Aasta alguses kirjutasin, et alanud aasta üheks eesmärgiks on suurel ja päris Ernal ära võistelda. Tulin neli päeva tagasi Jaapanist ja hinges oli väikene hirm, kas ma jõuan oma väsimuse "ümber magada". Viimased päevad ongi möödunud kerge palavikuõhetuse tähe all. Kuid kui ma kell 5.30 hommikul üles ärkasin, tabasin ennast mõttelt, et tegelikult olen päris närvis. Keha reageerib sellele koheselt ja tuletab meelde, et üks põlv valutab aeg ajalt, teisalt trummeldab vihmane madalrõhkond väsimust jne. Ometi eile kõik möödus. Lasime sisse oma Galil SAR automaadid ja nende peal olevad punatäpp sihikud. See lõi meeleolu töiseks.
Meie meeskond on seekord Toompea ja Nõmme malevkonna ühendvõistkond. Iseorganiseeruva kodanikualgatuse korras oleme järsku kokku saanud. Toompealt oleme mina, Ilmar Raag ja Tanel Viksi ning Nõmmelt Sverre Puustusmaa ja Härmo Kaul. See tähendab, et selline koosseis läheb rajale esimest korda ja selles on muidugi omad inimlikud riskifaktorid. Siiski tundub, et me sobime küll. Härmo on väga rahulik ja keskendunud, kuid Sverre seevastu on elava loomuga ja tundub, et olemuselt optimist. Tanel on ... meie raudvara. Ja mina olen selles seltskonnas vanamees, ehk 40 aastane mees, kes teistest aeglasemalt jookseb, ehkki napilt paremini laseb.
Nõmme panus on oluline ka seetõttu, et sealt tuli meile kaks tugiisikut. Peep Eerme, keda ma tegelikult juba varemgi teadsin ja kes osutus väga tõhusaks varustajaks. Tänu tema suhtlemistele ja tutvustele saime endale esimest korda punatäppsihikud. Eriti öistel laskmistel on need head, aga ka muidu paranesid minu lasketulemused eile selgelt. 100 m pealt ei laskunud ma lamades midagi väljaspoole 9 silma ringi.
Peebu ainuke probleem peitub liigutavas tõsiasjas, et tema kaunis naine on just neil päevil (kui mitte eile õhtul...) ilmale toomas järelkasvu. Loodan, et kõik kulgeb hästi.
Kuid just seepärast on meil ka teine tugiisik - Taavi Tali, kes on väga pühendunud sõjamees. Tema viis läbi ka eilse laskmise ja tema kompetentsust ei sea ma üheski punktis kahtluse alla. Loomulikult saab ta aru, et meie näol ei ole tegemist võitja meeskonnaga, aga ta ise arvas, et "tähtis ei ole võit, vaid võidust osavõtt". Eile tehti veel mitugi korda törts testosterooniga segatud sõdurinalja.
See aga viib mind viimase punkti juurde, kui välja jätta väga ebameeldiv vihmasadu. Nimelt Erna võistluse ideoloogiline taust. Eile avaldas Rein Ruutsoo Delfis ühe artikli, kus ta leidis, et Erna pühendamine omaaegsele Erna grupi retkele, annab meie ideoloogilistele vastastele trumbid. Ruutsoo jutus on väike iva. Tõsi on ju see, et Venemaa on Ernat rünnanud kui ajalugu ümberkirjutavat profashistlikku üritust. Tõsi on ka see, et omaaegne Erna grupp saadeti Eestisse vähemalt väliselt ja vormiliselt natside Saksamaa sõjalistes huvides. Meie viited soome armeele ei tööta ka lõpuni, sest isegi Wikipedia tõdeb, et Soome kaotas palju oma Talvesõja ajal võidetud Lääneriikide sümpaatiast, kui ta hiljem Jätkusõjas astus liitu Hitleriga. Nendele argumentidele lisandub minu enese credo - ma ei taha iial võidelda inimsusevastaseid kuritegusid toime paneva armee koosseisus või taolise riigi huvides. AGA seda enam on muistses Erna loos midagi, millele ma olen valmis alla kirjutama. See on see midagi, mis toimus Erna grupi meeste meeltes ja südames. Nende otseste lahinguülesannete hulka ei kuulunud kohalike elanike abistamine. Aga nad tegid seda. Ja ma saan väga hästi aru ka sellest, et nad ei saanud leppida tegevusetusega pärast Eesti iseseisvuse kaotamist.
Loomulikult on meil 67. aastat hiljem lihtne hukka mõista nii hitleri Saksamaad kui ka Nõukogude Liitu. Tolleaegses hinnangus domineeris ilmselt vahetu valu ja raev. See on väga ohtlik mõistlikke otsuste langetamiseks. Ja ikkagi arvan, et isegi väljaspool Erna konteksti oli hävituspataljonidele vastu hakkamine eesti mehele ainuvõimalik tegu. Ma väga tahaks, et keegi suudaks selle veendumuse ratsionaalselt ümber lükata. Ilmselt see käiks niimoodi. Juhul kui hävituspataljonid ei oleks kohanud vastupanu, siis oleksid nad tapnud ainult X arv inimesi. Kuid vastupanu suurendas võitluste mahtu ja intensiivsust ja seetõttu sai surma hoopis X+500 inimest. Pikemas perspektiivis tuleks siia kahjukäsitlusele aga lisada identideedile toimivad jõud. Vastuhaku puudumine halvab oluliselt ühe sotsiaalse grupi eneseuhkust. Lamba moodi suremises ei ole midagi õilistavat. See on pea sama arusaamatu kui holokaust. Suremine võideldes on aga läbi paljude kultuuride siiski käsitletud kui akti, millega rõhutatakse surija vaimset terviklikkust. Selline surm pühitseb ja õnnistab identiteeti. Need ei ole minu originaalsed sõnad, vaid ma selgelt tõlgendan meie arusaami juhtiva kultuuri metateksti.
Tagasi tulles Erna juurde. Ma pühendan oma isikliku Erna nendele mõtetele, millega mehed tulid 1941. aastal Eestisse. Ma pühendan oma Erna nende meest meeltele ja südametele. Me oleme läbi memuaaride ju üht teist saanud teada. Ja kui mõni sõbralik venelane seda tekti juhtub lugeda, siis kordan ka tema jaoks üle. Ma ei soovi ajaloo revisioni käigus hitleri Saksamaa võitu. Mitte ainult seepärast, et Suur-Saksamaa koosseisus ei oleks iseseisval Eestil olnud kohta, vaid ka seepärast natsism üldisemalt ei ole mulle vastuvõetav. Aga täpselt niisamuti ma arvan, et niipea kui Nõukogude väed ületasid Eesti, Läti, Leedu, Soome, Poola, Ungari, Rumeenia piiri, lõppes õiglane Suur Isamaasõda ja algas militaarse taktika mõttes ilmselt vajalik, aga poliitilise perspektiivi mõttes imperialistlik vallutussõda.
Tean, et kogu see tekst on uskumatult pateetiline. Aga vähemalt korra tuleb seda valjusti ütelda, nii nagu usklik inimene peab oma usutunnistuse kuulutuseks Meie isa või Credo-t lugema. Ilmselt pean sellest korralikuma artikli kirjutama.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment