Kui me Hotel punkti juurest metsast välja jõudsime, tuli kõigile meelde, et tegemist oli publikupunktiga. Enam vähem parimate propagandatraditsioonide vaimus jooksis higise ja kurnatud Sverre juured tema järeltulija. Isa samm muutus sellest koheselt hooletult kindlamaks.
Kõigepealt miiniväli. Seekord oli formaati väheke muudetud. Kaks meest läksid rajale, ühel oli kaasas metallidetektor Scout ja teisel väike metallvai maapinna suskimiseks. Ülesandeks oli 20 minuti jooksul üles leida 5 miini ja need tähistada. Meil läksid rajale igiliikurid Härmo ja Sverre, samal ajal kui mina püüdsin samblal silma kinni panna. Esialgu oli tegevus üpris realistlik s.t. olid ettevaatlikud, ent õigepea muutus tegevus palavikuliseks rabelemiseks, kus taktikalisest liikumisest miiniväljal ei peetud enam kinni. Seda ei teinud pea keegi. Esimest korda metallidetektorit katsetav Härmo tegi tublit tööd ja tulemuseks oli 13. koht. Ma kahtlustan, et võistluste korraldajad muudavad selle ala formaati, sest praegusel kujul sarnanes see ikka rohkem maasse peidetud varanduseotsijate, kui demineerijate tegevusele.
Takistusriba.
See oli üks kõige mõnusamaid alasid, kui vahele jätta tõsiasi, et jõud oli täiesti läinud. Läksin rajale teadmisega, et pean selle lihtsalt läbima, kuid tagantjärele tundsin, et oleksin seda võinud siiski ka veidi kiiremini teha.
Kolm detaili. Esiteks panin oma täägi püksirihma külge, kuid hiljem jäi see mitu korda võrkudest üle ronimisel võrguaasade vahele kinni. Ilmselt tuleks nuga panna ikka päris enda ligi ja katta riidega, et ta ei hakkaks segama.
Teiseks, käed olid täiesti jõust ilma jäetud. Võib-olla see oli ka senise jõuettevalmistuse viga, et maast pumpamine oli tõukelihaseid arendanud normaalselt, kuid takistusribal läks tunduvalt rohkem vaja käte vastupidiseid lihaseid, ehk siis lõuatõmbamise lihaseid.
Kolmandaks, kui püksid said vesiseks või poriseks, siis vajusid nad raskusega väga poolde masti. Väga asjakohane oleks olnud kasvõi teibiga fikseerida püksid pealtpoolt põlvi ja võib-olla ka kõrgemalt pükste asend, et liikumisele vaba ruumi jätta. Idee oleks selles, et sellisel juhul pükstes asetseva vee raskus suunatud ainult kuni teibiga fikseeritud punktini ja mitte otseteed alla.
Minu võistkona kaaslased olid selleks hetkeks mind enam vähem tegijana maha kandnud ja käitusid väga meeskonnapõhiselt. See tähendab, et mind aidati alati kõrgete kohtade peale, tõsteti ja upitati.
Mulle tundus, et me uimerdasime väga aeglaselt, ent lõpptulemuseks kujunes 16. koht. Aegu vaadates tundub, et me oleksime võinud isegi vaid väikesest viisi pingutades tõusta ka 14. kohani. Kordan, mulle see rada tegelikult väga meeldis.
Omamoodi naerma ajas, kui raja äärde tulnud tugiisikud Peep ja Taavi julgustasid meid kiirustama, öeldes, et meil on täitsa hea aeg. Ega ma neid ei uskunud küll, ehkki neil oli lõppkokkuvõttes õigus. Nuga ja kirvest me seina sisse ei saanud.
Nüüd toimus olulisem paus. Sõime ja püüdsime riideid kuivatada. Üllatuslikult oli minu iiveldus järele andnud ja sõin travellunchi päris hea meelega. Teisalt oli ilmne, et kõik kuivad sokid olid juba ära kasutatud ja nii tuli nüüd lõplikult märgade saabaste sisse panna kõige paksemad villased sokid, mille alla omakorda panin froteesokid. Jalad olid käimisest hakanud paisuma ja nii võisin eeldada, et viimane 12 tundi toovad lõpuks kaasa ka villid.
H1 – orjenteerumine
Mul ei ole olulisi mälestusi orjenteerumise algpunkti jõudmisest. Võib-olla tähtsaim on see, et nägime vastutegevust teisel pool põldu ja seejärel seda, kuidas risti meie teega saadeti veel üks vastutegevuse auto. Muutsime oma liikumise suunda veidi ja pöördusime metsa. Väsimus hakkas kõigile tunda andma. Härmo jalgadel olid ka ilmselt villid, sest ta astus juba väga kangelt, kuid siiski kiirelt.
