Erna kogemused 2

Echo
Tee Echosse pakkus mitu huvitavat taktikalist varjanti minekuks. Tähtsaimaks piirajaks oli teadmine, et vastutegevus toimib ka põhja pool Tallinn-Narva maanteed. Vastutegevuse tuumaks oli nii nagu alati Scoutspataljon, kelle harjumuste kohta oli veidi infot kogutud. Tanel seletas meile kõige olulisema. Vastutegevus paneb eelkõige kinni kõik lagedad alad, kus nad saavad näiteks ühest servast või tipust jälgida ja anda teise lagendiku serva raadio teel informatsiooni. Niisamuti andis üleval tiirutav kopter informatsiooni võistkondadest, nii et vastutegevus sai võistkonnale ka ette sõita selleks hetkeks, kui võistkond kindlas suunas liikudes kusagil teed ületama jõudis. Võimalusi oli kaks. Esimene oli turvalisem ja nägi ette Jägala suunast kohe kagusse minekut, et ületada Tallinna-Narva maantee metsasel alal Kodasoost idas ja seejärel minna ringiga lõunast kogu aeg mööda metsasid, ületades vaid kolm väiksemat teed.
Kummatigi sai selgeks, et ainuüksi tulek pimeduses mööda metsasihte ja kraavipealseid Narva maantee ligidusse võttis nii palju aega, et Echosse jõudmine ettenähtud ajal muutus väga problemaatiliseks. Seepärast otsustasime riskida lühema, kuid ohtlikuma tee kasuks. See tähendas minekut Rummu järve lõunakülge mööda ja siis liikuda kagusse, et Valkla oja juures ületada Tallinn-Narva maantee. Arvestus oli lihtne. Isegi kui anname üks kord ära elud, on see parem, kui lootusetult hiljaks jäämine, sest siis ei pruugita sind kontrollpunktis üldse lasta ülesannet sooritada. Sealt aga tuleksid maksimumkaristuspunktid, mida on rohkem kui äraantud elude eest saadavad miinused.
Imet ei juhtunud. Teel Rummu järve poole oli mõlemat pool teed laiuva viljapõllu ületuseks üldse kaks võimalust Kodasoo kandis. (kui sa just ei tahtnud otse viljapõllul trampima hakata). Suhteliselt resigneerunult leppisime kahe vastutegevuse mehega, kes järsku teede ristumiskohal kraavist välja ilmusid. Tõepoolest, me oleksime ju võinud ka veel ära joosta, aga kuna eesmärgiks oli õigeks ajaks kontrollpunkti jõudmine, siis oleks igasugune ringiminek paratamatult tähendanud hiljaks jäämist. Huvitav oli ka see, et kraavist ronis välja ka taanlasest noorepoolne kohtunik, kes tähendas, et nüüd oleme kümneks minutiks sõjavangid, sest Sverrel oli padrikus rühkides käiselt kadunud võistkonna number. Niisamuti tehti meile märkus, et automaadi kandmine seljal ei ole samuti lubatud. Mõnes mõttes näitasid need umbes kella 5 ajal hommikul tehtud märkused, et esimesed 12 tundi võistlust hakkasid jätma oma jälge meie võitlejate käitumisele. Igaüks hakkas vaikselt ümber tõstma ja kohendama oma koormat. Minule oli selleks hetkeks selgeks saanud, et olid kaasa võtnud vale püksirihma, mille tulemusena vajus mu pükste jalgevahe pidevalt noortepäraselt madalale. Võib-olla oleksin saanud sellise noortepärasuse eest kiita teismelistelt tüdrukutelt, aga neid ei olnud kella 6 ajal võtta. Tõele au andes ei ilmunud neid kordagi meie raja äärde minu pükste madalat vöökohta imetlema. Nii et järele jäi ainult ebamugavustunne, kui pidi veidi jooksma.
Neli elu ära antud rühkisime edasi Rummu järve suunas. See oli hetk, kus ma hakkasin ennast veidi halvasti tundma. Jõud hakkas kaduma. Kuna taolist asja on ikka ette tulnud ei pööranud ma sellele tähelepanu, sest hommik oli imeilus. Rummu järv oli kell 6 hommikul kõigi loodusfotograafide märg unenägu. Madal päike peegeldus eredalt peegelsiledalt järveveelt ja kogu pilti mahendas udu. 4 kilomeetrit hiljem muutusid Härmo ja Sverre juba veidi närviliseks, sest meie edenemise kiirus ei olnud piisav. Just siis tundsin ma asi on totaalselt korrast ära. Maastik ei olnud üle mõistuse raske ega kiirus üle mõistuse suur, aga ma hingeldasin kui loom ja aeg ajalt näis tasakaal kaduvat. Teised märkasid ka seda. Mind sunniti vett jooma ja glükoosi sisse võtma, aga ma ei oska öelda, et see oleks märkimisväärselt olukorda muutnud. See oli väga õudne tunne, sest ma mäletan, kuidas kaks aastat tagasi Põrgupõhjal ma osutusin võistkonna nõrgaks lüliks, aga see murdepunkt saabus siiski alles teisel päeval ja oli seotud ainult jalgade kehva olukorraga. See siin oli midagi muud. Ilm oli hommikuselt värske, nii et see ei saanud olla ka ülekuumenemise küsimus. Seda enam, et mul oli seljas üpris standartne Crafti õhuke särk ja selle peal vormi kuub. Põhjus saab olla ainult kompleksne, kus füüsiline pingutus kiirendas mingi haiglasliku seisundi väljatulekut.
Nagu võis arvata ei olnud Tallinn-Narva maanteel otsest vastutegevust, sest nii tiheda liiklusega alal ei ole mõtet ohtu seada kellegi elusid. Küll aga oli kõpsti kohal kopter, kes nägi nii meid, kui ka ilmselt Belgia võistkonda. Igal juhul läksime läbi võsa ja jõudsime ligi pooletunnise ajavaruga Echo punkti. Huvitaval kombel ma seekord taastusin väliselt päris kiiresti pärast mõnda energiabatooni. Või oli asi siiski uues adrenaliinis.
Ülesanne nägi välja nii, et liivase künkakese tippu oli tehtud kuulipilduja pesa, mida kahelt poolt julgestasid paintball relvaga võitlejad. Meie ülesanne oli visata kuulipilduja pessa lõhkepakett ja tabada paintballi relvaga kahte julgestavat võitlejat. Ilmselgelt oli selle ülesande võtmeks kiirus, sest kui meie saime pihta, tõi see kaasa miinuseid, kuid ei võtnud meie võistlejaid mängust välja. Seega oli taktika lihtne. Tanel jookseb joonelt noore hirvena kuulipilduja pesa juurde ja viskab lõhkeaine. Samal ajal kui teised võitlejad tegelevad ülejäänud vastutegevusega, et nullida nende katseid Tanelit tabada. Kõik läks plaani kohaselt. Esimene väike viivitus toimus siis, kui Tanel ei saanud kohe lõhkepaketti heitevalmis ja seejärel kui pauk oli käinud, ei teadnud me järsku mida edasi teha. Umbes 3-5 sekundit hiljem hüüdis kohtunik, et me jookseksime nüüd finishisse. Seda me tegimegi. Tulemuseks oli 16. koht. See punkt oli tüüpiline tinglikult militaarne katse, sest päriselus oleks ilmselt taoline otsejooks kuulipildujapesale halvasti lõppenud. Samas on selge, et ka päristaktikalises olukorras loeb agressiivne kiirus. Mulle endale jääb aga veidi ebaselgeks, milline peaks olema reaalselt parim taktika taolise punkti võitmiseks, sest mõne järgneva võistluse puhul on mul soovitada vaid üht. Kuulipildujapesa ründaja peab oma “granaadi” siduma niimoodi rakmete või riiete külge, et selle heitmisel ei tuleks nööride või splindiga kohmitseda, vaid piisaks lihtsalt tugevast tõmbest ja edasine oleks vaid granaadi heitmise vaev. Samal ajal on oluline, et teised võitlejad ei jääks kordagi päriselt seisma, vaid liiguksid ühe hooga kogu aeg edasi. Ainult nii võib loota parima ajalise tulemuse peale. Seda enam, et tegelikult on ju meil – “ründajail” – tulejõus ülekaal. 4 relva vastase 2 relva vastu, kuna kuulipilduja Erna mängu tinglikus situatsioonis meid ei kahjusta.
Omamoodi oli hea, et me tulemust kohe teada ei saanud, sest kuna katse lõppes meile ilma tabamusteta, siis oli vajalik motivatsioonisüst käes, et kohe edasi minna tunduvalt optimistlikumas meeleolus. Salamisi uskusin ju minagi, et olime selles punktis tulnud parimate sekka. Aga ilmselt olid eelkõige kõik võistkonnad juba aru saanud kiiruse primaarsusest...
Meditsiiniülesanne
Järgmine punkt asus Soodla veehoidla põhjakaldal. Jällegi oli peamine küsimus, kuidas minna mööda suurtest lagedatest aladest Kosu ja Härmakosu vahepeal. Meie võistkond valis vähem käiduma tee, sest olles stardijärjekorras 23. nägime aeg ajalt metsa trambitud radasid, mille olid jätnud võistkonnad, kes kõik tegid oma trassi sama loogika järgi. Seekord aga ei olnud meil olulisi radasid ees. Läksime otse põhjast lõunasse Härmakosust lääne poolt mööda, et sealt edasi edeneda mööda veehoidlaga paralleelseid metsateid.
Ma olin tõsiselt võtnud meie võistkonnakaaslaste soovitusi tõhusalt süüa. Panin endale valmis üht-teist söögiks, aga nüüd saabus iiveldus. Jõin veepauna pandud soolalahust (mulle ei tule meelde selle täpne nimi. Oli selline pulber kollases pakendis, mis oli ette nähtud kompenseerima vedelikukaotusest tingitud soolade kaotust.) Aga iga mõte neelata midagi tõsisemat tekitas kohese oksendamissoovi. Oli võistluse 24 tund. Olin vahetanud kahed sisesokid ja ühed pealmised villased sokid. Jalad olid põhimõtteliselt korras.
