutanud 50 % efektiivsuse, mis tähendab umbes 6 meetri pealt 40 viskest 20 viset vastu seina kinni visata. Tulemused võiksid juba paremad olla...

Meie Toompea võistkond on pandud ERNA ootenimekirja. Ülo ja Mikk on juba öelnud, et nemad ei saa tulla. Ees seisab võistkonna komplekteerimine ja 1,5 kuud valmisolekut ja trenni.

Orienteerumise kasu

Vahepeal olen keskmise tihedusega jooksnud. Teinud kaks korda intervalljooksu, kus 8 km distantsil olen ühe kilomeetri jooksnud 80% tempoga ja järgneva kilomeetri nii aeglaselt,et pulss kukuks alla 140 löögi. Huvitav on see, et esimese kiire kilomeetri jooksin 5 minutiga, järgmise 5 minuti ja 10 sekundiga ning seejärel järgmise kiire kilomeetri 5 minuti ja 20 sekundiga jne. 20 aastat tagasi suutsin kilomeetri joosta napilt alla 4 minuti. Praegu läheb kilomeetri lõpus ikka süda pahaks. Kõik on täpselt nii nagu arstid on rääkinud, et 40 aastaselt võivad kestvusvõimed olla paremad, aga nooruse kiirust enam tagasi ei saa. Näis. 5 minutit 1kilomeetri kohta on ikka palju küll.

Teisalt olen kaks korda käinud orienteerumas ja see meeldib mulle väga. Ühel korral jooksin 7,7 km trassi ja teisel korral 6 km trassi. Kuna mõlemal korral ma eksisin omajagu, siis olin rajal ikkagi mõlemal korral 1 ja 20 minutit. Orienteerumise tõeline kasu seisneb aga metsiku maastikuga harjumises. Erna tüüpi võistlustel mainisin, kuidas rajalt kõrvale minek halvab mõtlemist, kuna tajud, et kiirus kahaneb. Teisest küljest oleme alati imestanud, kuidas EROK jõuab alati tohutu ajavaruga järgmisse kontrollpunkti. Mõni asi hakkab selginema. Nägin nimelt Raul Hindovit ja Alar Nigulit ühel orienteerumispäevakul. Mõlema aeg oli poole kiirem minu omast. Peamine on aga see, et orienteerumisel oled sa kohustatud tihti tormama asimuudi järgi teedeta metsa. Ja ühel hetkel saab see mets ikkagi omaseks. Nii näib mulle, et 6-7 km distantside puhul võiks väga vabalt ka kogu aeg vaikset sörki lasta. Eks peagi Põrgupõhjal asi selgine.
Viimane avastus oli seotud noaviskamisega. Sain aru, et 3 sammu pealt hoian nuga viskel terast, 5 sammu pealt käepidemest ja 9 sammu pealt jälle terast. Sellisel juhul jääb nuga 75 % tõenäosusega märki kinni. Tahan seda kindlasti jälle proovida.

Uus algus

Muidugi olime me väheke pettunud oma Eel-Erna kesises tulemuses, aga sellest hoolimata oleme kaks nädalat hiljem valmis mõnele uuele võistlusele minema. See aga tähendab taas treeningu päevakorda tõstmist.

Olin ise vahepeal Cannes'is filmifestivalil. Jooksin ühel hommikul 45 minutit asfaldi peal, sest muud võimalust ei olnud. Kummaliselt hakkas kohe põlvedele. Üleeile jooksin Nõmmel metsavahel 10 km ja jälle tundsin oma põlvi, ehkki jooksin väga ettevaatlikult. See ei olnud hea. Aeg oli 1 tund ja 7 minutit. Pulss kuni 9 kilomeetrini umbes 153 l/m. Viimasel kilomeetril tegin spurdi. Just sel hetkel jooksis minust mööda üks pikajalgne sportlane, kes isegi vist ei hingeldanud. Kõik on hea, kui ainult ei kohtaks neid jumala andega pikamaajooksjaid, kelle tootemloomaks on ilmselt põdrad.
Ilmselt pean lähinädalatel pikkade jooksutrennide asemel kõike muud tegema. Täna lähen teengi ühe jõutrenni.

Siiski ka üks eneseusku tõstev uudis. Ostan endale uued jooksujalanõud, kuna eelmistel on tald lõpuni ära kulunud ja varvas tükib õmblusest välja. Kaks aastat pidasid vastu ja nende armetut olukorda vaadates on mul aineline tõestus, et ma tõepoolest olen jooksmas käinud.

