Erna kogemused 3

Luureülesanne
Ometi oli vaja luurata. Olin selleks päris hästi ette valmistatud. Olin valmistanud inglisekeelse luureraporti põhja, sest raport tuli esitada inglise keeles, lisaks sellele vormistanud raportile lisanduvate kaartide vajaliku informatsiooni, võtnud kaasa võimalike luurealade 1:20 000 kiletatud kaardi ja kaks komplekti peenikesi viltpliiatseid. (Teadagi, omad sinisega, vastased punasega, muu informatisioon peamiselt mustaga jne). Juba pärast Soodla veehoidlast üleujumist oli näha erinevaid taktikaid. EROK oli üks esimesi, kes kohe veidi eemale astus. Mõte oli lihtne. Esimesed luurajad saavad kasutada üllatusmomenti, kuna hiljem hakkab luuratav objekt teravamat tähelepanu pöörama nendele kohtadele, kust luurajaid kõige rohkem imbub. Otsustasime meiegi kohe ühe luuraja teele saata.
Plaan oli taktikalises mõttes õpikust maha kirjutatud ehk et olin uurinud ameerika väliluure manuaali seda peatükki, mille teemaks oli “area reconnaissance”. Meie ülesanne oli antud vastavalt: leida ruudus MF1683 vastase “assably area” and Commando Post. (See on Soodla veehoidla lõunaküljel asuv endine N.Liidu sõjaväebaasi ala.) Sinna juurde aga käis Erna seltsi enda soovitatud luureraporti skeemi järgi ka maastikuluure. Juba võistluseeelse briifingu käigus seletas ameeriklasest peakohtunik, et luureinformatsioon tuleb anda koos analüütiliste vihjetega, mida sõbraliku staabi S2 saaks kasutada. See tähendab, et luureülesanne ei tähenda mitte kõlupäiselt teatud numbrite üleslugemist, vaid nende asetamist S2 nõudmiste konkteksti.
Konkreetsemalt nägi meie plaan ette, et Tanel läheb teeb luurealas ringi, et identifitseerida luuratavad objektid, samal ajal kui ülejäänud meeskond rajab baaslaagri ehk Objective Rally Point. Siis tuleb Tanel pimeduse saabudes tagasi, edastab oma informatsiooni, mille põhjal me analüüsime edasise kriitilise informatsiooni vajalikkust ja saadame alasse kaks vahepeal puhanud luurajat, kes kindlaksmääratud vaatluspunktides tegelevad pikemajalise vaatlusega, et tuvastada vaenlase üksuse täpsem struktuur, rutiin jne. See oli ilus plaan.
Siis aga sekkus inimfaktor. Millegipärast saime Taneliga üksteisest valesti aru. Tema sai aru, et ta ei tulegi pimeduse saabudes meie baaslaagri juurde. Sellele möödarääkimisele lisandus raadiojaamadega valearvestus. Meie baaslaager oli luurealast umbes 2 km kaugusel ja siis selgus, et meie raadiojaamad ei võta läbi võsa kaugemale kui umbes 1,5 km. See tähendab, et niipea kui Tanel oli läinud, olime meie ülejäänud võistkonnaga täielikus teadmatuses, mis temaga toimub. Kutsusin teda öö jooksul raadio teel umbes iga tunni tagant, kuid ilma tulemusteta.
Baaslaagris arvas Härmo, et kui vähegi võiks, siis ka tema ei läheks luurele, vaid puhkaks. Sverre oli siiski valmis minema. Esialgu veel lootusrikkalt pani ta endale äratuse kella kolmeks ja me lootsime, et selle aja peale tuleb Tanel tagasi ja me teame, kuidas oma luuret edasi organiseerida. (Ei oleks olnud ju mõtet hakata üle luurama seda, mida Tanel on vahepeal juba avastanud.)
