Muidugi olime me väheke pettunud oma Eel-Erna kesises tulemuses, aga sellest hoolimata oleme kaks nädalat hiljem valmis mõnele uuele võistlusele minema. See aga tähendab taas treeningu päevakorda tõstmist.
Olin ise vahepeal Cannes'is filmifestivalil. Jooksin ühel hommikul 45 minutit asfaldi peal, sest muud võimalust ei olnud. Kummaliselt hakkas kohe põlvedele. Üleeile jooksin Nõmmel metsavahel 10 km ja jälle tundsin oma põlvi, ehkki jooksin väga ettevaatlikult. See ei olnud hea. Aeg oli 1 tund ja 7 minutit. Pulss kuni 9 kilomeetrini umbes 153 l/m. Viimasel kilomeetril tegin spurdi. Just sel hetkel jooksis minust mööda üks pikajalgne sportlane, kes isegi vist ei hingeldanud. Kõik on hea, kui ainult ei kohtaks neid jumala andega pikamaajooksjaid, kelle tootemloomaks on ilmselt põdrad.
Ilmselt pean lähinädalatel pikkade jooksutrennide asemel kõike muud tegema. Täna lähen teengi ühe jõutrenni.
Siiski ka üks eneseusku tõstev uudis. Ostan endale uued jooksujalanõud, kuna eelmistel on tald lõpuni ära kulunud ja varvas tükib õmblusest välja. Kaks aastat pidasid vastu ja nende armetut olukorda vaadates on mul aineline tõestus, et ma tõepoolest olen jooksmas käinud.
Wednesday, May 28, 2008
Sunday, May 11, 2008
Eel-Erna aruanne
Kui püüda leida positiivset sõnumit Toompea malevkonna Eel-Erna sooritusest, siis on selleks teade: “Me lõpetasime.” Tegelikult tahaks isegi ütelda:”Me tegime selle ära!”, aga taoline loosung ei ole Eestis enam originaalne.
Teistpidi vaadatuna on punktitabelis näha vähe rõõmustavat. 22. koht 28 võistkonna hulgas ja 2 katkestanud meeskonda. Me saime 623 karistuspunkti. Võitja meeskond sai 255 karistuspunkti. Väike samm edasi võrreldes meie debüüdiga 2006. aastal, mil saavutasime viimase 24. koha 1490 karistuspunktiga. See näitab, et konkurents oli päris tihe. Nagu tavaliselt moodustusid meie nõrkused ühelt poolt väljaõppe puudujäägid ja teiselt poolt ebaõnn. Just selle viimase faktoriga tuleb alati arvestada, et midagi läheb halvasti ka lihtsalt seepärast, et ebasoodsad asjaolud langevad kokku. Ent olgem järjekindlad ja alustame algusest.
Meie:
1) Tanel Viksi, nooremseersant, arvutigraafik ja imemees, kes veel Hiiumaalgi seletas telefoniteel kolleegile kuidas leida arvutist mingeid fonte mingi telereklaami jaoks. Vanus vist 32 aastat. Visaduse poolest sportlane, aga viimasel poolel aastal on teda kimbutanud haigused, töö ja teistkordselt isaks saamine.
2) Ülo Pikkuv, rahvusvaheliselt autasustatud joonisfilmi rezhissöör, kes ligi kümme aastat tagasi väljus ajateenistusest snaiperi väljaõppega. Rahulik, analüüsiv ja iseloomult humanist. Samas on tal looduse poolt antud eeldused pikamaa jooksuks. Tema treeningu põhiosa oli ujumine. Laseb ta niigi hästi.
3) Ott Aarma, keskkooli õpilane ja entusiast. Vanus 18. Tegeleb kickboksi ja airsoftiga. Endine noorkotkas. Õpib hästi. Laseb üle keskmise. Temale oli see esimene Eel-Erna.
4) Mina, Ilmar Raag, humanitaar, kes paljude jälestuseks osutus ka isamaaliseks militaaravantüristiks. Vanus praktiliselt 40. Veidi liiga hilja. Olen viimase kolme kuu jooksul läbinud iga nädal umbes 30 - 40 kilomeetrit, kas joostes või seljakotiga. Nii heas füüsilises vormis ei ole ma vist pärast Nõukogude armeest naasmist olnudki.
PUUDUB TUGIISIK
Esimene üllatus seisnes tugiisiku mitteleidmises. Kõigil meie headel tuttavatel olid vettpidavad alibid, miks nad ei saanud meile seekord appi tulla. Kes lõpetas magistriõpinguid, kes oli perekondlikult seotud, kes oli juba komandeeritud Kevadtormile jne. Ega tugiisik ei olegi niisama koht. Tegemist on inimesega, kellel on autojuhiload, reaalselt ka oma auto ja valmidust taluda vähemalt mingil hulgal ebamugavust, kui ta peab ka öösel mingis kontrollpunktis ootama oma võistkonda. Tugiisiku kõige olulisem roll ilmneb aga tihtipeale võistluse lõppedes, kui kõik teised vajuvad sekundi murdosa pealt ränkraskesse unne ja keegi peab võistkonna ju koju sõidutama. Meie võistkonna puhul oli vist oluline see, et kuna me ei olnud võitjate meeskond, siis ei olnud mul ka söjakust küsida näiteks Kaitseliidu minibussi meie transpordiks. Mul endal oli kogu aeg tunne, et enne peab midagi saavutama, kui võid endale küsida igasuguseid riigi raha eest sõitvaid imevigureid. Samas on selge, et minu isiklikku sõiduautosse Toyota RAV4 ei mahu üheaegselt nii võistkond koos kõikide kottidega, kui ka tugiisik. See võiks isegi tekitada korra küsimuse: “Miks?” Vastus on selles, et isiklikult mina võtsin kaasa ka näiteks suure magamiskoti, lebomati jm selleks, et võimalusel koha peal hästi puhata. Lisakott oli kaasas ka Tanelil.
Nii nägi välja mu auto, kui ainult pooled asjad olid pakitud.
Nii leidsime ennast õhtul enne Hiiumaale sõitmist Männiku lasketiirus ilma korraliku tugiisikuta. Meil oli vaid 100% entusiastlik Peeter Ilison, kellele ma täna hommikul kirjutan kooli seletuskirja, mis me röövisime alaealise võitleja endaga Hiiumaa rabade servale. Nagu öeldud jätkuks Peetri tahtmisest mitmele tugiisikule, aga tal ei ole autot ega selle juhtimise luba. Nii helistasime enamvähem kõikidel numbritel, mis meie telefonis olid ja esitasime küsimuse:”Kuule, kas sa ei saaks homme meiega Hiiumaale tugiisikuks tulla?” Ma ei hakka siinkohal kõiki vastuseid üle kordama, sest see rikuks teie ettekujutust Eesti kaitsevõimest. Kus tõenäosus kõige väiksem, seal ime kõige lähem. Margus Hergauk meie oma malevkonnast teadis Hiiumaal meest nimega Jüri Pärn, kellel huviks militaarajalugu. See vaikse jutuga mees oli järsku nõus. Soovis vaid, et tema bensiinikulud hüvitataks. Väga mõistlik. Ma ise olin eelnevalt juba valmis oma raha eest üürima suuremat autot, mille puhul bensiinirahale oleks liitunud rendiraha ja see oleks lõpuks päris ränk olnud.
Soovides maksimaalselt olla varustatud oli meil kaasas ka binokkel, laserdistantsimõõtja, pisikene fotoaparaat ja wifivõimeline arvuti. Omavahel öeldes ei läinud sellest komplektist midagi otseselt vaja, aga ma ei taha väita, et tulevikus ei pruugiks see niimoodi olla.
Kohapeale jõudes ja kõik avamisega seotud formaalsused ära teinud, pühendusime luureülesande ettevalmistusele. Kuna me teatsime seda ruutkilomeetrit, kus asus luureala, siis läks Peeter maaameti andmebaasi ja leidis selle piirkonna aerofoto. Kahjuks ei suutnud me täpselt tuvastada, mis on selle aerofoto mõõtkava. Ning hiljem juba luurealas tuli välja, et seal ei olnud peal ühte kõige põhilisemat metsateed/sihti, nii et me seda eelluure suurepärast saavutust lõpuks ei kasutanudki.
Sealsamas toimus ka tugiisikute võistlus, mille käigus loobiti sponsorfirma Panasonic purunemiskindlat arvutit ja vastati viktoriiniküsimustele. Küsimusi oli väga erinevaid. Näiteks mitu millimeetrit on sajandiktollis (või midagi taolist) või millises lahingus võitis Dmitri Donskoi Mamai khaani 1380 aastal. (Õige vastus on Kulikovo)
LASKMINE
Meie stardinumber oli 24, mis tähendas, et rajale läksime kell 0210. See tähendab selle öö kõige pimedamat aega. Esimeseks alaks oli püstolilaskmine. Meie võistkonnale oli tormihoiatuseks see, et kuigi me ärkasime 10 aega varem ülesse jõudsime starti enamvähem minutilise täpsusega, mille tulemusena oli väike rabistamise tunne sees. Kohapeal anti kõrvaklapid ja kaitseprillid. Meile tähendas see seda, et olles samade kaitseprillide viimaseid kasutajaid, olid need juba üsna uduseks tõmmanud. Meie ees kasutas vist EROK-i võiskond omaenese kaitseprille ja hiljem osutus, et see oli tähtis. Ülesanne oli joosta täisvarustuses umbes 100 meetrit tulejooneni ja lasta siis umbes 15 -25 meetri kaugusesse märklauda 8 kuuli, seejärel aga tuli joosta märklaudade juurde, need kaasa võtta, uued üles panna ja alles siis tagasi finishisse joosta. Ülesande tegi keerulisemaks see, et märklauad oli paigutatud teisele poole väikes männisalu. Esimesel hetkel tekitas see isegi väikese segaduse. Minu kõrval lasi Ott, kes juba stardis hingas oma prillidele nii õnnetult, et kogu maailma muutus läbi nende prillide väheste värvidega modernistlikuks maaliks, milles ei olnud kohta sellisele pisiasjale nagu märklaud. Täiesti ime oli, et ta sai ühe kuuli siiski oma märklauda. Samal ajal olime alles eelmisel päeval Ottiga lasknud 25 meetri tiirus ja tal ei olnud mingit probleemi kõiki kuule tunduvalt väiksemasse märklauda lasta. Seega udused prillid ja ärevus teevad oma töö. Kokku lasime 32 võimalikust lasust märklauda 21 punkti, mis oli keskmine tulemus. 16. Koht.
Väga halvasti läks aga järgmisel alal, milleks oli automaadist laskmine. Märklauad olid asetatud samamoodi teisele poole männivõsa, kuid neid oli tunduvalt raskem näha. Kuna minu Galilil ei olnud enam öösihikutel fosforit, siis püüdsin pealambiga valgustada oma relva kirpu. Tulemuseks oli see, et kirpu nägin hästi, aga sihtmärk oli silmafookusest väljas. Lisaks andis relv pärast kolmandat lasku tõrke. Läksin närvi, sest laskmine toimus aja peale. Karjusin kohtunikule “Tõrge”, tema vastas väga rahulikult: “Lae siis uuesti.” Tõmbasin padruni välja ja laadisin seejärel uuesti. See kõik võttis aega. Sooritasin veel ühe lasu. Taneli trasseeriv kuul oli aga märklaudade juures süütanud midagi ja neil nõuti, et nad ka tule kustutaksid. See tõi aga lisaaja. Tulemuseks oli see, et kogu võistkonna peale oli meil 20 võimalikust ainult 3 tabamust ja väga halb aeg. Meie ainsaks lohutuseks oli see, et EROKil enne meid ei läinud paremini laskmisel, aga nad olid kiiremad. Ka nemad lasid seekord ilma punatäpp sihikuta tavalise sureliku kombel, mis omakorda näitab, kui olulise vahe teevad sisse erisihikud just pimedas laskmisel. Tulemuseks meile eelviimane koht.
Nagu pildilt võib aimata, teeb Ülo pilti. Mina olen pärast öist rännakut juba oma märjaks higistatud fliisi pannud seljakoti külge kuivama. See annam minu mittemilitaarsusele kõvasti juurde. Minu taskust turritavad välja mustad kilest prügikotid, mille otstarbest te kohe teada saate.
Seejärel järgnes esimene rännak, milles minu juhtimisel me läksime pimedas õigest teeotsast mööda. See ei teinud küll väga suurt ringi, aga kuna tagajärjeks oli rabas sumpamine, siis meeleolule see hästi ei mõjunud. Esimene madalhetk saabuski õige pea. Liikusime kõrgepinge liinide all, kus metsa ei olnud, ent tee asemel oli meile samblaga sillutatud mätaslaugastee. Kuna sa pead pidevalt jalga väga kõrgele tõstma, siis oli minu pulss õige pea laes ja jõud hakkas lõppema. Õnneks tuli Ülo mõttele vaadata veidi kõrvale ja sealt ta leidiski ühe paralleelse tee, mis tõi eluisu tagasi. Kontrollpunkti jõudsime 10 minutit varem ettenähtud ajast. Vastutegevusest kuulsime vaid eemalt automaadivalangute näol.
LUUREÜLESANNE
Hommikul keel 0600 liikusime luureala poole. Tee sinna oli suhteliselt kerge, aga magamata öö hakkas oma osa nõudma. Panime ennast laagrisse luureala kaguserva ligidale. Jätsin ülejäänud võitlejad esialgu sokke ja hingepõhja uurima ja käisin kiiresti luureala piiril ära. Laserkaugusmõõtjaga sain ka pildi enam vähem nägemisulatustest ja maastikust. Tagasi tulles leppisime kokku, et jaotame luureala kolmeks. Otile jäi ülemine kolmandik, Ülole keskmine kolmandik ja Tanelile alumine kolmandik. Kuna meil kõigil olid raadiojaamad, siis leppisime kokku, et anname mulle jooksvalt informatsiooni. Õige pea hakkasingi pidama nn. luurepäevikut : “
1014 -2- (Taneli kutsung) alasse sisenes tundmatu valge sõiduauto.
1045 -3- ja -4- sattusid kontakti ja taanduvad loode suunas.
1055 Valge sõiduauto on VW ja seisab koordinaatidel 9120 2874
Taoline info oli väga kasulik, ainult et seda annaks paremaks teha, kui 1) Iga raport sisaldaks alati mingi koordinaadid, mis omakorda tähendaks, et raporteerija oleks alati teadlik oma või avastatud objekti, patrulli jm koordinaatidest. Samal ajal peaks päeviku pidaja püüdma kohe ka oma kaardile paigutada kõike, mida ta raportitest kuuleb. Kuna mina täitsin mehaaniliselt päevikut ja kõiki koordinaate ei saanud, siis ma tegelikult ei teadnud täpselt kuidas aidata luurajaid koordineerida. Ideaalis võiksin aga koheselt hakata täitma luureraportit. See on mul hinge peal, kuna kogu eelnev üsnagi tõhus luuretegevus läks ajapuuduse tõttu tühja. Tõsi oli küll see, et meie luure otseselt luurealas kestis 2,5 tundi. Vastane oli rajanud oma laagri tiheda kuusiku keskele, nii et seda oli praktiliselt võimalik näha vaid ühest äärest. Ülo ja Ott kuulsid pealt, mida teisel pool kuuski noored kaitseliitlased lobisesid. Tanel sattus peale magava kuulipilduriga laskepesale, aga päris kahte telki ikka korralikult ei nähtud.
Sellel pildil otsib Tanel puuke. Kogenud luurajana leiab ta neid tervelt viis.
Igal juhul läks suur osa meie hoolsast luurest luhta, sest meie mõistmise kohaselt oli õigeks ajaks raporti üleandmine üleüldse ainuke võimalus mitte läbi kukkuda. Hiljem tuli välja, et raporti üleandmisel hilineti ka ligi tund aega, saadi kirja miinused, mis ometi kompenseeriti korralikult vormistatud luureraporti eest saadud plussidega. Minek luureraporti esitamise alale oli umbes 6-7 kilomeetrit pikk. Et mitte sattuda vastutegevusse läksime läbi tiheda metsa, mis loomulikult viis tempo alla. Suuremat teed ületades sattusime aga vastutegevuse peale, kelle eest me lihtsalt jooksime ära. Omamoodi pani see paraja põntsu, sest pärast seda oli vesi kõigil ära joodud ja viimased kilomeetrid kontrollpunktini töötasid kõikide südamed punases rezhiimis.
Minu viga oli selles, et kirjutasin kõigepealt veel mustandi ja seejärel tõepoolest ei jõudnud kõike, mida teadsime raportisse panna. Õige oleks arvestada raporti kirjutamiseks vähemalt tund aega. Aga saime siiski austusväärse 12 koha.
Ma mõtisklen, kas minna vette või mitte. Tanel enam ei mõtiskle, vaid on endale kilekotid jalgade otsa tõmmanud ja uljalt edasi läinud. 
Luureraportist edasi tuli minek taas läbi soo. Oli reede pärastlõuna. Me olime rajal olnud juba 24 tundi. Magamata. Ja nüüd juhtus see, mida tihti juhtub. Üks võitlejatest ei ole parasjagu parimas tervislikus vormis. Ott oli võistlema tulnud kerge unevõlaga ja selle raja peal käis tema jalgadega mingi krõks ära. Ta tahtmine oli ilmatu kõva, aga füüsis lihtsalt ei jõudnud enam järgi. Mina ei taibanud, et me oleksime kohe pidanud temalt kandamit vähemaks võtma. Omavahel öeldes oli kõigil sellest soost selline siiber ja minugi seljakoti sangad hõõrusid väga valusalt õlga, et tegelesin isekalt omaenese valuga. Ometi olime meie Ülo ja Taneliga hetkel veidi paremas olukorras.
Sild Oti jalge all puruneb. Meie olümpialootused koos sellega. Ott veab ennast hetk hiljem kangelaslikult sealt jõelaukast välja. Pildi järgi otsustades on tal veidi liiga suur seljakott.
MATKASEIKLUS JA ORJENTEERUMINE
Järgmine katse oli suhteliselt lõbus ja sama huvitav. Kolmest eri küljest oli üks konks ühendatud kolme köiega. Iga köie peale tuli eraldi mees, kes aga koos pidid tegema head meeskonna tööd, et lasta konks kõrgelt alla ja haarata maast laskemoona kast. Tegemist oli sellise tubli seiklusspordi ülesandega, millega me saime enam vähem hakkama. Oleksime võinud seda teha ka paremini, aga olgu peale. Hirmus oli hoopis see, et selle mittemilitaarse ülesande eest saime 79 miinuspunkti ja tagantpoolt 5 koha. Need, kes ülesandega hakkama ei saanud, said 84 miinust. See tundus natukene ebaproportsionaalselt suur võrreldes järgmise ülesande miinustega, sest järgmise ülesande puhul me tõepoolest ei täitnud ülesannet, aga saime vähem miinuseid.
Oluline oli aga see, et sealt minnes orjenteerumisülesandele viitsime liiga palju aega oma rakmete ja kottide ümbersättimise peale. Selle tulemusena selgus orjenteerumis alguses, et meil on juba ette teada olevalt liiga vähe aega kõikide kontrollpunktide läbijooksmiseks. Jagasime ennast kahte meeskonda. Mina ja Ott kui aeglasemad liikujad võtsid lihtsama maastiku ja Ülo koos Taneliga raskema maastiku. Jõudnud orjenteerumisala keskele. Jätsin Oti kottidega istuma ja jooksin lähimad punktid läbi. See oli omajagu keerukas, sest punktid olid meile antud nõukogude aegse kaardi peal, mis tähendas, et vahepeal oli üht-teist muutunud. Kui olin oma lähimad punktid üles leidnud, siis tuli teiselt meeskonnalt raadio kaudu teade, et nad on sattunud tõelisse soopõrgusse ja kindlasti ei jõua õigeks ajaks järgmisse kontrollpunkti. Ülo tegi koguni ettepaneku jätta see kontrollpunkt vahele ja minna kohe otse järgmisesse. Nõustusin juba mõttes mõttega, et saame maksimaalsed miinuspunktid. See võttis selle ala motivatsiooni ära. Ainsaks edasiliikumise põhjuseks oli see, et ka järgmine kontrollpunkt asus täpselt meie senise tee peal. Seepärast otsustasin minna otse ka orjenteerumise kontrollpunkti ja vaadata, mis oleks targem tegevus. Minu viga oli see, et arvestades aega mittejõudmisega, arvasin automaatselt, et maksimaalsed miinuspunktid on juba käes. Seega ei läinud ma vaatama viimset kontrollpunkti. Ma eksisin. Sest just selle orjenteerumispunkti läbimine oleks andnud olulised plussid, mis oleks ka vähendanud aega mittejõudmise miinust. Eksimus tuli reeglite ebatäpsest tundmisest. Psühholoogiliselt on see seletatav. Viimasesse orjenteerumispunkti mitteminemise otsuse tegin ma siis, kui ma parajasti teadsin, et Taneli ja Ülo lahingpaar ei pruugi üldse jõuda ees olevasse ajavõtu punkti. Pooliku meeskonna puhul ei ole tõesti oluline, kas sa oled kõik orjenteerumispunktid läbi käinud või mitte. Igal juhul saad maksimaalselt karistada. Alles siis, kui mina Otiga jõudsime ajavõtu punkti, tuli raadio teel teade, et nad ikka tulevad samuti samast ajavõtu punktist läbi. Veelkord: stress, väsimus, eelnevast tulenev puudulik kommunikatsioon, reeglite mittetundmine tagab Murphy seaduse tõrgeteta toimimise. Kogu loo plussiks oli ilmselt see, et Ott sai vahepealsel ajal veidi puhata ja seda oli talle vaja. Kui me oleksime sellel etapil saanud kasvõi 50 miinust vähem, oleksime kohe mitme koha võrra lõpparvestuses kerkinud. Praegu saime 72 miinust.