Orjenteerumise punkti jõudsime kell 0100. Oli juba pime. Harjutus ise oli Eel-Ernast tuttav. Tegemist oli veneaegsele kaardile kantud punktidega, mis tuli üles leida kaasaegsel maastikul. Vähemalt kaardi peal tundusid enamus punktidest väga loogilistes kohtades. Meil oli komposteerimiseks kaks kaarti ja nii lõime ka meeskonna pooleks. Härmo võttis minu tagasörkijaks ja andis Tanel-Sverre meeskonnale nende ülesanded. Selle hetkel öösel oli Härmo ilmselge liider. Minu ainuke panus seisnes selles, et kuna ma olin ülesande kirjelduse läbi lugenud, siis märkasin ka et iga punkti läbides oli vaja kaart nii komposteerida, kui ka pitsatiga kinnitada. Härmo oleks selle peaaegu tegemata jätnud. Pärast minu asjakohast märkust, saatsime sarnase sõnumi raadio teel ka Tanelile-Sverrele. Meie peamine mure oli õigel ajal järgmisse kontrollpunkti jõudmises. Seetõttu jätsime õige mitu punkti teadlikult välja. Ometi oli see viga, sest järgmisesse kontrollpunkti jõudsime ligi 30 minutit enne aega. Ilmselt oleks olnud õige tegevus see, kui minu selga oleks laotud natuke lisavarustust ja lastud mul aeglaselt omas tempos CP poole veereda, samal ajal kui Härmo oleks veel mõned punktid maha võtnud. Igal juhul tuli orjenteerumisest väga hea 8. koht, 3 puntki leidis Härmo ja 1 punkti Tanel ja Sverre.
Enne CP-sse sisseminekut toimus väga oluline jalgade parandamine ja/või ümbersidumine. Põhjuseks ka see öö jooksul astusime veel üks kord niimoodi jõkke, et vesi tuli saapasse. Kummatigi tundsin mina, et mu jalad on enam vähem OK ja nende saabastest vabastamine oleks valulikum, kui nende jalga jätmine. Selle asemel magasin 15 minutit. Siis selgus, et magasin sipelgapesas. Ülejäänud aeg kulus sipelgate eemaldamisele.
Alanut hommik tõi äratundmise, et oleme kõik üpris läbi. Seetõttu otsustati liikuda kõige otsemat teed, riskides elude andmisega. Vastutegevus oli aga kadunud. Küsisin iseendalt, kas Scoutspataljon on viidud äkki mingisse valmisolekusse seoses Georgia kriisiga. Et märk on antud, justnagu oleks mängude aeg läbi. Tanel arvas, et asi on lihtsalt selles, et Scoutspataljonis algas nädalavahetus.
Laskmine
Jõudsime CP-sse piisavalt vara, et vaim valmis sättida. See on tulistamise puhul väga tähtis. Puhastasin oma kaitseprillid. Kinnitasin vöörihma külga püstolikabuuri ja seadsin relvasalved mugavalt. Kui sa pead jooksma ja practicali moodi harjutust tegema nii, et kõik su laskemoon ja relvad on lõdvalt vormi eri taskutes, siis kaotad hiljem aega nende ülesse leidmisega. Ilmselt just see valmisolek rahulikult ja kindla peale kõike teha, andis hiljem palju juurde. Rada kujutas endast kõigepealt umbes 50 meetrit jooksu tulejoonele, kus tuli lasta 8 metallimärki püstoliga ja seejärel samalt joonelt tabada viite pabermärklauda igaühte 2 lasuga. Seejärel tuli joosta umbes 150 meetrit ülesmäge finishisse. Püstolimärkide puhul hoiatati, et tabada tuleb märkide ülemist poolt, sest muidu ei pruugi nad pikali kukkuda. Olin viimane, kes tulejoonele jõudis. Esimene püstolimärk oli püstiasetatud ristkülik. Tabasin seda liiga alla. Nägin, kuidas märk võpatas, aga pikali ei kukkunud. Parandasin sihtimist ja lasin ülejäänud 7 märki pikali. Tegin väga rahulikult relvakontrolli ja seejärel lasin sama süsteemselt automaadist, mille punatäpp oli enne starti paika pandud. Lasta oli väga lihtne. Endale üllatuseks olin esimene laskmise lõpetaja ja ületasin ka finishijoone esimesena. Siit tuli meie võistkonnale 5. koht. Kordan vaid, et punatäpp suurendab oluliselt sihtimise ja seega ka laskekiirust. Meid kõiki aitas oluliselt see, et enne võistlust olime relvad sisse lasknud ja oma võimeid proovinud. Mina olin oma isikliku püstoliga trenni teinud, seepärast on ka loomulik, et ma seda harjutust teistest paremini lasin. Kuid, kui teised harjutavad samamoodi, on täiesti võimalik laskmisel veelgi paremat tulemust saavutada, sest praegune tulemus tuli eriliselt pingutamata.