Taevas tõmbus pilve ja hakkas vaikselt tibutama. Minu magamisease koosnes sulejopest ja vihmakeebist. Väga mõnus. Külm ei hakanud. Küll aga käisin vahepeal veelkord kuuse taga sisikonda tühjendamas ja keset ööd, justnagu mitte midagi juhuse hooleks jättes, paotasin ka suu kaudu veidi sisikonda metsaveerele.
Seni kuni oli valgust, tegin endale märkmikku mustandina märkmeid maastikuluure kohta vastavalt minu käes olevale kaardile. See toetus lühendeid armastavale ameerika skeemile OAKOC.

Observation and Field of fire
Avenues of approach
Key terrain
Obstacles
Cover and concealment

Juba ainuüksi see analüüs näitas, et vastasel ei ole oma laagri perimeetri kaitsel palju erinevaid varjante. Võtmealaks pidasin laiema perimeetri mõttes kontrolli Piibe maantee üle, sest suuremal hulgal rasket tehnikat oleks raske juhtida läbi muude teede, mis märjal aastajal olid väga pehmeks muutunud. Alternatiivse rünnaku ja ka vaenlasele taganemissuunana oleks arvesse tulnud tee, mis ületas Soodla jõge, aga jõeületuse võimalust ehk silla kandevõimet oleks vaja eraldi kontrollida. Sisemise perimeetri võtmealaks olid endise sõjaväebaasi hooned, mis pakkusid ka mõningat kaitset vastase tule eest, kuna ülejäänud maastik oli kaetud lihtsalt kord tihedama ja kord hõredama metsaga. Ründajale tähendas see võimatust soomustehnikaga rünnakuks hargneda. Oluline ründajale oli seegi, et üldiselt oli nähtavus alusmetsa tiheduse tõttu ka parimal juhul männimetsa alal alla 200-300 meetrit, mis tähendab, et raskerelvade laskekauguse eelise kasutamine oli raskendatud.
Kummatigi sai kell 3 ja Tanelit ei olnud tagasi tulnud. Raadio ei vastanud. Otsustasime, et Sverre läheb luureala idaserva, toob mulle maastikuluure jaoks informatsiooni juurdepääsu teede kohta idast ja üritab sealsamas raadio teel ühendust võtta Taneliga. Leppisime kokku, et ta teeb kiiresti, et kell 0600 tagasi olla. Luureraport oli vaja ära anda kell 1100 ja see punkt asus umbes 3-4 kilomeetri kaugusel. Rehkendasin kogu aeg mõttes, et meil peab jääma raporti vormistamiseks vähemalt tund aega. Kell 0620, Sverre on tagasi, veidi informatsiooni, kuid Tanelist ei kippu-ega kõppu. Kujutlesime, et ainuke punkt, milles meie ja Tanel peab ühtemoodi aru saama, on jõudmine järgmisse kontrollpunkti. Seepärast asusime 0700 sinna poole teele. Ja siis otse kui ime kostis raadiost Taneli kutsung. Kõik mehed olid ühtemoodi närvis ja kujutasin ette, et halvim, mis saab juhtuda on see, kui kokku saades raisatakse aeg üksteise süüdistamisele. Irooniliselt aga ei olnud hädad veel läbi. Nimelt selgus, et Tanel oli öösel oma kompassi kaotanud ja minu GPS eksitas teda samuti. Sverre läks teda otsima, samal ajal kui mina hakkasin siis meeleheitest luureraportit kirjutama. Panin sinna kõik, mida olin maastikuluure kohta välja mõelnud ja jäin ootama Taneliga kohtumist. Nagu Myrphy seadus seda soovib, saime täiesti kurnatud Taneliga kokku alles 0920. Seejärel jõudsime kontrollpunkti Golf 1040 ja meile jäi luureraporti vormistamiseks 20 minutit aega. Selgus, et Tanel oli nii mõndagi näinud, aga aega meil enam ei olnud. Eelkõige oli ta ise nii väsinud, et korraliku objektiluure kaarti me ei jõudnudki