RÄNNAK JA MEDITSIIN
Pärast sellist moraalset lööki otsustasime, et pimeduse saabudes ei hakka me järgnevat ligi 12 kilomeetrist distantsi läbima vastutegevuse aladel, vaid läheme rahulikult ringi. Tõepoolest, me ei kohanud ligi 18 kilomeetriseks veninud rännakul vastutegevuse poegagi, ent teisalt treffasime üleväsimusega. Me kõik hakkasime käies magama jääma ja puuda taga hallutsinatsioonidest sündinud riiuleid, neidiseid, autosid ja maju nägema. Püsti magamajäämine näeb välja nii, et sa kõnnid ja järgmisel hetkel avastad, et oled astunud mitu ristsuunas sammu ja põlved nõtkuvad kukkumise ootel. Viimasel hetkel tuleb teadvus tagasi ja sa korrigeerid ajutiselt oma liikumist. Isiklikult mulle oli see osa rännakust parimaks tõestuseks, et eelnevast trennist on siiski tolku olnud, kuna mulle endalegi ootamatult pidasin hästi vastu. Kui esimest korda hakkasin ära kukkuma, siis piisas ühest energiabatoonis, et järgmised 2 tundi jälle tegus olla. Samas ei taha ma ütelda ühtegi halba sõna oma meeskonnakaaslaste kohta, keda samuti raudne tahe kõigest hoolimata edasi vedas. Oti jalad olid selleks hetkeks juba täiesti katki. Ma mäletasin ühelt varasemalt Põrgupõhja retkelt seda tunnet.
Jõudsime kohale ja esimeseks alaks oli meditsiin. Legendi kohaselt sattusime karjääris noorte peole, kus üks tüdruk lebas teadvusetuna. Seejärel oli seal veriste nägudega tülitsevaid inimesi ja üks teine tüdruk kuhugi kadunud. Üldiselt tegime kõike peaaegu õigesti. Väikesed vead olid. Mulle oli nimelt ette öeldud, et tüdruk minu ees on teadvuseta. Ma läksingi kohe seda kontrollima. Tõstsin tüdruku käe tema näo kohale ja lasin käel kukkuda. Käsi kukkus näes ilusasti mööda, mis näitas, et teadvusetut mängiv tüdruk ei lase käel oma näole langeda. See näitas, et tüdruk on teadvusel, sest teadvuseta inimesel oleks ükskõik, kuhu ta käsi kukub. Nii ma kohe ka kohtunikule ütlesin. Kohtunik kinnitas seepeale, et ei, tüdruk on siiski teadvuseta, aga tema kõik eluliselt tähtsad funktsioonid toimivad. Kuna seda öeldi mulle ette, ei hakanud ma üle markeerima hingamise ja südametöö kontrollimist. See oli viga. Isegi kui sa luure kaudu saad teada, milline on olukord, pead kõike tegema nagu sa satuksid sündmuspaika esmakordselt. Tuima järjekindlusega peab kõigepealt püüdma inimest kõnetada, siis kontrollima ta hingamist, katsuma pulssi ja teostama ülejäänud keha vaatluse vigastuste otsingul. Teise asjana eksisid need meie võitlejad, kes leidsid ülesse teise teadvuseta inimese, aga ei teadnud, et alajahtunud inimest ei pea ilma põhjuseta liigutama ja keerama. Ta tuleks lihtsalt katta sooja tekiga. Ometi saime meditsiinis auväärse 4. koha.
NOALOOPIMINE
Järgnev noaloopimine oli naljategemine. 8 minuti jooksul pidi iga võistkonna liige vähemalt korra saama noa 5-6 meetri kaugusel seisva figuuri sisse visatud. Mina olin esimene viskaja ja kohe alguses proovisin spetsiaalset viskenuga. See osutus liiga kergeks, sest nuga ei tahtnud hästi kinni jääda. Poole pealt vahetasin ta tagasi Glocki täägi vastu, millega mul oli taibukust kõigepealt visata terast kinni hoides ja siis mõista, et nuga teeb täpselt täisringi ja lendab käepide ees vastu sihtmärki. Seepeale viskasin nuga käepidemest kinni hoides ja näe, nuga jäigi kinni. Paraku ei suutnud me kogu võistkonnaga siiski mahtuda 8 minuti sisse. Jagasime sama saatust veel 15 võistkonnaga. 60 miinuspunkti.
Siis algas viimane rännak lõpujooksu starti. Teekonna pikkus umbes 10 kilomeetrit. Meil vedas just niipalju, et vastutegevus lõpetas parajasti oma tegevuse. Kell oli ikkagi 0330 hommikul. Seetõttu marssisime sihikindlate zombidena eesmärgi poole. Hommik oli aga väga kaunis.
Selline nägi kaunis hommik välja siis, kui esimesed võistkonnad finisheerima hakkasid.
Õnnetuseks oli aju seda võimeline märkama ainult üksikute hetkede kaupa, sest enamuse ajast aju magas. Kui eesmärgini oli jäänud ainult 3 kilomeetrit GPS-i järgi, sain ma isegi aru, et varem või hiljem kukkun ma lihtsalt kokku. Seetõttu tegime peatuse ja magasime 15 minutit. Igaüks kukkus kuidas just juhtus ja jäi silmapilkselt magama. Läbi une nägin, kuidas mööda sammus soome võistkond ja vaatas meid naeratavalt-võõristavalt. Mobiiltelefoni äratuskellast piisas, et ühel hetkel oleksime taas jalul. Täiesti kummaline, aga sellises staadiumis oli 15 minutist unest palju abi. Pilt oli jälle klaar.
Nii filosoofiliselt nägi välja Ülo, kes oli enamuse eelnevate piltide autor, kohe pärast lõpujooksu finishisse jõudmist. Te ju ei märka seda higipiiska tema lauba vasakus nurgas?
LÕPUJOOKS
Lõpujooksu stardis, kuhu jäime 8 minutit hiljaks, öeldi meile, et vettkartvad asjad võiksid olla nüüd tõstetud kõrgematesse taskutesse. Nende sõnade tähendus selgus mõne hetke pärast. See oli väga vahva rada, mis umbes 3 kilomeetri ulatuses läbi sood, liivakallast ja isegi merd. Pärast esimest kubemeni ulatuva veega soolombi läbimist sai selgeks, et nüüd ei ole enam riieta ja enese hoidmisel mõtet. Püüdes hommikusest kümblusest võtta maksimumi, tõstsin ma ühes järjekordses soises veetõkkes automaadi rinna kõrgusele, et relv vett ei puutuks. Tulemuseks oli see, et ma ei märganud sootaimesid, mis koheselt andunult mu jalgade ümber end punusid, nii et ma lendasin täies pikkuses kõhuli. Püüdes jääda ustavaks relva saastmise üllale põhimõttele, tõstsin ma Galili seejuures üles, mis tähendas seda, et sama raskus surus mu näo samuti vee alla. Seejärel toimus mu hinges lühike võitlus, mille tulemusena langes ka relv vetta ja ma sain oma näo jalle veepinnale. Tanel neelas enne rajale minekut mingisugust energiageeli, mida pidavat ametlikult kasutama ka Slovakkia olümpiakoondis. Igatahes jooksis ta esimese kilomeetri nagu hirv meie ees. Kuna aga Otil oli jalad asendunud villidega, siis jäime teda ootama. Mina ja Tanel vedasime vaheldumisi kuni finishini Oti automaati. Finishis paistis päike. Meie väga lõdva liikumise peale oli üllatav, et tervelt 7 võistkonda olid veel suuremate miinustega sealt samast läbi tulnud. Saime vaid 17 miinuspunkti.
Sellel kaardil on Taneli GPS'i järgi meie teekond. Juhin eelkõige tähelepanu punktist D1 liikumine punkti E, kus väga isepäiselt on loobutud otseteest. "L-ala" tähendab loomulikult "luureala". Klikkige pildile ja siis saate seda ka suuremalt vaadelda.
Esimeseks mõtteks oli rõõm, et me kõik neljakesi lõpetasime. Minu GPS näitas koguni 116 läbitud kilomeetrit, aga see ei saanud tõsi olla. Tõepärane on umbes 80 kilomeetrit. Sedamööda, kuidas jõud tuli tagasi, saabus ka kahetsus asjata käestlastud võimaluste pärast. Tõepoolest me ju juba teadsime, et oleme suutelised taolist distantsi läbima, aga nüüd tahaks seda aina paremini teha.
Uskumatu, oleme finishis ja varustuse kontrollis.
KOKKUVÕTTEKS
Esimene ja peamine õppetund tuleb ilmselt aja managemendist. Me viitsime pärast ülesande sooritust kontrollpunktides liiga palju aega ja ei jõudnud tihti õigeks ajal järgmisse kontrollpunkti. See aga ei tähendanud mitte ainult aja kaotust, vaid ka lisastressi. Ilmselt tuleb igast kontrollpunktist väljuda kohe, kui ülesanne on sooritatud ja igasugune puhkus on võimalik ainult siis, kui sa saabud mõnda kontrollpunkti veidi varem. See tähendab ka seda, et tugiisik annab meile lisavett ja informatsiooni umbes samal kiirusel, millega vormelivõistlustel vahetatakse rehve. Me saime ajalimiidi ületamise eest 72 miinust.
