Ärevus hakkab vaikselt hinge minema. Aasta alguses maha pandud eesmärk - jõuda Ernale, on vaid nädala kaugusel. Meie võistkond on lõpuks vormunud nime all Tallinna maleva II võistkond. Mina ja Tanel Viksi oleme Toompea malevkonnast ning Sverre Puustusmaa ja Härmo Kaul Nõmme malevkonnast. (Tegelikult on Sverre isegi parajasti Toompeale üle tulemas, aga see selleks.) Tugiisikuks on praegu veel Peep Eerme, aga tema naine on iga päev maailma uut kodanikku toomas ja seetõttu võib ka ülitõhus Peep järsku kaduda. Arusaadav.
Veidi teeb ettevalmistuse koha peal ärevaks, et meil ei ole olnud ühiseid treeninguid. Igaüks on lubanud iseseisvalt füüsilist vormi teha. Minul oli vahetult pärast Põrgupõhjat kahenädalane Korea ja Jaapani festivalireis. Tegin hotellitoas kätekõverdusi ja kõhulihaseid, et midagigi teha, aga vastupidavustreeningutes on nüüd kahe nädalane auk olnud. Eile käisin prooviks jooksmas ja ehmatusega avastasin, et vasaku jala põlv andis ennast veidi valusalt tunda. Nii läksin pärast 4 kilomeetrit kõnnile üle. Praegu mõtlen palavikuliselt, mida teha? Kõndida saab ilma probleemita. Ilmselt pean selle põlve kohe võistluse alguses kinni siduma.
Thursday, July 31, 2008
Wednesday, July 16, 2008
KRISSU: TUGIISIKUNA PÕRGUPÕHJAL
Enne Põrgupõhjat esinesin ma hädaldava monoloogiga, kuidas mul on motivatsioonikriis (olen nagu Bergmani filmi väikelinna pastor, kes on usu kaotanud – Tristani määratlus), aga kuidagi lasin ma ennast ikka ära rääkida ja tagantjärele on mul hea meel, et ma Põrgupõhjale läksin.
Neljapäeva hommikul mandaadis saime ehmatuse osaliseks: korraldajad ütlesid mulle, et kolmekesi rajale ei saa! (Meie tiimi olid järjest tabanud ebaõnnestumised, esmalt loobus Tanel ja siis Ülo, mõlemad mõjuvatel ja mittevaidlustatavatel põhjusel ja nii me olimegi retkel kolme võistleja – Ilmar, Mikk, Peeter, tugiisiku ja filmigrupiga). Õnneks oli saatus armuline ja Sverre tutvustas meile Vahurit, kellest sai meeskonna neljas liige.
Minu jaoks isiklikult oli kurvastav ka teade, et tugiisik/esindaja pääseb oma võistkonna juurde ainult kahes avalikus kontrollpunktis, et muul ajal on keelatud omavahel suhelda. Jäin natuke arusaamatuks, et mis tugiisiku mõte üldse on, sest ka avalikes KPdes ei tohtinud ma muud teha kui lindi taga seista ja eemalt veepudeleid ulatada.Eks ma siis lippasin lindi taga ja hüüdsin: kuidas teil läheb? ja püüdsin mingit power-speechi ajada: oi see tuli teil hästi välja ja oi too tuli teil hästi välja! Õnneks olid korraldajad filmigrupiga väga lahked, nii et ma usun, et Mart ja Kristjan said päris kenasid ja dramaatilisi kaadreid.
Mart, Kristjan ja mina täitsime siis oma päevi KVMiga - lugesime ja tegime mälumängu (kes on maailma rikkaim filminäitleja jne). Ja jumal õnnistagu Statoili – kui seda ei oleks olemas, siis tuleks ta välja mõelda! Seal sai käia seebiga käsi pesemas ja puhtas, valges WCs, sealt sai kohvi ja kakaod ja võileibu!