Eel-Erna aruanne

Kui püüda leida positiivset sõnumit Toompea malevkonna Eel-Erna sooritusest, siis on selleks teade: “Me lõpetasime.” Tegelikult tahaks isegi ütelda:”Me tegime selle ära!”, aga taoline loosung ei ole Eestis enam originaalne.
Teistpidi vaadatuna on punktitabelis näha vähe rõõmustavat. 22. koht 28 võistkonna hulgas ja 2 katkestanud meeskonda. Me saime 623 karistuspunkti. Võitja meeskond sai 255 karistuspunkti. Väike samm edasi võrreldes meie debüüdiga 2006. aastal, mil saavutasime viimase 24. koha 1490 karistuspunktiga. See näitab, et konkurents oli päris tihe. Nagu tavaliselt moodustusid meie nõrkused ühelt poolt väljaõppe puudujäägid ja teiselt poolt ebaõnn. Just selle viimase faktoriga tuleb alati arvestada, et midagi läheb halvasti ka lihtsalt seepärast, et ebasoodsad asjaolud langevad kokku. Ent olgem järjekindlad ja alustame algusest.

Meie:
1) Tanel Viksi, nooremseersant, arvutigraafik ja imemees, kes veel Hiiumaalgi seletas telefoniteel kolleegile kuidas leida arvutist mingeid fonte mingi telereklaami jaoks. Vanus vist 32 aastat. Visaduse poolest sportlane, aga viimasel poolel aastal on teda kimbutanud haigused, töö ja teistkordselt isaks saamine.
2) Ülo Pikkuv, rahvusvaheliselt autasustatud joonisfilmi rezhissöör, kes ligi kümme aastat tagasi väljus ajateenistusest snaiperi väljaõppega. Rahulik, analüüsiv ja iseloomult humanist. Samas on tal looduse poolt antud eeldused pikamaa jooksuks. Tema treeningu põhiosa oli ujumine. Laseb ta niigi hästi.
3) Ott Aarma, keskkooli õpilane ja entusiast. Vanus 18. Tegeleb kickboksi ja airsoftiga. Endine noorkotkas. Õpib hästi. Laseb üle keskmise. Temale oli see esimene Eel-Erna.
4) Mina, Ilmar Raag, humanitaar, kes paljude jälestuseks osutus ka isamaaliseks militaaravantüristiks. Vanus praktiliselt 40. Veidi liiga hilja. Olen viimase kolme kuu jooksul läbinud iga nädal umbes 30 - 40 kilomeetrit, kas joostes või seljakotiga. Nii heas füüsilises vormis ei ole ma vist pärast Nõukogude armeest naasmist olnudki.

PUUDUB TUGIISIK

Esimene üllatus seisnes tugiisiku mitteleidmises. Kõigil meie headel tuttavatel olid vettpidavad alibid, miks nad ei saanud meile seekord appi tulla. Kes lõpetas magistriõpinguid, kes oli perekondlikult seotud, kes oli juba komandeeritud Kevadtormile jne. Ega tugiisik ei olegi niisama koht. Tegemist on inimesega, kellel on autojuhiload, reaalselt ka oma auto ja valmidust taluda vähemalt mingil hulgal ebamugavust, kui ta peab ka öösel mingis kontrollpunktis ootama oma võistkonda. Tugiisiku kõige olulisem roll ilmneb aga tihtipeale võistluse lõppedes, kui kõik teised vajuvad sekundi murdosa pealt ränkraskesse unne ja keegi peab võistkonna ju koju sõidutama. Meie võistkonna puhul oli vist oluline see, et kuna me ei olnud võitjate meeskond, siis ei olnud mul ka söjakust küsida näiteks Kaitseliidu minibussi meie transpordiks. Mul endal oli kogu aeg tunne, et enne peab midagi saavutama, kui võid endale küsida igasuguseid riigi raha eest sõitvaid imevigureid. Samas on selge, et minu isiklikku sõiduautosse Toyota RAV4 ei mahu üheaegselt nii võistkond koos kõikide kottidega, kui ka tugiisik. See võiks isegi tekitada korra küsimuse: “Miks?” Vastus on selles, et isiklikult mina võtsin kaasa ka näiteks suure magamiskoti, lebomati jm selleks, et võimalusel koha peal hästi puhata. Lisakott oli kaasas ka Tanelil.

Nii nägi välja mu auto, kui ainult pooled asjad olid pakitud.