Vaatame kõige rohkem miinuseid toonud alasid.
Luureülesande täitmine - 240 miinust ja 12 koht
Köie ja kasti ülesande täitmine – 79 miinust
Ajalimiitide ületamine – 72 miinust
Orjenteerumisülesande mittetäitmine – 72 miinust
Noaloopimine mittetäitmine – 60 miinust
Ehkki siin tundub olevat teatav ebaproportsionaalsus ülesande mittetäitmise ja täistmise miinuste vahel, on kolme ala miinused sõltuvuses aja kasutamisest või selle tõttu tekkinud stressist ja valedest otsustest. Näiteks, kui meil oleks luureülesande puhul olnud pool tundi rohkem aega raporti kirjutamiseks, oleksime ehk saanud seal oma 100 miinust vähemaks.
Teine, meie väljaõppesse peaks lisanduma ilma teedeta metsades liikumine. Praegu tabab meid samuti vaimne stress ja väsimus, kui peame tihnikus ragistama või soos sumpama, sest me ei ole sellega harjunud. Mul on aga hüpotees, et see väsimus on suures osas just vaimne. Kui aga metsas liikumine muutub meile tavaliseks rutiiniks, siis võib äkki üle saada sellest surutisest, ning samal ajal võib äkki tõusta ka metsas liikumise kiirus.
Isiklikult mina ei tulnud vist toime rolliga, kus olin oma võistkonna kõige puhanum ja seekord kõige treenitum liige. See ei ole uhkuse asi võistkonna sees, vaid peaks lisama kohustusi, et järele aidata teisi. Tegemist on ju võistkonnatööga. Arvan, et ma ei tulnud sellega piisavalt hästi toime, kuna tavaliselt olen ma ise olnud see, kes jääb teistest pidevalt maha. Nii ehk teisiti on üldfüüsiline vorm absoluutselt oluline. Eelmisel aasta suvel valutasid mul põlved. Seetõttu tegin kogu sügise pehmet trenni, kus ma jalgu ei põrutanud. Jalgratas ja uisutamine. Viimased kolm kuud olen aga iga nädal siiski vähemalt 4 korda nädalas mingit jooksutrenni teinud. Taolise koormuse juures olen ma ikka poisike võrreldes võidumeeskondadega, aga tundub, et minu treenitus on umbes miinimum, millega üldse tohib rajale minna. Sama tõestas Tanel, kes möödunud aastal enne Ernat tegi 3 kuud väga kõva trenni ja tulemused paistsid kaugele silma. Seega, kui me veel läheme võistlema, siis tuleb esimese asjana ära käia spordiarsti juures, et arvutada optimaalne treeningkoormus, mis samal ajal meid ka ära ei lõhuks. Peetrile, meie võistkonnast peaks küll soovitama enne arstiga nõu pidada, sest tema suure kasvu ja kaalu juures on vigastused kerged tulema.
Kas võistleme edasi? Eks nüüd kohe näis, millised on meie ja meie poolehoidjate mõtted...
Teistpidi vaadatuna on punktitabelis näha vähe rõõmustavat. 22. koht 28 võistkonna hulgas ja 2 katkestanud meeskonda. Me saime 623 karistuspunkti. Võitja meeskond sai 255 karistuspunkti. Väike samm edasi võrreldes meie debüüdiga 2006. aastal, mil saavutasime viimase 24. koha 1490 karistuspunktiga. See näitab, et konkurents oli päris tihe. Nagu tavaliselt moodustusid meie nõrkused ühelt poolt väljaõppe puudujäägid ja teiselt poolt ebaõnn. Just selle viimase faktoriga tuleb alati arvestada, et midagi läheb halvasti ka lihtsalt seepärast, et ebasoodsad asjaolud langevad kokku. Ent olgem järjekindlad ja alustame algusest.
Meie:
1) Tanel Viksi, nooremseersant, arvutigraafik ja imemees, kes veel Hiiumaalgi seletas telefoniteel kolleegile kuidas leida arvutist mingeid fonte mingi telereklaami jaoks. Vanus vist 32 aastat. Visaduse poolest sportlane, aga viimasel poolel aastal on teda kimbutanud haigused, töö ja teistkordselt isaks saamine.
2) Ülo Pikkuv, rahvusvaheliselt autasustatud joonisfilmi rezhissöör, kes ligi kümme aastat tagasi väljus ajateenistusest snaiperi väljaõppega. Rahulik, analüüsiv ja iseloomult humanist. Samas on tal looduse poolt antud eeldused pikamaa jooksuks. Tema treeningu põhiosa oli ujumine. Laseb ta niigi hästi.
3) Ott Aarma, keskkooli õpilane ja entusiast. Vanus 18. Tegeleb kickboksi ja airsoftiga. Endine noorkotkas. Õpib hästi. Laseb üle keskmise. Temale oli see esimene Eel-Erna.
4) Mina, Ilmar Raag, humanitaar, kes paljude jälestuseks osutus ka isamaaliseks militaaravantüristiks. Vanus praktiliselt 40. Veidi liiga hilja. Olen viimase kolme kuu jooksul läbinud iga nädal umbes 30 - 40 kilomeetrit, kas joostes või seljakotiga. Nii heas füüsilises vormis ei ole ma vist pärast Nõukogude armeest naasmist olnudki.
PUUDUB TUGIISIK
Esimene üllatus seisnes tugiisiku mitteleidmises. Kõigil meie headel tuttavatel olid vettpidavad alibid, miks nad ei saanud meile seekord appi tulla. Kes lõpetas magistriõpinguid, kes oli perekondlikult seotud, kes oli juba komandeeritud Kevadtormile jne. Ega tugiisik ei olegi niisama koht. Tegemist on inimesega, kellel on autojuhiload, reaalselt ka oma auto ja valmidust taluda vähemalt mingil hulgal ebamugavust, kui ta peab ka öösel mingis kontrollpunktis ootama oma võistkonda. Tugiisiku kõige olulisem roll ilmneb aga tihtipeale võistluse lõppedes, kui kõik teised vajuvad sekundi murdosa pealt ränkraskesse unne ja keegi peab võistkonna ju koju sõidutama. Meie võistkonna puhul oli vist oluline see, et kuna me ei olnud võitjate meeskond, siis ei olnud mul ka söjakust küsida näiteks Kaitseliidu minibussi meie transpordiks. Mul endal oli kogu aeg tunne, et enne peab midagi saavutama, kui võid endale küsida igasuguseid riigi raha eest sõitvaid imevigureid. Samas on selge, et minu isiklikku sõiduautosse Toyota RAV4 ei mahu üheaegselt nii võistkond koos kõikide kottidega, kui ka tugiisik. See võiks isegi tekitada korra küsimuse: “Miks?” Vastus on selles, et isiklikult mina võtsin kaasa ka näiteks suure magamiskoti, lebomati jm selleks, et võimalusel koha peal hästi puhata. Lisakott oli kaasas ka Tanelil.
Nii nägi välja mu auto, kui ainult pooled asjad olid pakitud.
Nii leidsime ennast õhtul enne Hiiumaale sõitmist Männiku lasketiirus ilma korraliku tugiisikuta. Meil oli vaid 100% entusiastlik Peeter Ilison, kellele ma täna hommikul kirjutan kooli seletuskirja, mis me röövisime alaealise võitleja endaga Hiiumaa rabade servale. Nagu öeldud jätkuks Peetri tahtmisest mitmele tugiisikule, aga tal ei ole autot ega selle juhtimise luba. Nii helistasime enamvähem kõikidel numbritel, mis meie telefonis olid ja esitasime küsimuse:”Kuule, kas sa ei saaks homme meiega Hiiumaale tugiisikuks tulla?” Ma ei hakka siinkohal kõiki vastuseid üle kordama, sest see rikuks teie ettekujutust Eesti kaitsevõimest. Kus tõenäosus kõige väiksem, seal ime kõige lähem. Margus Hergauk meie oma malevkonnast teadis Hiiumaal meest nimega Jüri Pärn, kellel huviks militaarajalugu. See vaikse jutuga mees oli järsku nõus. Soovis vaid, et tema bensiinikulud hüvitataks. Väga mõistlik. Ma ise olin eelnevalt juba valmis oma raha eest üürima suuremat autot, mille puhul bensiinirahale oleks liitunud rendiraha ja see oleks lõpuks päris ränk olnud.
Soovides maksimaalselt olla varustatud oli meil kaasas ka binokkel, laserdistantsimõõtja, pisikene fotoaparaat ja wifivõimeline arvuti. Omavahel öeldes ei läinud sellest komplektist midagi otseselt vaja, aga ma ei taha väita, et tulevikus ei pruugiks see niimoodi olla.
Kohapeale jõudes ja kõik avamisega seotud formaalsused ära teinud, pühendusime luureülesande ettevalmistusele. Kuna me teatsime seda ruutkilomeetrit, kus asus luureala, siis läks Peeter maaameti andmebaasi ja leidis selle piirkonna aerofoto. Kahjuks ei suutnud me täpselt tuvastada, mis on selle aerofoto mõõtkava. Ning hiljem juba luurealas tuli välja, et seal ei olnud peal ühte kõige põhilisemat metsateed/sihti, nii et me seda eelluure suurepärast saavutust lõpuks ei kasutanudki.
Sealsamas toimus ka tugiisikute võistlus, mille käigus loobiti sponsorfirma Panasonic purunemiskindlat arvutit ja vastati viktoriiniküsimustele. Küsimusi oli väga erinevaid. Näiteks mitu millimeetrit on sajandiktollis (või midagi taolist) või millises lahingus võitis Dmitri Donskoi Mamai khaani 1380 aastal. (Õige vastus on Kulikovo)
LASKMINE
Meie stardinumber oli 24, mis tähendas, et rajale läksime kell 0210. See tähendab selle öö kõige pimedamat aega. Esimeseks alaks oli püstolilaskmine. Meie võistkonnale oli tormihoiatuseks see, et kuigi me ärkasime 10 aega varem ülesse jõudsime starti enamvähem minutilise täpsusega, mille tulemusena oli väike rabistamise tunne sees. Kohapeal anti kõrvaklapid ja kaitseprillid. Meile tähendas see seda, et olles samade kaitseprillide viimaseid kasutajaid, olid need juba üsna uduseks tõmmanud. Meie ees kasutas vist EROK-i võiskond omaenese kaitseprille ja hiljem osutus, et see oli tähtis. Ülesanne oli joosta täisvarustuses umbes 100 meetrit tulejooneni ja lasta siis umbes 15 -25 meetri kaugusesse märklauda 8 kuuli, seejärel aga tuli joosta märklaudade juurde, need kaasa võtta, uued üles panna ja alles siis tagasi finishisse joosta. Ülesande tegi keerulisemaks see, et märklauad oli paigutatud teisele poole väikes männisalu. Esimesel hetkel tekitas see isegi väikese segaduse. Minu kõrval lasi Ott, kes juba stardis hingas oma prillidele nii õnnetult, et kogu maailma muutus läbi nende prillide väheste värvidega modernistlikuks maaliks, milles ei olnud kohta sellisele pisiasjale nagu märklaud. Täiesti ime oli, et ta sai ühe kuuli siiski oma märklauda. Samal ajal olime alles eelmisel päeval Ottiga lasknud 25 meetri tiirus ja tal ei olnud mingit probleemi kõiki kuule tunduvalt väiksemasse märklauda lasta. Seega udused prillid ja ärevus teevad oma töö. Kokku lasime 32 võimalikust lasust märklauda 21 punkti, mis oli keskmine tulemus. 16. Koht.