Lõpujooks
Imelik oli see, et laskmine lõi meeleolu ülesse lõpujooksuks. Ainult 4 kilomeetrit tundus juba naeruväärne. Võib-olla mängis oma rolli ka see, et oli umbes tund aega varem sisse võtnud pärisarsti Jüri Terase poolt kaasa antud väga tugeva valuvaigisti. Uskusin, et nii või teisiti suudan ma finishini ära tiksuda. Meeskonna vaim oli jõudnud apogeesse ja nii võeti minult kui inimvarelt seljakott. Sellest lendasid juba veidi varem välja märjad ja rasked sokid. Nüüd kallati vesi välja veepaagist. Start. Kohe alguses avastasin, et suudan aeglasemat sörkjooksu teha küll. See oli hea tunne. Raja viimasel kolmandikul möödus meist EROKi võistkond. Püüdsin korra nende tempoga kaasa minna ja siis sain aru, et see on siiski minu jaoks piir, sest niipea kui tempot tõstsin oli pulss ka kohe laes. 400 meetrit enne finishit otsustasid teised, et lähevad kiiremalt. Ma ei uskunud, et nad suudavad kottidega nii kiiresti minna. Mis omakorda näitas, kui aeglaselt ma ise siiski liikusin. Lõpujooksus 22. koht võtab küll igasuguse edasikaebamise võimaluse ja jääb kivina minu kapsaaeda Tõsi, puhanud peast olen ma saabastega sama distantsi mitte eriti pingutades suutnud joosta ka 8 minutit kiiremini, mis oleks andnud koha esimese kümne piirimail. Samal ajal ma tean, et pikamaajooks on minu füüsise kõige nõrgem koht ja ma ei hakka iial jooksma nii nagu need 15 aastat nooremad poisid Tartu Malevast, kes tulid seekord Erna retke võitjaks.
Varustusest
Mulle mu seljakott meeldis, ehkki teiste meelest oli see liiga suur. Ta ei hõõrunud mul midagi ära, vastupidiselt sellega, mis paar korda varem on juhtunud rakmetega. Kuid ilmselt pean vähemalt korra veel proovima rakmeid.
Ma ei võtnud kaasa magamiskotti, vaid sulejope. See meeldis mulle samuti. Kombinatsioonis vihmakeebiga, mis töötas nagu termokile, elasin üle ka vihma tibutava öö luureülesande ajal. Mul oli väga suur hirm alajahtumise ees, kuid kordagi ei hakanud mul tõsiselt külm.
Probleemiks oli raadio paigutus vasakul pool vöö peal. See oli OK, aga kuna meil oli ühendus tehtud kõrvaklappidega, siis oli pidevalt probleeme pikkade mikrofoni- ja kõrvaklapi juhtmetega. Asi ju selles, et iga paari tunni tagant oli vaja seljakott seljast võtta ja igakord nõudis see ettevaatliku ja hoolikat majandamist juhtmetega. Arvan, et ilmselt tuleb seljakoti või rakmete kanderihma külge organiseerida spetsiaalsed kanalid ja väikesed taskud kõrvaklappide ja mikrofoni jaoks. Muidu see elektroonika vastu ei pea.
Püstolikabuur seljakoti vöörihma parempoolsel küljel oli väga hea. Probleemiks oli vast ainult seljakoti vöörihma jäikus. Praegu kippus ta ikka jälle lõdvaks loksuma.
Minu veepaak osutus liiga väikeseks. Alla 2 liitrist veepaaki ei ole mõtet kaasa võtta.
Eraldi probleemiks olid püksid, mis kippusid alla vajuma. Olen proovinud ka traksidega neid kanda, ent siis oli tulemuseks mingil hetkel see, et traksid hakkasid soonima õlgu, mis niigi olid rakmete või seljakoti rihmade surve all. Eelkõige on probleem märgade pükstega, mis hakkavad lotendama ja muudavad liikumise raskemaks. Mulle meeldib saksa pükstel olev rihm reite ümber, millega on võimalik kompenseerida küljetaskute muutuvat raskust.