Nii leidsime ennast õhtul enne Hiiumaale sõitmist Männiku lasketiirus ilma korraliku tugiisikuta. Meil oli vaid 100% entusiastlik Peeter Ilison, kellele ma täna hommikul kirjutan kooli seletuskirja, mis me röövisime alaealise võitleja endaga Hiiumaa rabade servale. Nagu öeldud jätkuks Peetri tahtmisest mitmele tugiisikule, aga tal ei ole autot ega selle juhtimise luba. Nii helistasime enamvähem kõikidel numbritel, mis meie telefonis olid ja esitasime küsimuse:”Kuule, kas sa ei saaks homme meiega Hiiumaale tugiisikuks tulla?” Ma ei hakka siinkohal kõiki vastuseid üle kordama, sest see rikuks teie ettekujutust Eesti kaitsevõimest. Kus tõenäosus kõige väiksem, seal ime kõige lähem. Margus Hergauk meie oma malevkonnast teadis Hiiumaal meest nimega Jüri Pärn, kellel huviks militaarajalugu. See vaikse jutuga mees oli järsku nõus. Soovis vaid, et tema bensiinikulud hüvitataks. Väga mõistlik. Ma ise olin eelnevalt juba valmis oma raha eest üürima suuremat autot, mille puhul bensiinirahale oleks liitunud rendiraha ja see oleks lõpuks päris ränk olnud.

Soovides maksimaalselt olla varustatud oli meil kaasas ka binokkel, laserdistantsimõõtja, pisikene fotoaparaat ja wifivõimeline arvuti. Omavahel öeldes ei läinud sellest komplektist midagi otseselt vaja, aga ma ei taha väita, et tulevikus ei pruugiks see niimoodi olla.
Kohapeale jõudes ja kõik avamisega seotud formaalsused ära teinud, pühendusime luureülesande ettevalmistusele. Kuna me teatsime seda ruutkilomeetrit, kus asus luureala, siis läks Peeter maaameti andmebaasi ja leidis selle piirkonna aerofoto. Kahjuks ei suutnud me täpselt tuvastada, mis on selle aerofoto mõõtkava. Ning hiljem juba luurealas tuli välja, et seal ei olnud peal ühte kõige põhilisemat metsateed/sihti, nii et me seda eelluure suurepärast saavutust lõpuks ei kasutanudki.
Sealsamas toimus ka tugiisikute võistlus, mille käigus loobiti sponsorfirma Panasonic purunemiskindlat arvutit ja vastati viktoriiniküsimustele. Küsimusi oli väga erinevaid. Näiteks mitu millimeetrit on sajandiktollis (või midagi taolist) või millises lahingus võitis Dmitri Donskoi Mamai khaani 1380 aastal. (Õige vastus on Kulikovo)

LASKMINE
Meie stardinumber oli 24, mis tähendas, et rajale läksime kell 0210. See tähendab selle öö kõige pimedamat aega. Esimeseks alaks oli püstolilaskmine. Meie võistkonnale oli tormihoiatuseks see, et kuigi me ärkasime 10 aega varem ülesse jõudsime starti enamvähem minutilise täpsusega, mille tulemusena oli väike rabistamise tunne sees. Kohapeal anti kõrvaklapid ja kaitseprillid. Meile tähendas see seda, et olles samade kaitseprillide viimaseid kasutajaid, olid need juba üsna uduseks tõmmanud. Meie ees kasutas vist EROK-i võiskond omaenese kaitseprille ja hiljem osutus, et see oli tähtis. Ülesanne oli joosta täisvarustuses umbes 100 meetrit tulejooneni ja lasta siis umbes 15 -25 meetri kaugusesse märklauda 8 kuuli, seejärel aga tuli joosta märklaudade juurde, need kaasa võtta, uued üles panna ja alles siis tagasi finishisse joosta. Ülesande tegi keerulisemaks see, et märklauad oli paigutatud teisele poole väikes männisalu. Esimesel hetkel tekitas see isegi väikese segaduse. Minu kõrval lasi Ott, kes juba stardis hingas oma prillidele nii õnnetult, et kogu maailma muutus läbi nende prillide väheste värvidega modernistlikuks maaliks, milles ei olnud kohta sellisele pisiasjale nagu märklaud. Täiesti ime oli, et ta sai ühe kuuli siiski oma märklauda. Samal ajal olime alles eelmisel päeval Ottiga lasknud 25 meetri tiirus ja tal ei olnud mingit probleemi kõiki kuule tunduvalt väiksemasse märklauda lasta. Seega udused prillid ja ärevus teevad oma töö. Kokku lasime 32 võimalikust lasust märklauda 21 punkti, mis oli keskmine tulemus. 16. Koht.
Väga halvasti läks aga järgmisel alal, milleks oli automaadist laskmine. Märklauad olid asetatud samamoodi teisele poole männivõsa, kuid neid oli tunduvalt raskem näha. Kuna minu Galilil ei olnud enam öösihikutel fosforit, siis püüdsin pealambiga valgustada oma relva kirpu. Tulemuseks oli see, et kirpu nägin hästi, aga sihtmärk oli silmafookusest väljas. Lisaks andis relv pärast kolmandat lasku tõrke. Läksin närvi, sest laskmine toimus aja peale. Karjusin kohtunikule “Tõrge”, tema vastas väga rahulikult: “Lae siis uuesti.” Tõmbasin padruni välja ja laadisin seejärel uuesti. See kõik võttis aega. Sooritasin veel ühe lasu. Taneli trasseeriv kuul oli aga märklaudade juures süütanud midagi ja neil nõuti, et nad ka tule kustutaksid. See tõi aga lisaaja. Tulemuseks oli see, et kogu võistkonna peale oli meil 20 võimalikust ainult 3 tabamust ja väga halb aeg. Meie ainsaks lohutuseks oli see, et EROKil enne meid ei läinud paremini laskmisel, aga nad olid kiiremad. Ka nemad lasid seekord ilma punatäpp sihikuta tavalise sureliku kombel, mis omakorda näitab, kui olulise vahe teevad sisse erisihikud just pimedas laskmisel. Tulemuseks meile eelviimane koht.