Väga halvasti läks aga järgmisel alal, milleks oli automaadist laskmine. Märklauad olid asetatud samamoodi teisele poole männivõsa, kuid neid oli tunduvalt raskem näha. Kuna minu Galilil ei olnud enam öösihikutel fosforit, siis püüdsin pealambiga valgustada oma relva kirpu. Tulemuseks oli see, et kirpu nägin hästi, aga sihtmärk oli silmafookusest väljas. Lisaks andis relv pärast kolmandat lasku tõrke. Läksin närvi, sest laskmine toimus aja peale. Karjusin kohtunikule “Tõrge”, tema vastas väga rahulikult: “Lae siis uuesti.” Tõmbasin padruni välja ja laadisin seejärel uuesti. See kõik võttis aega. Sooritasin veel ühe lasu. Taneli trasseeriv kuul oli aga märklaudade juures süütanud midagi ja neil nõuti, et nad ka tule kustutaksid. See tõi aga lisaaja. Tulemuseks oli see, et kogu võistkonna peale oli meil 20 võimalikust ainult 3 tabamust ja väga halb aeg. Meie ainsaks lohutuseks oli see, et EROKil enne meid ei läinud paremini laskmisel, aga nad olid kiiremad. Ka nemad lasid seekord ilma punatäpp sihikuta tavalise sureliku kombel, mis omakorda näitab, kui olulise vahe teevad sisse erisihikud just pimedas laskmisel. Tulemuseks meile eelviimane koht.
Nagu pildilt võib aimata, teeb Ülo pilti. Mina olen pärast öist rännakut juba oma märjaks higistatud fliisi pannud seljakoti külge kuivama. See annam minu mittemilitaarsusele kõvasti juurde. Minu taskust turritavad välja mustad kilest prügikotid, mille otstarbest te kohe teada saate.
Seejärel järgnes esimene rännak, milles minu juhtimisel me läksime pimedas õigest teeotsast mööda. See ei teinud küll väga suurt ringi, aga kuna tagajärjeks oli rabas sumpamine, siis meeleolule see hästi ei mõjunud. Esimene madalhetk saabuski õige pea. Liikusime kõrgepinge liinide all, kus metsa ei olnud, ent tee asemel oli meile samblaga sillutatud mätaslaugastee. Kuna sa pead pidevalt jalga väga kõrgele tõstma, siis oli minu pulss õige pea laes ja jõud hakkas lõppema. Õnneks tuli Ülo mõttele vaadata veidi kõrvale ja sealt ta leidiski ühe paralleelse tee, mis tõi eluisu tagasi. Kontrollpunkti jõudsime 10 minutit varem ettenähtud ajast. Vastutegevusest kuulsime vaid eemalt automaadivalangute näol.
LUUREÜLESANNE
Hommikul keel 0600 liikusime luureala poole. Tee sinna oli suhteliselt kerge, aga magamata öö hakkas oma osa nõudma. Panime ennast laagrisse luureala kaguserva ligidale. Jätsin ülejäänud võitlejad esialgu sokke ja hingepõhja uurima ja käisin kiiresti luureala piiril ära. Laserkaugusmõõtjaga sain ka pildi enam vähem nägemisulatustest ja maastikust. Tagasi tulles leppisime kokku, et jaotame luureala kolmeks. Otile jäi ülemine kolmandik, Ülole keskmine kolmandik ja Tanelile alumine kolmandik. Kuna meil kõigil olid raadiojaamad, siis leppisime kokku, et anname mulle jooksvalt informatsiooni. Õige pea hakkasingi pidama nn. luurepäevikut : “
1014 -2- (Taneli kutsung) alasse sisenes tundmatu valge sõiduauto.
1045 -3- ja -4- sattusid kontakti ja taanduvad loode suunas.
1055 Valge sõiduauto on VW ja seisab koordinaatidel 9120 2874
Taoline info oli väga kasulik, ainult et seda annaks paremaks teha, kui 1) Iga raport sisaldaks alati mingi koordinaadid, mis omakorda tähendaks, et raporteerija oleks alati teadlik oma või avastatud objekti, patrulli jm koordinaatidest. Samal ajal peaks päeviku pidaja püüdma kohe ka oma kaardile paigutada kõike, mida ta raportitest kuuleb. Kuna mina täitsin mehaaniliselt päevikut ja kõiki koordinaate ei saanud, siis ma tegelikult ei teadnud täpselt kuidas aidata luurajaid koordineerida. Ideaalis võiksin aga koheselt hakata täitma luureraportit. See on mul hinge peal, kuna kogu eelnev üsnagi tõhus luuretegevus läks ajapuuduse tõttu tühja. Tõsi oli küll see, et meie luure otseselt luurealas kestis 2,5 tundi. Vastane oli rajanud oma laagri tiheda kuusiku keskele, nii et seda oli praktiliselt võimalik näha vaid ühest äärest. Ülo ja Ott kuulsid pealt, mida teisel pool kuuski noored kaitseliitlased lobisesid. Tanel sattus peale magava kuulipilduriga laskepesale, aga päris kahte telki ikka korralikult ei nähtud.
Sellel pildil otsib Tanel puuke. Kogenud luurajana leiab ta neid tervelt viis.
Igal juhul läks suur osa meie hoolsast luurest luhta, sest meie mõistmise kohaselt oli õigeks ajaks raporti üleandmine üleüldse ainuke võimalus mitte läbi kukkuda. Hiljem tuli välja, et raporti üleandmisel hilineti ka ligi tund aega, saadi kirja miinused, mis ometi kompenseeriti korralikult vormistatud luureraporti eest saadud plussidega. Minek luureraporti esitamise alale oli umbes 6-7 kilomeetrit pikk. Et mitte sattuda vastutegevusse läksime läbi tiheda metsa, mis loomulikult viis tempo alla. Suuremat teed ületades sattusime aga vastutegevuse peale, kelle eest me lihtsalt jooksime ära. Omamoodi pani see paraja põntsu, sest pärast seda oli vesi kõigil ära joodud ja viimased kilomeetrid kontrollpunktini töötasid kõikide südamed punases rezhiimis.
Minu viga oli selles, et kirjutasin kõigepealt veel mustandi ja seejärel tõepoolest ei jõudnud kõike, mida teadsime raportisse panna. Õige oleks arvestada raporti kirjutamiseks vähemalt tund aega. Aga saime siiski austusväärse 12 koha.
Ma mõtisklen, kas minna vette või mitte. Tanel enam ei mõtiskle, vaid on endale kilekotid jalgade otsa tõmmanud ja uljalt edasi läinud. 
Luureraportist edasi tuli minek taas läbi soo. Oli reede pärastlõuna. Me olime rajal olnud juba 24 tundi. Magamata. Ja nüüd juhtus see, mida tihti juhtub. Üks võitlejatest ei ole parasjagu parimas tervislikus vormis. Ott oli võistlema tulnud kerge unevõlaga ja selle raja peal käis tema jalgadega mingi krõks ära. Ta tahtmine oli ilmatu kõva, aga füüsis lihtsalt ei jõudnud enam järgi. Mina ei taibanud, et me oleksime kohe pidanud temalt kandamit vähemaks võtma. Omavahel öeldes oli kõigil sellest soost selline siiber ja minugi seljakoti sangad hõõrusid väga valusalt õlga, et tegelesin isekalt omaenese valuga. Ometi olime meie Ülo ja Taneliga hetkel veidi paremas olukorras.
Sild Oti jalge all puruneb. Meie olümpialootused koos sellega. Ott veab ennast hetk hiljem kangelaslikult sealt jõelaukast välja. Pildi järgi otsustades on tal veidi liiga suur seljakott. MATKASEIKLUS JA ORJENTEERUMINE
Järgmine katse oli suhteliselt lõbus ja sama huvitav. Kolmest eri küljest oli üks konks ühendatud kolme köiega. Iga köie peale tuli eraldi mees, kes aga koos pidid tegema head meeskonna tööd, et lasta konks kõrgelt alla ja haarata maast laskemoona kast. Tegemist oli sellise tubli seiklusspordi ülesandega, millega me saime enam vähem hakkama. Oleksime võinud seda teha ka paremini, aga olgu peale. Hirmus oli hoopis see, et selle mittemilitaarse ülesande eest saime 79 miinuspunkti ja tagantpoolt 5 koha. Need, kes ülesandega hakkama ei saanud, said 84 miinust. See tundus natukene ebaproportsionaalselt suur võrreldes järgmise ülesande miinustega, sest järgmise ülesande puhul me tõepoolest ei täitnud ülesannet, aga saime vähem miinuseid.