Sel etapil kasutasime päris palju raadiot. Jõudes järjekordsele riskantsele teeületuskohale, saatsime Taneli umbes 200-300 meetrit ette. Kui teeületuskoht oli puhas, andis Tanel sellest raadio teel teada. Väga tõhus minu meelest, sest kasutades ära erinevate võitlejate kiirusvõimekust, tagati nii ühtlane kiirus parimal trassil. Üldiselt nägime ühes kohas varitsuses seisnud Pasi jälgi, aga vastutegevust me ei kohanudki. Taas juhtus nii, et trassi lõpus hakkas kiire ja minul jälle paha. Ma ikka vihkasin iseennast sel hetkel tõsiselt. Kõige tipuks keeras meie tee napilt 1 km enne kontrollpunkti totaalseks sooks. Kui eelnev liikumiskiirus oli umbes 3-4 km/h, siis nüüd langes see kohe 1,5 km/h. Tekkis reaalne hirm, et me jääme hiljaks. Omamoodi üllatuslikult olime aga taas ligi 20 minutit varem kohal.
Meditsiiniülesanne kujutas endast nurjunud kaitseliidu õppust Soodla veehoidlas, kus paadid olid vees ümber läinud ja õige mitmed ilmselt uppunud. Kaldal oli neli kannatanut, keda oli kohe näha ja 2 veidi eemal, kes tuli samuti üles otsida. Peamiseks diagnoosiks alajahtumine. Ühe tegelase puhul tuli rakendada elustamist, ühel oli lahtine luumurd ja ülejäänud tuli lihtsalt soojendada. Ma olin ilmselt eelnevast tervislikust seisundist haievil, mistõttu meeskonna juhina rabistasin liiga palju. Pärast olukorraga tutvumist ja elupäästva esmaabi andmist, tegin raporti, helistades tinglikult 112-te. Sealt küsiti, kus õnnetus toimus. Ütlesin, et Soodla veehoidla põhjaküljel ja ma võin anda GPS koordinaadid, kuid selle seletusega ei jäädud rahule. Kuna kaart oli Härmo käes, oleksin ma pidanud tema käest võtma kaardi ja veidi hiljem uuesti helistama, et anda päästeautodele täpsed juhised õnnetuskohale jõudmiseks.
Teiseks tegi meie võistkond vea, et asetas relvad maha, et oleks mugavam anda esmaabi. Seda ei oleks tohtinud teha, isegi kui tegemist ei olnud militaarses mõttes taktikalise olukorraga. Nägin, et Sverre tegi seda ja palusin tal seejärel meie kõigi relvi valvata, aga hiljem jäi see meil tähelepanuta.
Viimane ja kõige suurem puudus oli kannatanute toimetamine kogunemispunkti. Me tegime õigesti, kui sundisime neid, kes liikuda suutsid, omal jalal sinna minema, kuid vahepeal oli palju aega läinud rabistamiseks, mistõttu ei kaks probleemset kannatanut jäidki sinna toimetamata, kuna aeg sai otsa. Üks neist oli teadvuseta ja teine see lahtise luumurruga. Esimene oleks tulnud suhteliselt lihtsalt transportida, sest ilmseid muid vigastusi tal ei paistnud olevat (sain ma aru) ja teise puhul oleks tulnud fikseerida murdunud jalg kas teise jala või mõne oksa külge ja siis organiseerida kanderaamil transport. Igal juhul jäi see meil tegemata. Olime organiseerimatud ja see oli teamleaderi süü. Eelkõige peab teamleader olema väga rahulik ja kindel. Seda ma seekord ei olnud. Siiski saime sealt 13. koha, mis ei ole kõige halvem, aga arvestades seda, et Eel-Ernal ja Põrgupõhjal oli meditsiin meil esimese 6 hulgas, ei jää ma selle tulemusega rahule.
Järgmine löök tabas mind kohustusega üle ujuda Soodla veehoidlast. Jah, ma oskan ujuda küll, aga ma olen kindlasti pühapäeva ujuja. Keset vett tabas mind rabistamise kramp ja ma palusin ujumise turvajatelt abi...
Teisel pool kaldal ootas meid luureala. Enne seda toimus varustuse taas üleskloppimine ja veidi puhkamine. Õige mitmed võistkonnad viskasid ennast kohe suisa magama. Vaatsin kerge võõristusega sakslasi kellel olid väga väikesed seljakotid. Kell oli umbes 19.00. Meie otsustasime kõigepealt teha sooja süüa. Siis hakkas mõistus vaikselt selginema. Pärast Travellunchi söömist lisandus sellele kahjuks ka kõhulahtisus. Läksin metsatukka, mille peal tiirutas järelejätmatult helikopter ja tühjendasin väga vesisel viisil kogu oma soolestiku veehoidla kaldapealsele.

(Järgneb)