Nagu pildilt võib aimata, teeb Ülo pilti. Mina olen pärast öist rännakut juba oma märjaks higistatud fliisi pannud seljakoti külge kuivama. See annam minu mittemilitaarsusele kõvasti juurde. Minu taskust turritavad välja mustad kilest prügikotid, mille otstarbest te kohe teada saate.

Seejärel järgnes esimene rännak, milles minu juhtimisel me läksime pimedas õigest teeotsast mööda. See ei teinud küll väga suurt ringi, aga kuna tagajärjeks oli rabas sumpamine, siis meeleolule see hästi ei mõjunud. Esimene madalhetk saabuski õige pea. Liikusime kõrgepinge liinide all, kus metsa ei olnud, ent tee asemel oli meile samblaga sillutatud mätaslaugastee. Kuna sa pead pidevalt jalga väga kõrgele tõstma, siis oli minu pulss õige pea laes ja jõud hakkas lõppema. Õnneks tuli Ülo mõttele vaadata veidi kõrvale ja sealt ta leidiski ühe paralleelse tee, mis tõi eluisu tagasi. Kontrollpunkti jõudsime 10 minutit varem ettenähtud ajast. Vastutegevusest kuulsime vaid eemalt automaadivalangute näol.

LUUREÜLESANNE
Hommikul keel 0600 liikusime luureala poole. Tee sinna oli suhteliselt kerge, aga magamata öö hakkas oma osa nõudma. Panime ennast laagrisse luureala kaguserva ligidale. Jätsin ülejäänud võitlejad esialgu sokke ja hingepõhja uurima ja käisin kiiresti luureala piiril ära. Laserkaugusmõõtjaga sain ka pildi enam vähem nägemisulatustest ja maastikust. Tagasi tulles leppisime kokku, et jaotame luureala kolmeks. Otile jäi ülemine kolmandik, Ülole keskmine kolmandik ja Tanelile alumine kolmandik. Kuna meil kõigil olid raadiojaamad, siis leppisime kokku, et anname mulle jooksvalt informatsiooni. Õige pea hakkasingi pidama nn. luurepäevikut : “
1014 -2- (Taneli kutsung) alasse sisenes tundmatu valge sõiduauto.
1045 -3- ja -4- sattusid kontakti ja taanduvad loode suunas.
1055 Valge sõiduauto on VW ja seisab koordinaatidel 9120 2874
Taoline info oli väga kasulik, ainult et seda annaks paremaks teha, kui 1) Iga raport sisaldaks alati mingi koordinaadid, mis omakorda tähendaks, et raporteerija oleks alati teadlik oma või avastatud objekti, patrulli jm koordinaatidest. Samal ajal peaks päeviku pidaja püüdma kohe ka oma kaardile paigutada kõike, mida ta raportitest kuuleb. Kuna mina täitsin mehaaniliselt päevikut ja kõiki koordinaate ei saanud, siis ma tegelikult ei teadnud täpselt kuidas aidata luurajaid koordineerida. Ideaalis võiksin aga koheselt hakata täitma luureraportit. See on mul hinge peal, kuna kogu eelnev üsnagi tõhus luuretegevus läks ajapuuduse tõttu tühja. Tõsi oli küll see, et meie luure otseselt luurealas kestis 2,5 tundi. Vastane oli rajanud oma laagri tiheda kuusiku keskele, nii et seda oli praktiliselt võimalik näha vaid ühest äärest. Ülo ja Ott kuulsid pealt, mida teisel pool kuuski noored kaitseliitlased lobisesid. Tanel sattus peale magava kuulipilduriga laskepesale, aga päris kahte telki ikka korralikult ei nähtud.

Sellel pildil otsib Tanel puuke. Kogenud luurajana leiab ta neid tervelt viis.