Oluline oli aga see, et sealt minnes orjenteerumisülesandele viitsime liiga palju aega oma rakmete ja kottide ümbersättimise peale. Selle tulemusena selgus orjenteerumis alguses, et meil on juba ette teada olevalt liiga vähe aega kõikide kontrollpunktide läbijooksmiseks. Jagasime ennast kahte meeskonda. Mina ja Ott kui aeglasemad liikujad võtsid lihtsama maastiku ja Ülo koos Taneliga raskema maastiku. Jõudnud orjenteerumisala keskele. Jätsin Oti kottidega istuma ja jooksin lähimad punktid läbi. See oli omajagu keerukas, sest punktid olid meile antud nõukogude aegse kaardi peal, mis tähendas, et vahepeal oli üht-teist muutunud. Kui olin oma lähimad punktid üles leidnud, siis tuli teiselt meeskonnalt raadio kaudu teade, et nad on sattunud tõelisse soopõrgusse ja kindlasti ei jõua õigeks ajaks järgmisse kontrollpunkti. Ülo tegi koguni ettepaneku jätta see kontrollpunkt vahele ja minna kohe otse järgmisesse. Nõustusin juba mõttes mõttega, et saame maksimaalsed miinuspunktid. See võttis selle ala motivatsiooni ära. Ainsaks edasiliikumise põhjuseks oli see, et ka järgmine kontrollpunkt asus täpselt meie senise tee peal. Seepärast otsustasin minna otse ka orjenteerumise kontrollpunkti ja vaadata, mis oleks targem tegevus. Minu viga oli see, et arvestades aega mittejõudmisega, arvasin automaatselt, et maksimaalsed miinuspunktid on juba käes. Seega ei läinud ma vaatama viimset kontrollpunkti. Ma eksisin. Sest just selle orjenteerumispunkti läbimine oleks andnud olulised plussid, mis oleks ka vähendanud aega mittejõudmise miinust. Eksimus tuli reeglite ebatäpsest tundmisest. Psühholoogiliselt on see seletatav. Viimasesse orjenteerumispunkti mitteminemise otsuse tegin ma siis, kui ma parajasti teadsin, et Taneli ja Ülo lahingpaar ei pruugi üldse jõuda ees olevasse ajavõtu punkti. Pooliku meeskonna puhul ei ole tõesti oluline, kas sa oled kõik orjenteerumispunktid läbi käinud või mitte. Igal juhul saad maksimaalselt karistada. Alles siis, kui mina Otiga jõudsime ajavõtu punkti, tuli raadio teel teade, et nad ikka tulevad samuti samast ajavõtu punktist läbi. Veelkord: stress, väsimus, eelnevast tulenev puudulik kommunikatsioon, reeglite mittetundmine tagab Murphy seaduse tõrgeteta toimimise. Kogu loo plussiks oli ilmselt see, et Ott sai vahepealsel ajal veidi puhata ja seda oli talle vaja. Kui me oleksime sellel etapil saanud kasvõi 50 miinust vähem, oleksime kohe mitme koha võrra lõpparvestuses kerkinud. Praegu saime 72 miinust.
RÄNNAK JA MEDITSIIN
Pärast sellist moraalset lööki otsustasime, et pimeduse saabudes ei hakka me järgnevat ligi 12 kilomeetrist distantsi läbima vastutegevuse aladel, vaid läheme rahulikult ringi. Tõepoolest, me ei kohanud ligi 18 kilomeetriseks veninud rännakul vastutegevuse poegagi, ent teisalt treffasime üleväsimusega. Me kõik hakkasime käies magama jääma ja puuda taga hallutsinatsioonidest sündinud riiuleid, neidiseid, autosid ja maju nägema. Püsti magamajäämine näeb välja nii, et sa kõnnid ja järgmisel hetkel avastad, et oled astunud mitu ristsuunas sammu ja põlved nõtkuvad kukkumise ootel. Viimasel hetkel tuleb teadvus tagasi ja sa korrigeerid ajutiselt oma liikumist. Isiklikult mulle oli see osa rännakust parimaks tõestuseks, et eelnevast trennist on siiski tolku olnud, kuna mulle endalegi ootamatult pidasin hästi vastu. Kui esimest korda hakkasin ära kukkuma, siis piisas ühest energiabatoonis, et järgmised 2 tundi jälle tegus olla. Samas ei taha ma ütelda ühtegi halba sõna oma meeskonnakaaslaste kohta, keda samuti raudne tahe kõigest hoolimata edasi vedas. Oti jalad olid selleks hetkeks juba täiesti katki. Ma mäletasin ühelt varasemalt Põrgupõhja retkelt seda tunnet.
Jõudsime kohale ja esimeseks alaks oli meditsiin. Legendi kohaselt sattusime karjääris noorte peole, kus üks tüdruk lebas teadvusetuna. Seejärel oli seal veriste nägudega tülitsevaid inimesi ja üks teine tüdruk kuhugi kadunud. Üldiselt tegime kõike peaaegu õigesti. Väikesed vead olid. Mulle oli nimelt ette öeldud, et tüdruk minu ees on teadvuseta. Ma läksingi kohe seda kontrollima. Tõstsin tüdruku käe tema näo kohale ja lasin käel kukkuda. Käsi kukkus näes ilusasti mööda, mis näitas, et teadvusetut mängiv tüdruk ei lase käel oma näole langeda. See näitas, et tüdruk on teadvusel, sest teadvuseta inimesel oleks ükskõik, kuhu ta käsi kukub. Nii ma kohe ka kohtunikule ütlesin. Kohtunik kinnitas seepeale, et ei, tüdruk on siiski teadvuseta, aga tema kõik eluliselt tähtsad funktsioonid toimivad. Kuna seda öeldi mulle ette, ei hakanud ma üle markeerima hingamise ja südametöö kontrollimist. See oli viga. Isegi kui sa luure kaudu saad teada, milline on olukord, pead kõike tegema nagu sa satuksid sündmuspaika esmakordselt. Tuima järjekindlusega peab kõigepealt püüdma inimest kõnetada, siis kontrollima ta hingamist, katsuma pulssi ja teostama ülejäänud keha vaatluse vigastuste otsingul. Teise asjana eksisid need meie võitlejad, kes leidsid ülesse teise teadvuseta inimese, aga ei teadnud, et alajahtunud inimest ei pea ilma põhjuseta liigutama ja keerama. Ta tuleks lihtsalt katta sooja tekiga. Ometi saime meditsiinis auväärse 4. koha.
NOALOOPIMINE
Järgnev noaloopimine oli naljategemine. 8 minuti jooksul pidi iga võistkonna liige vähemalt korra saama noa 5-6 meetri kaugusel seisva figuuri sisse visatud. Mina olin esimene viskaja ja kohe alguses proovisin spetsiaalset viskenuga. See osutus liiga kergeks, sest nuga ei tahtnud hästi kinni jääda. Poole pealt vahetasin ta tagasi Glocki täägi vastu, millega mul oli taibukust kõigepealt visata terast kinni hoides ja siis mõista, et nuga teeb täpselt täisringi ja lendab käepide ees vastu sihtmärki. Seepeale viskasin nuga käepidemest kinni hoides ja näe, nuga jäigi kinni. Paraku ei suutnud me kogu võistkonnaga siiski mahtuda 8 minuti sisse. Jagasime sama saatust veel 15 võistkonnaga. 60 miinuspunkti.
Siis algas viimane rännak lõpujooksu starti. Teekonna pikkus umbes 10 kilomeetrit. Meil vedas just niipalju, et vastutegevus lõpetas parajasti oma tegevuse. Kell oli ikkagi 0330 hommikul. Seetõttu marssisime sihikindlate zombidena eesmärgi poole. Hommik oli aga väga kaunis.
Selline nägi kaunis hommik välja siis, kui esimesed võistkonnad finisheerima hakkasid. Õnnetuseks oli aju seda võimeline märkama ainult üksikute hetkede kaupa, sest enamuse ajast aju magas. Kui eesmärgini oli jäänud ainult 3 kilomeetrit GPS-i järgi, sain ma isegi aru, et varem või hiljem kukkun ma lihtsalt kokku. Seetõttu tegime peatuse ja magasime 15 minutit. Igaüks kukkus kuidas just juhtus ja jäi silmapilkselt magama. Läbi une nägin, kuidas mööda sammus soome võistkond ja vaatas meid naeratavalt-võõristavalt. Mobiiltelefoni äratuskellast piisas, et ühel hetkel oleksime taas jalul. Täiesti kummaline, aga sellises staadiumis oli 15 minutist unest palju abi. Pilt oli jälle klaar.
Nii filosoofiliselt nägi välja Ülo, kes oli enamuse eelnevate piltide autor, kohe pärast lõpujooksu finishisse jõudmist. Te ju ei märka seda higipiiska tema lauba vasakus nurgas?LÕPUJOOKS
Lõpujooksu stardis, kuhu jäime 8 minutit hiljaks, öeldi meile, et vettkartvad asjad võiksid olla nüüd tõstetud kõrgematesse taskutesse. Nende sõnade tähendus selgus mõne hetke pärast. See oli väga vahva rada, mis umbes 3 kilomeetri ulatuses läbi sood, liivakallast ja isegi merd. Pärast esimest kubemeni ulatuva veega soolombi läbimist sai selgeks, et nüüd ei ole enam riieta ja enese hoidmisel mõtet. Püüdes hommikusest kümblusest võtta maksimumi, tõstsin ma ühes järjekordses soises veetõkkes automaadi rinna kõrgusele, et relv vett ei puutuks. Tulemuseks oli see, et ma ei märganud sootaimesid, mis koheselt andunult mu jalgade ümber end punusid, nii et ma lendasin täies pikkuses kõhuli. Püüdes jääda ustavaks relva saastmise üllale põhimõttele, tõstsin ma Galili seejuures üles, mis tähendas seda, et sama raskus surus mu näo samuti vee alla. Seejärel toimus mu hinges lühike võitlus, mille tulemusena langes ka relv vetta ja ma sain oma näo jalle veepinnale. Tanel neelas enne rajale minekut mingisugust energiageeli, mida pidavat ametlikult kasutama ka Slovakkia olümpiakoondis. Igatahes jooksis ta esimese kilomeetri nagu hirv meie ees. Kuna aga Otil oli jalad asendunud villidega, siis jäime teda ootama. Mina ja Tanel vedasime vaheldumisi kuni finishini Oti automaati. Finishis paistis päike. Meie väga lõdva liikumise peale oli üllatav, et tervelt 7 võistkonda olid veel suuremate miinustega sealt samast läbi tulnud. Saime vaid 17 miinuspunkti.
Sellel kaardil on Taneli GPS'i järgi meie teekond. Juhin eelkõige tähelepanu punktist D1 liikumine punkti E, kus väga isepäiselt on loobutud otseteest. "L-ala" tähendab loomulikult "luureala". Klikkige pildile ja siis saate seda ka suuremalt vaadelda. Esimeseks mõtteks oli rõõm, et me kõik neljakesi lõpetasime. Minu GPS näitas koguni 116 läbitud kilomeetrit, aga see ei saanud tõsi olla. Tõepärane on umbes 80 kilomeetrit. Sedamööda, kuidas jõud tuli tagasi, saabus ka kahetsus asjata käestlastud võimaluste pärast. Tõepoolest me ju juba teadsime, et oleme suutelised taolist distantsi läbima, aga nüüd tahaks seda aina paremini teha.