Eraldi pean mõtlema sellele, kuidas paigutada kuhugi ette taskusse veidi sööki, mida rännaku peal manustada.
Seekord kulutasin ära väikese rulli musta teipi. Seda läheb tõepoolest vaja!! Nii nagu ka rohelist tugevast kilest prügikotti.
NB! Kõik võistluste CP-d võiksid sisaldada ka prügikaste, sest praegu kogunes võistluste ajal päris palju prügi, mida vähemalt meie võistkond ei visanud metsa alla, vaid tassis endaga kaasas.
Praegune märg võistlus tõestas seda, kui oluline on kiletada kõik vajalikud dokumendid. Eelkõige kaardid. Meil olid kaasas mõned lisa 1: 20 000 kaardid ja seal hävisid niiskusega kõik need alad, mis ei olnud kiletatud.
Praegune GPS võiks sisaldada juba kaarti. Sverre kaardiga GPS ja Härmo kaart andsid meie võistkonna puhul väga hea tulemuse. Trassi valik oli meil väga hea.
KOKKUVÕTTEKS
Tõepoolest inimlik faktor mängib olulist rolli. Kui ma oleksin tervemana rajale läinud, oleks ilmselt igast füüsilist pingutust nõudvast punktist meile paar kriipsu paremust tekkinud. Inimlikust eksimusest tulenes ka kaks kõige olulisemat ajaga altminekut. Esiteks “Lenduri päästmise” puhul ei jõudnud me valmis panna ja kontrollida oma varustust ülesandele minekul, sest me ei leidnud startikohta ülesse, kuigi me olime viibinud turvastsoonis juba 45 minutit. See tähendab, et puhata võib alles siis, kui sul on põhimõtteline silmside kontrollpunkti algusega. Ilma sisemise häälestuseta rajale minek toob kaasa rabistamise ja lõpuks kaotuse. Kuna võib arvata, et paintball tüüpi maskidega harjutusi tuleb ka tulevikus, siis tasub kindlasti mõelda isiklikele vahenditele, et tagada kaitsemaksi prillide läbipaistvus.
Luureülesande puhul tuleb arvestada, et füüsilist aega luureraporti analüüsimiseks ja kirjutamiseks peab olema minimaalselt 2 tundi. Sellise puhveraja tuleb igal juhul luuremissiooni ajakavasse sisse kirjutada. Seda peavad teadma kõik võistkonna liikmed, et vastavalt käituda.
Usun, et meie võistkonnal oli reaalset potensiaali, et saada 150 miinust vähem, kui me praegu saime ja tulla umbes 13. -14. kohale. Takistuseks sai just inimlikust juhusefaktorist tulenevad takistused. Eristan neid nii öelda objektiivsetest takistustest, milleks pean näiteks iseenda võimetust jooksma lõppujooksu kiiremini kui umbes praegune 10. koha saavutanud võistkond. Samamoodi oli ju peamiselt inimfaktorist tulenev Georgialaste inimlikult mõistetav valeotsus rünnata Lõuna-Osseetiat. Või Hitleri kangekaelsus, kui ta ei lubanud Pauluse 6. armeed Stalingradist taganeda ja kottisattumist vältida. Tagantjärele tarkusega ei mõista keegi, miks nii rumalalt käituti, kuid just sellise irratsionaalsuse faktoriga tuleb stressi olukorras alati arvestada.
MIS EDASI ?
See on väga keeruline küsimus. Mul on hea meel, et ma lõpetasin, kuid okas on südames, et tehtud sai mitu viga. Muidugi ma tahaksin neid vigu parandada ja oleksin valmis uuesti rajale minema, aga ... Tõele näkku vaadates on ilmne, et mul ei ole füüsilisi eeldusi olla parimate seas. See tähendab, et muidugi ma võin uuesti rajale minna, aga kui ma selle tulemusena osutun oma võistkonna kirstunaelaks, siis ei ole mul enam moraalset õigust. Nii Härmo, Sverre kui ka Tanel on väärt kõige võimekamaid meeskonnakaaslasi, et nende potentsiaal saaks maksimaalselt kasutatud. Ma jätkan üldfüüsilist treeningut ja panen enam rõhku takistusriba läbimisel vajalikele lihasgruppidele, aga ma ei tea, millise võistkonnaga ma rajale julgen minna, nii et ma ei ole neile telliskiviks seljakotis.
No comments:
Post a Comment