Seejärel aga muutusid miinused plussideks. Või umbes nii. Olin kavandanud Amsterdami aja jooksul korralikult puhata enne homme algavat võistlust. Sellega läks natukene nihu, sest loomulikult otsustasin ma hotelli ja koosoleku vahelise distantsi kõndida oma arvutiseljakotiga. Välja tuli aga nii, et ühel päeval ma käisin edasi tagasi koguni kaks korda ja lisaks tegin veel tõhusa ekskursioonjalutuskägu. Selle päeva õhtul sain aru, et puhast käimisaega kogunes umbes 4-5 tundi. Jalad olid väga väsinud. See oli kokkuvõttes täiesti tõhus trenn. Oluline oli aga see, et kui ma siis lugesin internetist, et Eel-Erna distants on eeldatavalt umbes 70 km pikk, siis tegelikult hakkas kõhe. Ma olen enda vastu aus ja tunnistan, et olen vägagi keskpärane sportlane, kui ma juba pärast 20 kilomeetrit tunnen, et jalad on päris-päris väsinud. Nojah, loomulikult on ka Eel-Erna ajal võimalik teha pause, aga hirmu see siiski ei vähenda.
Kuid päikselisest küljest. Avastasin, et Amsterdamis on lisaks korralikult pakitud madaltihedale hoonestusele ka väga ilusad ja suured pargid. Ka tööpäeviti on need rohul lesivaid või ringi jooksvaid hollandlasi täis. Tegelikult pean kohe ennast parandama, Amsterdamis võib igal hetkel kuulda väga erinevaid keeli ja näha väga erinevaid nahavärve. Rahvusriigi apologeetidel on siin mille üle mõtelda, isegi kui me arvestame sinna juurde ka mõned viimaste aastate rassiviha ajendil sooritatud kuriteod. Kõrvaltvaatajale oli see kõik siiski väga ilus. Ja sellest võis aru saada ainult siis, kui jalutad mõõduka tempoga.
Ülo on avaldanud meie meeskonnas mõtteid nn. "varustuspedede" kohta, kes kulutavad iga vaba hetke aina parema varustuse kokkuotsimisele. Tunnen siin teatavat kriitikanoolt ka enda suunas. Mind hirmutas kõige rohkem see, et eesti sõjaväe rakmetega liikudes on seljatagune vöökott juba kaks korda katki hõõrunud mu ...mhh.. alaselja. Olen püüdnud neid rakmeid ka kõrgemale tõsta, aga ühel hetkel on piir ees. Seepärast proovisin nüüd nn. molle-vesti. Amsterdamis aga sattusin lisaks veel poodi, mis oli väga hästi varustatud ja ma ei saanud teis moodi, kui pidin sealt ostma kohe kolm-neli mollevestile sobivat kotti ja taskut. Lisaks veel väga mõnusa patrullseljakoti vaid umbes 900 krooni eest. Firma Condor.
Pildil olevast kotist on minu kotil oliivroheline värv, mis meile peaks paremini sobima. Igal juhul mahtus kohustuslik magamiskott sinna ära. Eks hiljem selgu, kas need asjad on tõesti midagi väärt. Kahjuks on tõsi ka see, et lõpptulemusena pean kogu distantsi ikkagi ise läbima. Toredad rakmed mind väga ei aita. Probleem on ettevaatavalt ka see, et meie tugiteenistuse auto ei ole homsele praamile broneeritud. Äsja Amsterdamist saabununa hakkan kohe asja uurima.
No comments:
Post a Comment