vormistada. Niisamuti jäi vastase kirjeldus väga üldsõnaliseks. Saime sealt 360 maksimaalsest miinusest 216 miinust, mis andis meile selle ülesande puhul 21. koha. Takkajärgi võib öelda, et järelikult ongi maastikuluure väärtuseks umbes 100 punkti luureraporti tulemusest. Kui arvestada, et parim tulemus oli 36 miinust ja EROK’il oli seal 61 miinust, siis arvan, et selles ülesandes andsime liiga lihtsalt ära umbes 100 punkti, mis oleks meid lõpptulemuses tõstnud 15. kohale. Ma ei arva, et see on selgelt Taneli süü, kuna igasugune kommunikatsioon toimib alati kahe osapoolega. Me oleksime pidanud palju selgemalt maha panema, mis kell ja kus me kokku saame. Selle asemel me jätsime selle täpsustamise hilisema raadioühenduse hooleks. Kuna aga raadio ei töötanud nii nagu vaja, oli tulemuseks siin läbikukkumine. Oluline oli ju seegi, et tegelikult oli Tanelil täiesti piisavalt informatsiooni, et paremat raportit kirjutada, aga meil ei jäänud selle analüüsiks aega. See oli peamine viga, et me ei leppinud kokku, mis kellaks me lõpetame igasuguse luuramise ja ainult vormistame oma raportit.
Selgelt rahulolematutena tegime mitmesugust nalja kontrollpunktis viibivate tüdrukutega ja asusime ilmselt Meelis Rätsepa lemmiketapile, mis viis otse üle Koitjärve raba. Selle keskel oli postkast, mida valvav eesti kohtunik ütles, et ükski välismaa kohtunik ei olnud nõustunud nii raba keskele tulema... Raja teises servas toimus aga ka varustuse kontroll, kus sooviti näha, kas meie kaasavõetud köied on ikka 15 meetri pikkused. Meil igatahes olid. Hoolimata sellest, et ainuke kord, kui neid kotist välja võtsime, oligi see varustuse kontroll. Tegime väikese pausi ja vahetasime sokid, sest rabas olid jalad täiesti märjaks saanud.
Seejärel asusime aga ühele kõige raskemale etapile. Ületada tuli Piibe maantee, mis laskmisehäälte ja kopterpõrina järgi oli vastutegevust tihedalt täis pikitud. Meie siirdusime kohe Koitjärve lõunakülge pidi lääne poole, kuni jõudsime Raudojani. Selle kallastel ei olnud kahjuks pesa teinud ükski kobras. Meil aga ei olnud väga viitsimist taas saapaid jalast võtta. Otsustasime hoopis mööda Raudoja risti Piibe maanteele minna. Sinna aga oli emake loodus valmis pannud kõige vastikumat sorti märgala. Ühtäkki olid meie jalad põlvini ja siis ka pea kubemeni vee sees, tasuks ainult Piibe maantee teisel pool võsa. Loomulikult ei olnud selle koha peal ühtegi vastutegevust, sest normaalsed võitlejad hoiavad oma jalgu.
Teisel pool Piibe maanteed valasime vee saabastest välja ja vähemalt mina panin märjad sokid uuesti jalga, sest kuivi enam ei olnud. Tõusime püsti ja läksime edasi. Minu organism teatas mulle irooniliselt, et eilne kriis ei olnud siiski juhuslik ja mööduv nähtus. Võistkonnakaaslased lihtsalt libisesid pidevalt mu eest ära. Minu ainuke kinnitus endale oli see, et kui ma jätkan omas tempos, siis kuidagi pean vastu. Glükoos oli ainuke asi, mille peale kohe iiveldust ei tulnud. Kuna ka silme eest kippus veidi ähmaseks, siis hakkasin ma isegi lootma, et tulgu siis parem üks selge teadvusekaotus, kui selline piin. Aga näe. Päriselt ära ei kukkunud. Ainult takistusriba kontrollpunkti jõudsin täiesti jõuetuna.

(Jätkub)