Esimesel ööl saatis Ilmar Mardile sõnumi, et ta peab võistluse katkestama ja tahab hommikul Tallinna saada. Reede hommikul viisime Ilmari Tallinnasse ja mõtlesime, et kui me nii lähedal oma kodudele juba olema, siis võiks paariks tunniks ikka kodus ka käia. Ja nii me tegimegi! Pärast sõitsime Pärnu-Jaagupisse tiimi ootama ja toetama. Seal leidis aset ka tugiisiku Suur Hetk – ma sain ka ühe ülesande läbimisel osaleda. Ma ei tea, kas sellest mingi abi ka oli, võimalik et see oli hoopis karuteene, aga no vähemalt ei tundnud ma ennast enam täiesti mõttetuna nagu juust raamatu vahel.
Reedel läksime baaslaagrisse Eidaperre, seal oli kohal naiskodukaitse ja frontline hurmavad „saksa sõdurid“, kes eesti neidusid võlusid. Järgmisel päeval oli väga tore, et oli naiskodukaitses tutvusi, me olime metsas, kui Triin saatis sõnumi, et nad teevad küpsisetorti, mis on sama pikk kui tema. Tort oli tõesti vägev! Ja maitsev!
Laupäeval ootasime siis tiimi finishis, veetsin aega Põrgupõhja noorima osaleja Paulu Riisalo (1,5 kuud) ja tema ema Signega, kaks sama perekonna liiget olid rajal Rava Ringi võistkonnaga. Rõõm oli näha, et meie võistkond lõpetas entusiastlikult, Peetri kõnnak reetis küll mõningaid kannatusi...
Neljapäeva hommikul mandaadis saime ehmatuse osaliseks: korraldajad ütlesid mulle, et kolmekesi rajale ei saa! (Meie tiimi olid järjest tabanud ebaõnnestumised, esmalt loobus Tanel ja siis Ülo, mõlemad mõjuvatel ja mittevaidlustatavatel põhjusel ja nii me olimegi retkel kolme võistleja – Ilmar, Mikk, Peeter, tugiisiku ja filmigrupiga). Õnneks oli saatus armuline ja Sverre tutvustas meile Vahurit, kellest sai meeskonna neljas liige.
Minu jaoks isiklikult oli kurvastav ka teade, et tugiisik/esindaja pääseb oma võistkonna juurde ainult kahes avalikus kontrollpunktis, et muul ajal on keelatud omavahel suhelda. Jäin natuke arusaamatuks, et mis tugiisiku mõte üldse on, sest ka avalikes KPdes ei tohtinud ma muud teha kui lindi taga seista ja eemalt veepudeleid ulatada.Eks ma siis lippasin lindi taga ja hüüdsin: kuidas teil läheb? ja püüdsin mingit power-speechi ajada: oi see tuli teil hästi välja ja oi too tuli teil hästi välja! Õnneks olid korraldajad filmigrupiga väga lahked, nii et ma usun, et Mart ja Kristjan said päris kenasid ja dramaatilisi kaadreid.
Mart, Kristjan ja mina täitsime siis oma päevi KVMiga - lugesime ja tegime mälumängu (kes on maailma rikkaim filminäitleja jne). Ja jumal õnnistagu Statoili – kui seda ei oleks olemas, siis tuleks ta välja mõelda! Seal sai käia seebiga käsi pesemas ja puhtas, valges WCs, sealt sai kohvi ja kakaod ja võileibu!
Esimesel ööl saatis Ilmar Mardile sõnumi, et ta peab võistluse katkestama ja tahab hommikul Tallinna saada. Reede hommikul viisime Ilmari Tallinnasse ja mõtlesime, et kui me nii lähedal oma kodudele juba olema, siis võiks paariks tunniks ikka kodus ka käia. Ja nii me tegimegi! Pärast sõitsime Pärnu-Jaagupisse tiimi ootama ja toetama. Seal leidis aset ka tugiisiku Suur Hetk – ma sain ka ühe ülesande läbimisel osaleda. Ma ei tea, kas sellest mingi abi ka oli, võimalik et see oli hoopis karuteene, aga no vähemalt ei tundnud ma ennast enam täiesti mõttetuna nagu juust raamatu vahel.
Reedel läksime baaslaagrisse Eidaperre, seal oli kohal naiskodukaitse ja frontline hurmavad „saksa sõdurid“, kes eesti neidusid võlusid. Järgmisel päeval oli väga tore, et oli naiskodukaitses tutvusi, me olime metsas, kui Triin saatis sõnumi, et nad teevad küpsisetorti, mis on sama pikk kui tema. Tort oli tõesti vägev! Ja maitsev!