Igal juhul läks suur osa meie hoolsast luurest luhta, sest meie mõistmise kohaselt oli õigeks ajaks raporti üleandmine üleüldse ainuke võimalus mitte läbi kukkuda. Hiljem tuli välja, et raporti üleandmisel hilineti ka ligi tund aega, saadi kirja miinused, mis ometi kompenseeriti korralikult vormistatud luureraporti eest saadud plussidega. Minek luureraporti esitamise alale oli umbes 6-7 kilomeetrit pikk. Et mitte sattuda vastutegevusse läksime läbi tiheda metsa, mis loomulikult viis tempo alla. Suuremat teed ületades sattusime aga vastutegevuse peale, kelle eest me lihtsalt jooksime ära. Omamoodi pani see paraja põntsu, sest pärast seda oli vesi kõigil ära joodud ja viimased kilomeetrid kontrollpunktini töötasid kõikide südamed punases rezhiimis.
Minu viga oli selles, et kirjutasin kõigepealt veel mustandi ja seejärel tõepoolest ei jõudnud kõike, mida teadsime raportisse panna. Õige oleks arvestada raporti kirjutamiseks vähemalt tund aega. Aga saime siiski austusväärse 12 koha.

Ma mõtisklen, kas minna vette või mitte. Tanel enam ei mõtiskle, vaid on endale kilekotid jalgade otsa tõmmanud ja uljalt edasi läinud.

Luureraportist edasi tuli minek taas läbi soo. Oli reede pärastlõuna. Me olime rajal olnud juba 24 tundi. Magamata. Ja nüüd juhtus see, mida tihti juhtub. Üks võitlejatest ei ole parasjagu parimas tervislikus vormis. Ott oli võistlema tulnud kerge unevõlaga ja selle raja peal käis tema jalgadega mingi krõks ära. Ta tahtmine oli ilmatu kõva, aga füüsis lihtsalt ei jõudnud enam järgi. Mina ei taibanud, et me oleksime kohe pidanud temalt kandamit vähemaks võtma. Omavahel öeldes oli kõigil sellest soost selline siiber ja minugi seljakoti sangad hõõrusid väga valusalt õlga, et tegelesin isekalt omaenese valuga. Ometi olime meie Ülo ja Taneliga hetkel veidi paremas olukorras.
Sild Oti jalge all puruneb. Meie olümpialootused koos sellega. Ott veab ennast hetk hiljem kangelaslikult sealt jõelaukast välja. Pildi järgi otsustades on tal veidi liiga suur seljakott.

MATKASEIKLUS JA ORJENTEERUMINE
Järgmine katse oli suhteliselt lõbus ja sama huvitav. Kolmest eri küljest oli üks konks ühendatud kolme köiega. Iga köie peale tuli eraldi mees, kes aga koos pidid tegema head meeskonna tööd, et lasta konks kõrgelt alla ja haarata maast laskemoona kast. Tegemist oli sellise tubli seiklusspordi ülesandega, millega me saime enam vähem hakkama. Oleksime võinud seda teha ka paremini, aga olgu peale. Hirmus oli hoopis see, et selle mittemilitaarse ülesande eest saime 79 miinuspunkti ja tagantpoolt 5 koha. Need, kes ülesandega hakkama ei saanud, said 84 miinust. See tundus natukene ebaproportsionaalselt suur võrreldes järgmise ülesande miinustega, sest järgmise ülesande puhul me tõepoolest ei täitnud ülesannet, aga saime vähem miinuseid.
Oluline oli aga see, et sealt minnes orjenteerumisülesandele viitsime liiga palju aega oma rakmete ja kottide ümbersättimise peale. Selle tulemusena selgus orjenteerumis alguses, et meil on juba ette teada olevalt liiga vähe aega kõikide kontrollpunktide läbijooksmiseks. Jagasime ennast kahte meeskonda. Mina ja Ott kui aeglasemad liikujad võtsid lihtsama maastiku ja Ülo koos Taneliga raskema maastiku. Jõudnud orjenteerumisala keskele. Jätsin Oti kottidega istuma ja jooksin lähimad punktid läbi. See oli omajagu keerukas, sest punktid olid meile antud nõukogude aegse kaardi peal, mis tähendas, et vahepeal oli üht-teist muutunud. Kui olin oma lähimad punktid üles leidnud, siis tuli teiselt meeskonnalt raadio kaudu teade, et nad on sattunud tõelisse soopõrgusse ja kindlasti ei jõua õigeks ajaks järgmisse kontrollpunkti. Ülo tegi koguni ettepaneku jätta see kontrollpunkt vahele ja minna kohe otse järgmisesse. Nõustusin juba mõttes mõttega, et saame maksimaalsed miinuspunktid. See võttis selle ala motivatsiooni ära. Ainsaks edasiliikumise põhjuseks oli see, et ka järgmine kontrollpunkt asus täpselt meie senise tee peal. Seepärast otsustasin minna otse ka orjenteerumise kontrollpunkti ja vaadata, mis oleks targem tegevus. Minu viga oli see, et arvestades aega mittejõudmisega, arvasin automaatselt, et maksimaalsed miinuspunktid on juba käes. Seega ei läinud ma vaatama viimset kontrollpunkti. Ma eksisin. Sest just selle orjenteerumispunkti läbimine oleks andnud olulised plussid, mis oleks ka vähendanud aega mittejõudmise miinust. Eksimus tuli reeglite ebatäpsest tundmisest. Psühholoogiliselt on see seletatav. Viimasesse orjenteerumispunkti mitteminemise otsuse tegin ma siis, kui ma parajasti teadsin, et Taneli ja Ülo lahingpaar ei pruugi üldse jõuda ees olevasse ajavõtu punkti. Pooliku meeskonna puhul ei ole tõesti oluline, kas sa oled kõik orjenteerumispunktid läbi käinud või mitte. Igal juhul saad maksimaalselt karistada. Alles siis, kui mina Otiga jõudsime ajavõtu punkti, tuli raadio teel teade, et nad ikka tulevad samuti samast ajavõtu punktist läbi. Veelkord: stress, väsimus, eelnevast tulenev puudulik kommunikatsioon, reeglite mittetundmine tagab Murphy seaduse tõrgeteta toimimise. Kogu loo plussiks oli ilmselt see, et Ott sai vahepealsel ajal veidi puhata ja seda oli talle vaja. Kui me oleksime sellel etapil saanud kasvõi 50 miinust vähem, oleksime kohe mitme koha võrra lõpparvestuses kerkinud. Praegu saime 72 miinust.

