Mina, kes ma keskkooli lõpus ei suutnud 5 kilomeetrit joosta, olen Erna retke läbinud. Täitsime ka oma eesmärgi, mis oli kahetine: esiteks igal juhul lõpetada ja teiseks vähemalt ühte välisvõistkonda võita. Tulime 18. kohale ja meie taha jäi 5 välisvõistkonda ja 2 eestimaist võistkonda. Lisaks kaks katkestanud võistkonda, mis tähendab, et olime paremad kokku 9 võistkonnast. Sellega aga juubeldused piirduvad, sest võimalusi endale etteheiteid teha on samuti mitmeid.
Riskifaktorid sõjas ja võistlustel
Mind hämmastas viimasel aastal sõjamemuaare lugedes nn. inimfaktorist tekkinud vigade hulk. Näiteks see kui soomepoisid mäletavad vahipostil olnud sõdurit, kes tulistab hirmust iga krõbina peale ja laseb lõpuks maha ka vahetuseks tulnud oma rühmakaaslase.Väinö Linna "Sõjaromaan" sisaldab hulgaliselt episoode meeste psühholoogilisest murdumisest või ebaratsionaalsest käitumisest. Erinevatel õppustel Eestis olen aru saanud, et just inimeste psühholoogiliste või füsioloogiliste tegurite mittearvestamine tekitab kõige enam vea olukordi.
Antud võistluse vaimselt kõige kurnavam aspekt oli minu jaoks faktis, et olin oma võistkonna füüsiliselt kõige nõrgem liige. Te võite ju ise ette kujutada, mida see tähendab 3 teotahtelise mehe jaoks, kui nad näevad, et üks nende kaaslane jääb kogu aeg maha. Väliselt on kõik korras, aga mul endal on tohutult piinlik. Kuidas siis nii juhtus. Eel-Erna ja ka Põrgupõhja andsid pigem häid signaale füüsilise ettevalmistuse edenemise kohta. Eel-Ernal oli vaid üks nõrkusekoht, kuid väsimusele pidasin ma seal endale üllatuseks väga hästi vastu. Enne Ernat aga tundsin juba nädal aega kerget haigusevimma. Selle tunnuseks oli palavik hommikuti ja üldine väsimus. Ma ei hakanud asja uurima, sest ei seadnud kordagi kahtluse alla otsust Ernale minna. Neli päeva enne võistlust käisin viimast korda jooksmas ja juba siis tundsin, et asi ei lähe hästi. (See ühes on mu eelmises sissekandes kirjas.) Tulemuseks oli see, et esimese 12 tunni järel tabas mind senitundmatu nõrkusehoog koos iiveldusega. Võistkonnakaaslased rääkisid vähesest söömisest ja vee joomisest, aga ma ise arvan, et nende poolt välja pakutu lihtsalt lisandus organismis juba pesitsevale soodumusele. Samas olen ma teistega võrdselt käinud nii Utrial, Põrgupõhjal ja kahel Eel-Ernal ja sel aastal tegin veel enne Põrgupõhjat 60 kilomeetrise matka kaks korda raskema seljakotiga ja kordagi ei ole ma midagi sarnast kogenud sama mõõdetavate aja ja koormussuhete korral. Enam vähem kuni viimase hommikuni oli mul tunne, et kui ma võtan midagi suu sisse, siis oksendan selle ka kohe välja. Lisaks sellele tõusis pulss anaeroobsesse faasi kogu aeg liiga kiiresti ja kahel korral oli mul tunne, et panen lihtsalt pildi taskusse. Ma tahan öelda, et ma tean, mida tähendab "kett maas" või "kumm täitsa tühi" tunne, aga Erna ajal kogetu oli midagi muud. Ma arvan, et läksin rajale ilmselt haigena ja seal lõi see kõikide lisamõjurite toimel välja.
Samas olin pool aastat nii palju teinud, et Ernale pääseda. Sellisest võimalusest loobumine oleks tekitanud väga palju spekulatsioonidega täidetud tühja targutamist. Lisaks ütles kolmapäeval enne laevale laadimist mulle Alar Nigul EROK-i võistkonnast vaikselt kõrva sisse: "Mine siis ikka lõpuni. Ära hakka katkestama." Ma tõesti mõtlesin, et katkestamine oleks väga piinlik. Aga kogu lool on ka teine vaatenurk. Kui see oleks olnud ainult minu isiklik üritus, siis ei oleks ka haigena rajaleminek ja lõpuni komberdamine olnud kellegi teise probleem. Antud juhul vedasin oma võistkonnakaaslaste õigustatud ootusi alt. Õppetund - haigena rajale minek ei ole üldse kangelaslik, sest niimoodi kannatab kogu võistkonna moraal ja lõpptulemus. Soovitaksin seepärast siiski alati paar päeva enne võistlust arsti juurest läbi minna. Kõige selle taustal on üllatav, et me saime kontrollpunktidesse hilinemise eest ainul 6 miinuspunkti, mida on tublisti alla keskmiselt saadud miinuste.