Uskumatu, oleme finishis ja varustuse kontrollis. KOKKUVÕTTEKS
Esimene ja peamine õppetund tuleb ilmselt aja managemendist. Me viitsime pärast ülesande sooritust kontrollpunktides liiga palju aega ja ei jõudnud tihti õigeks ajal järgmisse kontrollpunkti. See aga ei tähendanud mitte ainult aja kaotust, vaid ka lisastressi. Ilmselt tuleb igast kontrollpunktist väljuda kohe, kui ülesanne on sooritatud ja igasugune puhkus on võimalik ainult siis, kui sa saabud mõnda kontrollpunkti veidi varem. See tähendab ka seda, et tugiisik annab meile lisavett ja informatsiooni umbes samal kiirusel, millega vormelivõistlustel vahetatakse rehve. Me saime ajalimiidi ületamise eest 72 miinust.
Vaatame kõige rohkem miinuseid toonud alasid.
Luureülesande täitmine - 240 miinust ja 12 koht
Köie ja kasti ülesande täitmine – 79 miinust
Ajalimiitide ületamine – 72 miinust
Orjenteerumisülesande mittetäitmine – 72 miinust
Noaloopimine mittetäitmine – 60 miinust
Ehkki siin tundub olevat teatav ebaproportsionaalsus ülesande mittetäitmise ja täistmise miinuste vahel, on kolme ala miinused sõltuvuses aja kasutamisest või selle tõttu tekkinud stressist ja valedest otsustest. Näiteks, kui meil oleks luureülesande puhul olnud pool tundi rohkem aega raporti kirjutamiseks, oleksime ehk saanud seal oma 100 miinust vähemaks.
Teine, meie väljaõppesse peaks lisanduma ilma teedeta metsades liikumine. Praegu tabab meid samuti vaimne stress ja väsimus, kui peame tihnikus ragistama või soos sumpama, sest me ei ole sellega harjunud. Mul on aga hüpotees, et see väsimus on suures osas just vaimne. Kui aga metsas liikumine muutub meile tavaliseks rutiiniks, siis võib äkki üle saada sellest surutisest, ning samal ajal võib äkki tõusta ka metsas liikumise kiirus.
Isiklikult mina ei tulnud vist toime rolliga, kus olin oma võistkonna kõige puhanum ja seekord kõige treenitum liige. See ei ole uhkuse asi võistkonna sees, vaid peaks lisama kohustusi, et järele aidata teisi. Tegemist on ju võistkonnatööga. Arvan, et ma ei tulnud sellega piisavalt hästi toime, kuna tavaliselt olen ma ise olnud see, kes jääb teistest pidevalt maha. Nii ehk teisiti on üldfüüsiline vorm absoluutselt oluline. Eelmisel aasta suvel valutasid mul põlved. Seetõttu tegin kogu sügise pehmet trenni, kus ma jalgu ei põrutanud. Jalgratas ja uisutamine. Viimased kolm kuud olen aga iga nädal siiski vähemalt 4 korda nädalas mingit jooksutrenni teinud. Taolise koormuse juures olen ma ikka poisike võrreldes võidumeeskondadega, aga tundub, et minu treenitus on umbes miinimum, millega üldse tohib rajale minna. Sama tõestas Tanel, kes möödunud aastal enne Ernat tegi 3 kuud väga kõva trenni ja tulemused paistsid kaugele silma. Seega, kui me veel läheme võistlema, siis tuleb esimese asjana ära käia spordiarsti juures, et arvutada optimaalne treeningkoormus, mis samal ajal meid ka ära ei lõhuks. Peetrile, meie võistkonnast peaks küll soovitama enne arstiga nõu pidada, sest tema suure kasvu ja kaalu juures on vigastused kerged tulema.
Kas võistleme edasi? Eks nüüd kohe näis, millised on meie ja meie poolehoidjate mõtted...
Tuesday, May 6, 2008
Homme Hiiumaale
Viimased neli päeva veetsin Amsterdamis ühel eurokoosolekul. Olles truu eesti avaliku halduse parematele traditsioonidele, lasin endale toa kinni panna ühes hotelli nime kandvas peldikus, mis odavale hinnale lisaks asus koosoleku toimumise kohast umbes 45 minuti jalakõnni kaugusel.
Seejärel aga muutusid miinused plussideks. Või umbes nii. Olin kavandanud Amsterdami aja jooksul korralikult puhata enne homme algavat võistlust. Sellega läks natukene nihu, sest loomulikult otsustasin ma hotelli ja koosoleku vahelise distantsi kõndida oma arvutiseljakotiga. Välja tuli aga nii, et ühel päeval ma käisin edasi tagasi koguni kaks korda ja lisaks tegin veel tõhusa ekskursioonjalutuskägu. Selle päeva õhtul sain aru, et puhast käimisaega kogunes umbes 4-5 tundi. Jalad olid väga väsinud. See oli kokkuvõttes täiesti tõhus trenn. Oluline oli aga see, et kui ma siis lugesin internetist, et Eel-Erna distants on eeldatavalt umbes 70 km pikk, siis tegelikult hakkas kõhe. Ma olen enda vastu aus ja tunnistan, et olen vägagi keskpärane sportlane, kui ma juba pärast 20 kilomeetrit tunnen, et jalad on päris-päris väsinud. Nojah, loomulikult on ka Eel-Erna ajal võimalik teha pause, aga hirmu see siiski ei vähenda.
Kuid päikselisest küljest. Avastasin, et Amsterdamis on lisaks korralikult pakitud madaltihedale hoonestusele ka väga ilusad ja suured pargid. Ka tööpäeviti on need rohul lesivaid või ringi jooksvaid hollandlasi täis. Tegelikult pean kohe ennast parandama, Amsterdamis võib igal hetkel kuulda väga erinevaid keeli ja näha väga erinevaid nahavärve. Rahvusriigi apologeetidel on siin mille üle mõtelda, isegi kui me arvestame sinna juurde ka mõned viimaste aastate rassiviha ajendil sooritatud kuriteod. Kõrvaltvaatajale oli see kõik siiski väga ilus. Ja sellest võis aru saada ainult siis, kui jalutad mõõduka tempoga.
Ülo on avaldanud meie meeskonnas mõtteid nn. "varustuspedede" kohta, kes kulutavad iga vaba hetke aina parema varustuse kokkuotsimisele. Tunnen siin teatavat kriitikanoolt ka enda suunas. Mind hirmutas kõige rohkem see, et eesti sõjaväe rakmetega liikudes on seljatagune vöökott juba kaks korda katki hõõrunud mu ...mhh.. alaselja. Olen püüdnud neid rakmeid ka kõrgemale tõsta, aga ühel hetkel on piir ees. Seepärast proovisin nüüd nn. molle-vesti. Amsterdamis aga sattusin lisaks veel poodi, mis oli väga hästi varustatud ja ma ei saanud teis moodi, kui pidin sealt ostma kohe kolm-neli mollevestile sobivat kotti ja taskut. Lisaks veel väga mõnusa patrullseljakoti vaid umbes 900 krooni eest. Firma Condor.
Pildil olevast kotist on minu kotil oliivroheline värv, mis meile peaks paremini sobima. Igal juhul mahtus kohustuslik magamiskott sinna ära. Eks hiljem selgu, kas need asjad on tõesti midagi väärt. Kahjuks on tõsi ka see, et lõpptulemusena pean kogu distantsi ikkagi ise läbima. Toredad rakmed mind väga ei aita.
Probleem on ettevaatavalt ka see, et meie tugiteenistuse auto ei ole homsele praamile broneeritud. Äsja Amsterdamist saabununa hakkan kohe asja uurima.
Seejärel aga muutusid miinused plussideks. Või umbes nii. Olin kavandanud Amsterdami aja jooksul korralikult puhata enne homme algavat võistlust. Sellega läks natukene nihu, sest loomulikult otsustasin ma hotelli ja koosoleku vahelise distantsi kõndida oma arvutiseljakotiga. Välja tuli aga nii, et ühel päeval ma käisin edasi tagasi koguni kaks korda ja lisaks tegin veel tõhusa ekskursioonjalutuskägu. Selle päeva õhtul sain aru, et puhast käimisaega kogunes umbes 4-5 tundi. Jalad olid väga väsinud. See oli kokkuvõttes täiesti tõhus trenn. Oluline oli aga see, et kui ma siis lugesin internetist, et Eel-Erna distants on eeldatavalt umbes 70 km pikk, siis tegelikult hakkas kõhe. Ma olen enda vastu aus ja tunnistan, et olen vägagi keskpärane sportlane, kui ma juba pärast 20 kilomeetrit tunnen, et jalad on päris-päris väsinud. Nojah, loomulikult on ka Eel-Erna ajal võimalik teha pause, aga hirmu see siiski ei vähenda.
Kuid päikselisest küljest. Avastasin, et Amsterdamis on lisaks korralikult pakitud madaltihedale hoonestusele ka väga ilusad ja suured pargid. Ka tööpäeviti on need rohul lesivaid või ringi jooksvaid hollandlasi täis. Tegelikult pean kohe ennast parandama, Amsterdamis võib igal hetkel kuulda väga erinevaid keeli ja näha väga erinevaid nahavärve. Rahvusriigi apologeetidel on siin mille üle mõtelda, isegi kui me arvestame sinna juurde ka mõned viimaste aastate rassiviha ajendil sooritatud kuriteod. Kõrvaltvaatajale oli see kõik siiski väga ilus. Ja sellest võis aru saada ainult siis, kui jalutad mõõduka tempoga.
Ülo on avaldanud meie meeskonnas mõtteid nn. "varustuspedede" kohta, kes kulutavad iga vaba hetke aina parema varustuse kokkuotsimisele. Tunnen siin teatavat kriitikanoolt ka enda suunas. Mind hirmutas kõige rohkem see, et eesti sõjaväe rakmetega liikudes on seljatagune vöökott juba kaks korda katki hõõrunud mu ...mhh.. alaselja. Olen püüdnud neid rakmeid ka kõrgemale tõsta, aga ühel hetkel on piir ees. Seepärast proovisin nüüd nn. molle-vesti. Amsterdamis aga sattusin lisaks veel poodi, mis oli väga hästi varustatud ja ma ei saanud teis moodi, kui pidin sealt ostma kohe kolm-neli mollevestile sobivat kotti ja taskut. Lisaks veel väga mõnusa patrullseljakoti vaid umbes 900 krooni eest. Firma Condor.