RÄNNAK JA MEDITSIIN
Pärast sellist moraalset lööki otsustasime, et pimeduse saabudes ei hakka me järgnevat ligi 12 kilomeetrist distantsi läbima vastutegevuse aladel, vaid läheme rahulikult ringi. Tõepoolest, me ei kohanud ligi 18 kilomeetriseks veninud rännakul vastutegevuse poegagi, ent teisalt treffasime üleväsimusega. Me kõik hakkasime käies magama jääma ja puuda taga hallutsinatsioonidest sündinud riiuleid, neidiseid, autosid ja maju nägema. Püsti magamajäämine näeb välja nii, et sa kõnnid ja järgmisel hetkel avastad, et oled astunud mitu ristsuunas sammu ja põlved nõtkuvad kukkumise ootel. Viimasel hetkel tuleb teadvus tagasi ja sa korrigeerid ajutiselt oma liikumist. Isiklikult mulle oli see osa rännakust parimaks tõestuseks, et eelnevast trennist on siiski tolku olnud, kuna mulle endalegi ootamatult pidasin hästi vastu. Kui esimest korda hakkasin ära kukkuma, siis piisas ühest energiabatoonis, et järgmised 2 tundi jälle tegus olla. Samas ei taha ma ütelda ühtegi halba sõna oma meeskonnakaaslaste kohta, keda samuti raudne tahe kõigest hoolimata edasi vedas. Oti jalad olid selleks hetkeks juba täiesti katki. Ma mäletasin ühelt varasemalt Põrgupõhja retkelt seda tunnet.
Jõudsime kohale ja esimeseks alaks oli meditsiin. Legendi kohaselt sattusime karjääris noorte peole, kus üks tüdruk lebas teadvusetuna. Seejärel oli seal veriste nägudega tülitsevaid inimesi ja üks teine tüdruk kuhugi kadunud. Üldiselt tegime kõike peaaegu õigesti. Väikesed vead olid. Mulle oli nimelt ette öeldud, et tüdruk minu ees on teadvuseta. Ma läksingi kohe seda kontrollima. Tõstsin tüdruku käe tema näo kohale ja lasin käel kukkuda. Käsi kukkus näes ilusasti mööda, mis näitas, et teadvusetut mängiv tüdruk ei lase käel oma näole langeda. See näitas, et tüdruk on teadvusel, sest teadvuseta inimesel oleks ükskõik, kuhu ta käsi kukub. Nii ma kohe ka kohtunikule ütlesin. Kohtunik kinnitas seepeale, et ei, tüdruk on siiski teadvuseta, aga tema kõik eluliselt tähtsad funktsioonid toimivad. Kuna seda öeldi mulle ette, ei hakanud ma üle markeerima hingamise ja südametöö kontrollimist. See oli viga. Isegi kui sa luure kaudu saad teada, milline on olukord, pead kõike tegema nagu sa satuksid sündmuspaika esmakordselt. Tuima järjekindlusega peab kõigepealt püüdma inimest kõnetada, siis kontrollima ta hingamist, katsuma pulssi ja teostama ülejäänud keha vaatluse vigastuste otsingul. Teise asjana eksisid need meie võitlejad, kes leidsid ülesse teise teadvuseta inimese, aga ei teadnud, et alajahtunud inimest ei pea ilma põhjuseta liigutama ja keerama. Ta tuleks lihtsalt katta sooja tekiga. Ometi saime meditsiinis auväärse 4. koha.