Meeskond
Hea on tunda oma meeskonna iga liikme erilisi võimeid. Kuna mina vajusin "pildist välja", siis võttis faktiliselt Härmo meeskonna juhtimise oma peale. Tal on kõik autoriteerse, ent napisõnalise liidri omadused ja mul jätkus oidu temaga mitte vaielda. Teiseks oli Härmol ja Sverrel välja kujunenud oma kindel kaardil liikumise rutiin, mida iseloomustas väga tihe koordinaatide võrdlev kontroll kaardi ja GPS-i pealt, kus Härmo oli kaardiga ja Sverre elektroonilise kaardiga GPS-l. Selle tulemusena mindi ka üsna tihti otse läbi maastiku ilma sihtisid või radasid kasutamata. Minu ebaõnnestumiste ritta lisandus seegi, et käekella batarei sai tühjaks ja minu GPS näitas samas UTM võrgus kohtasid umbes 200 meetrit Sverre GPS-ist erinevalt. Kuidas see on võimalik, seda ma ei tea. Igatahes ma ise lõpuks kaarti väga ei jälginud. Psühholoogiliselt lisas see aga ebakindlust, kui sa ei tea, kui palju sul mingis sihis minna on. Seepärast arvan, et kõikidel võistkonna liikmetel võiks alla siiski pidevalt mingid kontrolliaparaadid - kell ja GPS. Tanel leppis samuti oma kohaga. Tema käis aeg ajalt ees vastutegevust luuramas ja oli füüsiliselt vormis.
Sellel Andres Haabu tehtud pildil olen mina see, kes esiplaanil kujutletava vaenlase pihta laseb. Tähelepanelik vaataja märkab, et punatäpp sihiku üks klapp on lahti, aga teine on kinni...
Dessant Salmistule
Vastupidiselt sellele, mis mulje võib rannikult jääda, on dessant tegelikult üsna pingevaba üritus. Ilusa ilmaga lasti meid "Admiral Pitkalt" mere peale. Seal tehti vastastikuseid pilte. Päike paistis. Ainsaks probleemiks oli mure, kuidas mitte märjaks saada. Oli ju teada, et ilmselt imiteeritakse ka vee sees mõne pommi plahvatust, mis võib palju vett taeva alla paisata ja nii kõik lähedalolijad vesiseks kasta. Seepärast keegi väga ei kiirustanud ka kohe kalda poole. Sõuti üsna rahulikus tempos. Ainuke, mida teati, oli vajadus kaks salve paukpadruneid ära lasta, sest hiljem oleks neid ju väga tülikas tassida. Nii leppisime kokku, et niipea, kui oleme paadist välja saanud, laseme ühe salve tühjaks ja siis vahetame salve, et teine salv saaks tühjaks jooksu pealt. Ei midagi keerulist. Rullisime ennast vaikselt edasi ja õige pea oligi dessant läbi. Täitsime veepaagid ja võtsime aja, et nüüd põhjalikult kaarte vaadata. Mina andsin ära oma mobiiltelefoni, sest EROK hoiatas, et isegi selle kaasaskandmine võib pahandusi tuua. Olgu peale. Meie tegelik start toimus alles 9 ajal õhtul, kui juba vaikselt hämarduma hakkas.
Lenduri päästmine
Minek Deltasse olulisi probleeme ei tekitanud. Jõudsime sinna 45 minutilise varuga, mis tähendas, et magasime pool tundi ja seejärel marssisime pimedas punktist kogemata mööda. Kell oli 1 öösel. Kui saime eksitusest aru, siis hakkas kiire. Jooksusammul kohale jõudes olimegi 2-3 minutit hiljaks jäänud. Edasi läks rabistamiseks. Selgus, et meil oleks seal tegelikult vaja läinud tugiisikut, kes oleks pidanud meie relvi valvama, samal ajal, kui me võistleme. Meie olime aga oma tugiisiku magama lasknud. Siit tulid esimesed miinused. Edasi, vaja oli pähe panna paintballi maskid, kätte saime Glock tüüpi relvad, mis olid laetud värvikuulidega. Tuli minna mingi maja juurde umbes 100 meetrit ja sealt välja tassida üks haavatud lendur. Luges nii aeg, kui ka pihtasaadud tabamuste arv. Esimene mask, mida proovisin oli täiesti uduste klaasidega. Mehed hingavad sooja õhku külmas öös. Väga loogiline, et need maskid olid täiesti läbi "hingatud". Olime ju järjekorras 23. võistlejad. Proovisin ka teist, ent tulemus oli sama. Samas oli adrenaliin juba nii sees, et kaitsemaski prillide puhastamiseks ei jäänud aega ja ei jätkunud oidu. Niipea, kui anti start, selgus, et ettevalmistusala tuledest eemale astudes, ei olnud läbi maskide enam mitte midagi võimalik näha. Orjenteerusin vaid mõningate üksikute lampide või helkurite järgi. Seetõttu kaotasime ka aega lenduri leidmisega ja kuna me ei näinud hästi ka maja, siis ei otsinud me varjet kuulide eest. Lõpuks leidsime lenduri maja seest. Õnnetuseks oli mees tubli 100 kilo ja mina sattusin olema ta pea poolel. Mehe raskus tegi mulle kohe selgeks, et lisaks mittemidagi nägemisele, ei suuda ma kiiresti liikuda. Kuid oli juba hilja. Enam vähem tragikoomiline oli seegi, et selg ees liikudes ei leidnud ma üles ust, kust oleks saanud välja minna. Olin ju praktiliselt pime. Kuidagi me finishisse jõudsime ja tulemuseks oli väga masendav 22. koht. Kuidas seda oleks saanud vältida? Esiteks, kui me oleks piisava varuga tulnud starti, siis oleksime ilmselt suutnud oma kaitseprillid puhastada. Nägijate inimestena oleks aga üpris loogiline olnud see, et oleksime müüride tagant varju otsinud ja ohtlikud avatud kohad kiiremini läbinud. Teiseks ei olnud mina ilmselt kõige õigem inimene kandma 100 kilose mehe rindkere. Aga teisalt ei olnud meie hulgas keegi suure massiga jõumees. Igal juhul me otsustasime mitte pikalt rääkida nurjunud katsest vaid kohe edasi minna. See oli pikk minek Echo-sse.
(Järgneb... toon mõned pildid kohe lisaks:)
No comments:
Post a Comment