Pildil olevast kotist on minu kotil oliivroheline värv, mis meile peaks paremini sobima. Igal juhul mahtus kohustuslik magamiskott sinna ära. Eks hiljem selgu, kas need asjad on tõesti midagi väärt. Kahjuks on tõsi ka see, et lõpptulemusena pean kogu distantsi ikkagi ise läbima. Toredad rakmed mind väga ei aita. Probleem on ettevaatavalt ka see, et meie tugiteenistuse auto ei ole homsele praamile broneeritud. Äsja Amsterdamist saabununa hakkan kohe asja uurima.
Thursday, May 1, 2008
7 päeva Eel-Ernani
Pärast Hiiumaa treeninglaagrit tundus, et väike taastumine on kohustuslik. Ometi julgen arvata, et sel nädalal võib veel trenni teha. Kõigepealt aga tuli tegeleda eelmise projekti lõpetamisega. Maksin arveid ja tänasin, keda vaja. See viimane tekitab kindlasti stressi, sest taoline üritus toimub alati ainult alt-ülesse initsiatiiviga ja on võimalik vaid siis, kui kõik saavad aru, et see on nn. kodanikualgatus. Stressi põhjus on aga hirm, et keegi jääb tänamata või muidu okas südamesse.
Olgu siinkoha tulevaste põlvede tarbeks üles loetud, keda härdas hardumuses tänada:
kapten Andrus Lehtmets
(r) kapten Raul Hindov
vanemveebel Taavi Heinsoo
MTÜ Trikatrei, kes laenutas air-soft relvi hinnaga, mida mitte kunagi enam korrata ei saa
OÜ Hobby-Style, kes laenutas meile air-soft relvi samuti allahindlusega
Team Flectarn - Lauri Stern ja sõbrad airsofttiimist (eelkõige Kaspar Siig, kes pani mängu oma auto)
leitnant. Rene Lepik - mees, kes andis nõu ja varustas infoga, mis selgitas airsofti kasutamist väljaõppes.
vanemseersant Taimo Juhe
vist ikka leitnant Urmas Selirand
Huvitavaks kujunes uue õppuse paberi täitmine. Teatavasti on vaja Tallinna Malevale täita "väliharjutuse plaan" mille kohaselt maleva pealik annab välja käskkirja relvade ja laskemoona (ning vajadusel muu varustuse) väljastamiseks. Võtsin automaatselt möödunud aastal tehtud dokumendi ja asendasin seal nimed ja ajad. Tund aega hiljem tuli välja, et dokumendis olid vead sees ja seega tuli seda ümber teha. Väga loogiline. Samas mõtlesin, et Kaitseliidule tuleks teha ettepanek taoliste tüüpdokumentide puhul üle võtta maksuameti elektroonilise tuludeklaratsiooni tüüpi käskude-plaanide koostamise programm. Esiteks välistaks see väga erinevat tüüpi käskude-plaanide koostamise ja teiseks lihtsustaks taoliselt automatiseeritud programm oluliselt nende dokumentide täitmist. See on oluline, sest iseenesest on see avalikule sektorile vajalik asjaajamine ikkagi nii keeruline, et lihtsam inimene loobub selle täitmisest. Nii aga saavutame selle, kuidas altpoolt tulev initsiatiiv maha surutakse.
Võrdluseks ütlen, et näiteks ka ETV-s me juurutasime omal ajal programmi, mis automatiseeris ühe telesaate eelarve koostamist, tema eetrisse paigutamist ja seejärel arhiivi arvele võtmist.
Spordist. Viisin auto kummide vahetusele. Kuna samal ajal aga pidin olema mujal, siis otsustasin Veerenni tänavalt (seal kus on Subaru esindus) joosta ETV juurde. Aeg tuli 22 minutit. Jooksin rahulikult, sest mul ei olnud spordijalatseid ja ma kartsin jalgu põrutada. Samas püüdsin madala tempoga hoiduda ka higistamisest, aga see oli muidugi väga naiivne soovunelm. :) Ometi oli see päev tsiviiltöö mõttes nii pingeline, et kui ma pärast 14 tunnist tööpäeva koju jõudsin, sain aru, et need 22 minutit olidki olnud selle päeva spordiks. Noh, parem kui mitte midagi. Taastav jooks või kui kuidas nad seda kutsuvad.
Eile käisin seeeest oma elukaaslasega Keava rabas matkal. Rada oli napilt 10 kilomeetrit. Seal sain ka tunda, milles on vahelpeal areng toimunud. Minu elukaaslane tuli väikeste naiste matkatossudega, aga paraku oli raba märg ka seal, kus laudtee lõppes. Nii ta seal mättalt mättale hüpates tippis. Mina aga tajusin eelkõige psühholoogiliselt, et see pehme maa mind veel ei häiri. Tihti juhtub ju nii, et kui pühapäeva matkaja keerab rajalt kõrvale, siis probleemiks ei ole mitte lihtsalt raske ja aeglane edasiliikumine, vaid sellest tulenev motivatsiooni langus. Kui sa aga oled harjunud metsas sumpama, siis ühel hetkel võtad seda kui paratamatust ja lihtsalt liigud. Aeglaselt, aga muretult.
Teine küsimus, mis mul tekkis oli seotud valikuga, kas Eel-Ernale minna väikese seljakoti või rakmetega. Väga hea seljakott jaotab raskust seljal väga oskuslikult, samal ajal kui killuvestid ja rakmed panevad kogu massi õlgadele. Olin ebameeldivalt üllatunud, et 10 kilomeetri järel olid õlad valusad. Täna proovin alternatiivset rännakut seljakotiga.
Teine õpetustera seisnes selles, et ilmselt pean praeguste soojade ilmadega iga 10 kilomeetri järel igal juhul sokke vahetama ja jalgu kuivatama, sest see on piir, kus jalad ja sokid on higist märjad ja algab hõõrdumine.
Olgu siinkoha tulevaste põlvede tarbeks üles loetud, keda härdas hardumuses tänada:
kapten Andrus Lehtmets
(r) kapten Raul Hindov
vanemveebel Taavi Heinsoo
MTÜ Trikatrei, kes laenutas air-soft relvi hinnaga, mida mitte kunagi enam korrata ei saa
OÜ Hobby-Style, kes laenutas meile air-soft relvi samuti allahindlusega
Team Flectarn - Lauri Stern ja sõbrad airsofttiimist (eelkõige Kaspar Siig, kes pani mängu oma auto)
leitnant. Rene Lepik - mees, kes andis nõu ja varustas infoga, mis selgitas airsofti kasutamist väljaõppes.
vanemseersant Taimo Juhe
vist ikka leitnant Urmas Selirand
Huvitavaks kujunes uue õppuse paberi täitmine. Teatavasti on vaja Tallinna Malevale täita "väliharjutuse plaan" mille kohaselt maleva pealik annab välja käskkirja relvade ja laskemoona (ning vajadusel muu varustuse) väljastamiseks. Võtsin automaatselt möödunud aastal tehtud dokumendi ja asendasin seal nimed ja ajad. Tund aega hiljem tuli välja, et dokumendis olid vead sees ja seega tuli seda ümber teha. Väga loogiline. Samas mõtlesin, et Kaitseliidule tuleks teha ettepanek taoliste tüüpdokumentide puhul üle võtta maksuameti elektroonilise tuludeklaratsiooni tüüpi käskude-plaanide koostamise programm. Esiteks välistaks see väga erinevat tüüpi käskude-plaanide koostamise ja teiseks lihtsustaks taoliselt automatiseeritud programm oluliselt nende dokumentide täitmist. See on oluline, sest iseenesest on see avalikule sektorile vajalik asjaajamine ikkagi nii keeruline, et lihtsam inimene loobub selle täitmisest. Nii aga saavutame selle, kuidas altpoolt tulev initsiatiiv maha surutakse.
Võrdluseks ütlen, et näiteks ka ETV-s me juurutasime omal ajal programmi, mis automatiseeris ühe telesaate eelarve koostamist, tema eetrisse paigutamist ja seejärel arhiivi arvele võtmist.
Spordist. Viisin auto kummide vahetusele. Kuna samal ajal aga pidin olema mujal, siis otsustasin Veerenni tänavalt (seal kus on Subaru esindus) joosta ETV juurde. Aeg tuli 22 minutit. Jooksin rahulikult, sest mul ei olnud spordijalatseid ja ma kartsin jalgu põrutada. Samas püüdsin madala tempoga hoiduda ka higistamisest, aga see oli muidugi väga naiivne soovunelm. :) Ometi oli see päev tsiviiltöö mõttes nii pingeline, et kui ma pärast 14 tunnist tööpäeva koju jõudsin, sain aru, et need 22 minutit olidki olnud selle päeva spordiks. Noh, parem kui mitte midagi. Taastav jooks või kui kuidas nad seda kutsuvad.
Eile käisin seeeest oma elukaaslasega Keava rabas matkal. Rada oli napilt 10 kilomeetrit. Seal sain ka tunda, milles on vahelpeal areng toimunud. Minu elukaaslane tuli väikeste naiste matkatossudega, aga paraku oli raba märg ka seal, kus laudtee lõppes. Nii ta seal mättalt mättale hüpates tippis. Mina aga tajusin eelkõige psühholoogiliselt, et see pehme maa mind veel ei häiri. Tihti juhtub ju nii, et kui pühapäeva matkaja keerab rajalt kõrvale, siis probleemiks ei ole mitte lihtsalt raske ja aeglane edasiliikumine, vaid sellest tulenev motivatsiooni langus. Kui sa aga oled harjunud metsas sumpama, siis ühel hetkel võtad seda kui paratamatust ja lihtsalt liigud. Aeglaselt, aga muretult.
Teine küsimus, mis mul tekkis oli seotud valikuga, kas Eel-Ernale minna väikese seljakoti või rakmetega. Väga hea seljakott jaotab raskust seljal väga oskuslikult, samal ajal kui killuvestid ja rakmed panevad kogu massi õlgadele. Olin ebameeldivalt üllatunud, et 10 kilomeetri järel olid õlad valusad. Täna proovin alternatiivset rännakut seljakotiga.
Teine õpetustera seisnes selles, et ilmselt pean praeguste soojade ilmadega iga 10 kilomeetri järel igal juhul sokke vahetama ja jalgu kuivatama, sest see on piir, kus jalad ja sokid on higist märjad ja algab hõõrdumine.
Subscribe to:
Posts (Atom)