NOALOOPIMINE
Järgnev noaloopimine oli naljategemine. 8 minuti jooksul pidi iga võistkonna liige vähemalt korra saama noa 5-6 meetri kaugusel seisva figuuri sisse visatud. Mina olin esimene viskaja ja kohe alguses proovisin spetsiaalset viskenuga. See osutus liiga kergeks, sest nuga ei tahtnud hästi kinni jääda. Poole pealt vahetasin ta tagasi Glocki täägi vastu, millega mul oli taibukust kõigepealt visata terast kinni hoides ja siis mõista, et nuga teeb täpselt täisringi ja lendab käepide ees vastu sihtmärki. Seepeale viskasin nuga käepidemest kinni hoides ja näe, nuga jäigi kinni. Paraku ei suutnud me kogu võistkonnaga siiski mahtuda 8 minuti sisse. Jagasime sama saatust veel 15 võistkonnaga. 60 miinuspunkti.
Siis algas viimane rännak lõpujooksu starti. Teekonna pikkus umbes 10 kilomeetrit. Meil vedas just niipalju, et vastutegevus lõpetas parajasti oma tegevuse. Kell oli ikkagi 0330 hommikul. Seetõttu marssisime sihikindlate zombidena eesmärgi poole. Hommik oli aga väga kaunis. Selline nägi kaunis hommik välja siis, kui esimesed võistkonnad finisheerima hakkasid.
Õnnetuseks oli aju seda võimeline märkama ainult üksikute hetkede kaupa, sest enamuse ajast aju magas. Kui eesmärgini oli jäänud ainult 3 kilomeetrit GPS-i järgi, sain ma isegi aru, et varem või hiljem kukkun ma lihtsalt kokku. Seetõttu tegime peatuse ja magasime 15 minutit. Igaüks kukkus kuidas just juhtus ja jäi silmapilkselt magama. Läbi une nägin, kuidas mööda sammus soome võistkond ja vaatas meid naeratavalt-võõristavalt. Mobiiltelefoni äratuskellast piisas, et ühel hetkel oleksime taas jalul. Täiesti kummaline, aga sellises staadiumis oli 15 minutist unest palju abi. Pilt oli jälle klaar.
Nii filosoofiliselt nägi välja Ülo, kes oli enamuse eelnevate piltide autor, kohe pärast lõpujooksu finishisse jõudmist. Te ju ei märka seda higipiiska tema lauba vasakus nurgas?

LÕPUJOOKS
Lõpujooksu stardis, kuhu jäime 8 minutit hiljaks, öeldi meile, et vettkartvad asjad võiksid olla nüüd tõstetud kõrgematesse taskutesse. Nende sõnade tähendus selgus mõne hetke pärast. See oli väga vahva rada, mis umbes 3 kilomeetri ulatuses läbi sood, liivakallast ja isegi merd. Pärast esimest kubemeni ulatuva veega soolombi läbimist sai selgeks, et nüüd ei ole enam riieta ja enese hoidmisel mõtet. Püüdes hommikusest kümblusest võtta maksimumi, tõstsin ma ühes järjekordses soises veetõkkes automaadi rinna kõrgusele, et relv vett ei puutuks. Tulemuseks oli see, et ma ei märganud sootaimesid, mis koheselt andunult mu jalgade ümber end punusid, nii et ma lendasin täies pikkuses kõhuli. Püüdes jääda ustavaks relva saastmise üllale põhimõttele, tõstsin ma Galili seejuures üles, mis tähendas seda, et sama raskus surus mu näo samuti vee alla. Seejärel toimus mu hinges lühike võitlus, mille tulemusena langes ka relv vetta ja ma sain oma näo jalle veepinnale. Tanel neelas enne rajale minekut mingisugust energiageeli, mida pidavat ametlikult kasutama ka Slovakkia olümpiakoondis. Igatahes jooksis ta esimese kilomeetri nagu hirv meie ees. Kuna aga Otil oli jalad asendunud villidega, siis jäime teda ootama. Mina ja Tanel vedasime vaheldumisi kuni finishini Oti automaati. Finishis paistis päike. Meie väga lõdva liikumise peale oli üllatav, et tervelt 7 võistkonda olid veel suuremate miinustega sealt samast läbi tulnud. Saime vaid 17 miinuspunkti.
Sellel kaardil on Taneli GPS'i järgi meie teekond. Juhin eelkõige tähelepanu punktist D1 liikumine punkti E, kus väga isepäiselt on loobutud otseteest. "L-ala" tähendab loomulikult "luureala". Klikkige pildile ja siis saate seda ka suuremalt vaadelda.