Laupäeval ootasime siis tiimi finishis, veetsin aega Põrgupõhja noorima osaleja Paulu Riisalo (1,5 kuud) ja tema ema Signega, kaks sama perekonna liiget olid rajal Rava Ringi võistkonnaga. Rõõm oli näha, et meie võistkond lõpetas entusiastlikult, Peetri kõnnak reetis küll mõningaid kannatusi...
Tuesday, July 15, 2008
Mõni rida Põrgupõhja retkest
Jah, Põrgupõhja retk on huvitav võistlus. Eelkõige selle pärast, et ta on erinev Ernast. Kui ideoloogiliselt on Erna kaugluure võistlus, siis Põrgupõhja on metsavenna või sissisõdalase võistlus. Mida see vahe praktikas tähendab? Eelkõige seda, et Põrgupõhjas on rohkem metsas hakkamasaamise ülesandeid ja samas omal moel ka rohkem mängu. Põrgupõhjale ei pea kaasa võtma relvi ja laskemoona, mis teeb varustuse oluliselt lihtsamini pakitavaks. Olin ise nii segaduses, et pakkisin oma Põrgupõhja varustust koguni neljal korral, sest kõigil esimestel kordadel hindasin üle kõike, mida võiks kaasa võtta.
Kuid Põrgupõhjal on midagi, mis teeb selle võistluse tüütuks ja samas vägagi pinevaks, on selleks vastutegevus. On ilmne, et Põrgupõhja tegijad teavad peast Alfred Käärmanni raamatukest "Sissitegevuse käsiraamat". Seal kirjutab Käärmann sellest, et kuna vaenlane korraldab haaranguid ja varitsusi, siis tuleb päevasel ajal vältida mitte ainult suuremaid teid (nii nagu see on reegliks Ernal), vaid ka metsasihte ja sissekäidud radasid. Kõlab ju üsna tüütult igaühe jaoks, kes on püüdnud kiiresti end läbi murda võsasest soomaastikust? See tähendas seda, et Põrgupõhja vastutegevus, mida oli koguni kaks rühma vähemalt algul, paigutas ennast mitte ainult teedele, vaid igale poole, kus oli võimalik võistlejate liikumisloogikat ära arvata. See tähendas ka suuremaid metsaradu, pinnasteid ja isegi metsaääri. Viimane tähendas näiteks seda, et eeldati, et võistlejad liiguvad mööda lagendiku ja metsa äärt, mis tähendab, et nad ei näe varitsust, mis metsatukas end varjab. Mina ei olnud kogu oma eelneva elu jooksul nii palju elusid ära andnud kui seekord ühe päevaga, mil alahindasime vastast. Vastutegevuse kriitikast võib öelda ainult seda, et väheke ebareaalne on muidugi see, kui vastutegevuse ainus mees astub põõsast välja ja küsib talonge 4 võitlejalt. Reaalselt oleks taoline võitlus üks nelja vastu ilmselt ründajale samuti halvasti lõppenud. Samas on muidugi kõik tinglik. Käärmann räägib, et vaenlane tuleb sissisõdalast püüdma 50 - 100 kordse ülekaaluga. Seega me muidugi võime mängida ja kujutleda, et see üksik vastutegevuse võitleja kehastab 50 varitsejat.
Laias laastub sunnib taoline vastutegevus võistkondi tunduvalt tõsisemalt mõtlema oma liikumise taktika peale. Praegu mõjutab võistkondade taktikat vist kõige rohkem ajaline piirang, mille sees tuleb jõuda järgmisse kontrollpunkti. Kõik teavad, et mööda teed liikudes on kiirus kuni 3 korda suurem kui võsas. Mööda teed keskmiselt 6 km/h ja võsas halval juhul 2 km/h. See tähendab, et pigem eelistatakse liikuda veidi ka ringi, aga igal juhul kiiremat läbimist võimaldaval maastikul. Parimaks sõbraks on sel puhul olnud just metsateed ja sihid. Põrgupõhja puhul olukord muutub, sest vaenlane näeb arvulises ülekaalus olles samu metsaradu.
Milline on selles olukorras kõige õigem lahendus. Kaldun arvama, et eelkõige tuleb vaimselt valmis olla just teedeta metsa läbimiseks. Põrgupõhjal oli kahe kontrollpunkti vaheline aeg antud enam vähem arvestusega, et kohale jõuaks ka siis kui läbida ainult metsa. Näiteks linnulennult 8 kilomeetri läbimiseks 4 tundi. Jooksjatele võib see tunduda naljana, aga kõik sõltub tegelikult metsast ja vee )ja muudest) takistustes. Igal juhul tuleb sinna arvestada ka vastutegevusest möödaminekul tekkiva lisateepikkuse koefitsent.
Meie võistkond oli seekord 25. stardinumbri all. See tuletas mulle meelde, kuidas kunagi EROKi võistkonna liikmed seletasid, et luureobjekti ligi on võistluse ajal parem sattuda esimeste seas, sest hiljem õppib objekt luurajate liikumist ära arvama. Nii oli seekord kogu raja pikkuses kiusatus kõndida eespool liikunud võistkondade jälgedes, ent me saime aru, et vastutegevus asetas õige tihti oma varitsuses just nendele kohtadele, kust ta oli varem näinud võistkondasid minemas. See tähendas seda, et mida hilisema stardinumbriga oli võistkond, seda enam pidi ta arvestama ringi minemisega, sest kõige ratsionaalsemalt lühemate suundade peale oli pandud vastane.
Muude pisimärkuste alla lisaksin seekord vaid seda, et seljakott sobis mulle paremini kui rakmed, mille tagumine keskmine kott on mul kaks korda tagumiku peal hüpitades selle ka veriseks hõõrunud. Ei ole aidanud midagi nende tagumiste taskute kokkukõitmine ja kõrgemale tõstmine. Ilmselt proovin ka ERNAL liikuda ikkagi väikese seljakotiga.
Teiseks, astusin jõge ületades endale midagi jalatalda. Veri oli välja ja haav oli päris suur. (Kujutage ette 1 cm suuruselt poolringis tallanahka läbilõikavat haava.) Esimese päeva jooksul ei pööranud sellele siiski tähelepanu, aga teisel päeval ja hiljem kodus tekkis aga oht, et sinna oli põletik sisse läinud. Valutas nagu kurat. See tähendab, et jõe ületamisel tuleb väga ettevaatlik olla. Üleüldse ei ole hea mõte tundmatus kohas paljajalu läbipaistmatusse vette astuda.
Kolmas asi oli noavise. Juba kaks võistlust järjest kasutatakse sellist märklauda, kuhu nuga jääb väga halvasti kinni. Seekord oli tegemist pehme saepuru seinaga. Minu nuga lõi sealt tükke välja, aga kinni ei jäänud. Loomulikult oli asi selles, et nuga ei läinud täiesti otse, aga tavalisse puuseina oli treeningute ajal nuga kinni jäänud. Järelikult tuleb ka treeningutel kasutada teistsugust märklauda.
Kokkuvõttes on Põrgupõhja siiski väga lahe võistlus. Kahju, et mitut elu ei saa korraga elada.
Nüüd siis aga aina edasi ERNA ettevalmistuse juurde.
Kuid Põrgupõhjal on midagi, mis teeb selle võistluse tüütuks ja samas vägagi pinevaks, on selleks vastutegevus. On ilmne, et Põrgupõhja tegijad teavad peast Alfred Käärmanni raamatukest "Sissitegevuse käsiraamat". Seal kirjutab Käärmann sellest, et kuna vaenlane korraldab haaranguid ja varitsusi, siis tuleb päevasel ajal vältida mitte ainult suuremaid teid (nii nagu see on reegliks Ernal), vaid ka metsasihte ja sissekäidud radasid. Kõlab ju üsna tüütult igaühe jaoks, kes on püüdnud kiiresti end läbi murda võsasest soomaastikust? See tähendas seda, et Põrgupõhja vastutegevus, mida oli koguni kaks rühma vähemalt algul, paigutas ennast mitte ainult teedele, vaid igale poole, kus oli võimalik võistlejate liikumisloogikat ära arvata. See tähendas ka suuremaid metsaradu, pinnasteid ja isegi metsaääri. Viimane tähendas näiteks seda, et eeldati, et võistlejad liiguvad mööda lagendiku ja metsa äärt, mis tähendab, et nad ei näe varitsust, mis metsatukas end varjab. Mina ei olnud kogu oma eelneva elu jooksul nii palju elusid ära andnud kui seekord ühe päevaga, mil alahindasime vastast. Vastutegevuse kriitikast võib öelda ainult seda, et väheke ebareaalne on muidugi see, kui vastutegevuse ainus mees astub põõsast välja ja küsib talonge 4 võitlejalt. Reaalselt oleks taoline võitlus üks nelja vastu ilmselt ründajale samuti halvasti lõppenud. Samas on muidugi kõik tinglik. Käärmann räägib, et vaenlane tuleb sissisõdalast püüdma 50 - 100 kordse ülekaaluga. Seega me muidugi võime mängida ja kujutleda, et see üksik vastutegevuse võitleja kehastab 50 varitsejat.