Esimeseks mõtteks oli rõõm, et me kõik neljakesi lõpetasime. Minu GPS näitas koguni 116 läbitud kilomeetrit, aga see ei saanud tõsi olla. Tõepärane on umbes 80 kilomeetrit. Sedamööda, kuidas jõud tuli tagasi, saabus ka kahetsus asjata käestlastud võimaluste pärast. Tõepoolest me ju juba teadsime, et oleme suutelised taolist distantsi läbima, aga nüüd tahaks seda aina paremini teha.
Uskumatu, oleme finishis ja varustuse kontrollis.

KOKKUVÕTTEKS
Esimene ja peamine õppetund tuleb ilmselt aja managemendist. Me viitsime pärast ülesande sooritust kontrollpunktides liiga palju aega ja ei jõudnud tihti õigeks ajal järgmisse kontrollpunkti. See aga ei tähendanud mitte ainult aja kaotust, vaid ka lisastressi. Ilmselt tuleb igast kontrollpunktist väljuda kohe, kui ülesanne on sooritatud ja igasugune puhkus on võimalik ainult siis, kui sa saabud mõnda kontrollpunkti veidi varem. See tähendab ka seda, et tugiisik annab meile lisavett ja informatsiooni umbes samal kiirusel, millega vormelivõistlustel vahetatakse rehve. Me saime ajalimiidi ületamise eest 72 miinust.
Vaatame kõige rohkem miinuseid toonud alasid.

Luureülesande täitmine - 240 miinust ja 12 koht
Köie ja kasti ülesande täitmine – 79 miinust
Ajalimiitide ületamine – 72 miinust
Orjenteerumisülesande mittetäitmine – 72 miinust
Noaloopimine mittetäitmine – 60 miinust

Ehkki siin tundub olevat teatav ebaproportsionaalsus ülesande mittetäitmise ja täistmise miinuste vahel, on kolme ala miinused sõltuvuses aja kasutamisest või selle tõttu tekkinud stressist ja valedest otsustest. Näiteks, kui meil oleks luureülesande puhul olnud pool tundi rohkem aega raporti kirjutamiseks, oleksime ehk saanud seal oma 100 miinust vähemaks.

Teine, meie väljaõppesse peaks lisanduma ilma teedeta metsades liikumine. Praegu tabab meid samuti vaimne stress ja väsimus, kui peame tihnikus ragistama või soos sumpama, sest me ei ole sellega harjunud. Mul on aga hüpotees, et see väsimus on suures osas just vaimne. Kui aga metsas liikumine muutub meile tavaliseks rutiiniks, siis võib äkki üle saada sellest surutisest, ning samal ajal võib äkki tõusta ka metsas liikumise kiirus.
Isiklikult mina ei tulnud vist toime rolliga, kus olin oma võistkonna kõige puhanum ja seekord kõige treenitum liige. See ei ole uhkuse asi võistkonna sees, vaid peaks lisama kohustusi, et järele aidata teisi. Tegemist on ju võistkonnatööga. Arvan, et ma ei tulnud sellega piisavalt hästi toime, kuna tavaliselt olen ma ise olnud see, kes jääb teistest pidevalt maha. Nii ehk teisiti on üldfüüsiline vorm absoluutselt oluline. Eelmisel aasta suvel valutasid mul põlved. Seetõttu tegin kogu sügise pehmet trenni, kus ma jalgu ei põrutanud. Jalgratas ja uisutamine. Viimased kolm kuud olen aga iga nädal siiski vähemalt 4 korda nädalas mingit jooksutrenni teinud. Taolise koormuse juures olen ma ikka poisike võrreldes võidumeeskondadega, aga tundub, et minu treenitus on umbes miinimum, millega üldse tohib rajale minna. Sama tõestas Tanel, kes möödunud aastal enne Ernat tegi 3 kuud väga kõva trenni ja tulemused paistsid kaugele silma. Seega, kui me veel läheme võistlema, siis tuleb esimese asjana ära käia spordiarsti juures, et arvutada optimaalne treeningkoormus, mis samal ajal meid ka ära ei lõhuks. Peetrile, meie võistkonnast peaks küll soovitama enne arstiga nõu pidada, sest tema suure kasvu ja kaalu juures on vigastused kerged tulema.

Kas võistleme edasi? Eks nüüd kohe näis, millised on meie ja meie poolehoidjate mõtted...