Laias laastub sunnib taoline vastutegevus võistkondi tunduvalt tõsisemalt mõtlema oma liikumise taktika peale. Praegu mõjutab võistkondade taktikat vist kõige rohkem ajaline piirang, mille sees tuleb jõuda järgmisse kontrollpunkti. Kõik teavad, et mööda teed liikudes on kiirus kuni 3 korda suurem kui võsas. Mööda teed keskmiselt 6 km/h ja võsas halval juhul 2 km/h. See tähendab, et pigem eelistatakse liikuda veidi ka ringi, aga igal juhul kiiremat läbimist võimaldaval maastikul. Parimaks sõbraks on sel puhul olnud just metsateed ja sihid. Põrgupõhja puhul olukord muutub, sest vaenlane näeb arvulises ülekaalus olles samu metsaradu.
Milline on selles olukorras kõige õigem lahendus. Kaldun arvama, et eelkõige tuleb vaimselt valmis olla just teedeta metsa läbimiseks. Põrgupõhjal oli kahe kontrollpunkti vaheline aeg antud enam vähem arvestusega, et kohale jõuaks ka siis kui läbida ainult metsa. Näiteks linnulennult 8 kilomeetri läbimiseks 4 tundi. Jooksjatele võib see tunduda naljana, aga kõik sõltub tegelikult metsast ja vee )ja muudest) takistustes. Igal juhul tuleb sinna arvestada ka vastutegevusest möödaminekul tekkiva lisateepikkuse koefitsent.
Meie võistkond oli seekord 25. stardinumbri all. See tuletas mulle meelde, kuidas kunagi EROKi võistkonna liikmed seletasid, et luureobjekti ligi on võistluse ajal parem sattuda esimeste seas, sest hiljem õppib objekt luurajate liikumist ära arvama. Nii oli seekord kogu raja pikkuses kiusatus kõndida eespool liikunud võistkondade jälgedes, ent me saime aru, et vastutegevus asetas õige tihti oma varitsuses just nendele kohtadele, kust ta oli varem näinud võistkondasid minemas. See tähendas seda, et mida hilisema stardinumbriga oli võistkond, seda enam pidi ta arvestama ringi minemisega, sest kõige ratsionaalsemalt lühemate suundade peale oli pandud vastane.
Muude pisimärkuste alla lisaksin seekord vaid seda, et seljakott sobis mulle paremini kui rakmed, mille tagumine keskmine kott on mul kaks korda tagumiku peal hüpitades selle ka veriseks hõõrunud. Ei ole aidanud midagi nende tagumiste taskute kokkukõitmine ja kõrgemale tõstmine. Ilmselt proovin ka ERNAL liikuda ikkagi väikese seljakotiga.
Teiseks, astusin jõge ületades endale midagi jalatalda. Veri oli välja ja haav oli päris suur. (Kujutage ette 1 cm suuruselt poolringis tallanahka läbilõikavat haava.) Esimese päeva jooksul ei pööranud sellele siiski tähelepanu, aga teisel päeval ja hiljem kodus tekkis aga oht, et sinna oli põletik sisse läinud. Valutas nagu kurat. See tähendab, et jõe ületamisel tuleb väga ettevaatlik olla. Üleüldse ei ole hea mõte tundmatus kohas paljajalu läbipaistmatusse vette astuda.
Kolmas asi oli noavise. Juba kaks võistlust järjest kasutatakse sellist märklauda, kuhu nuga jääb väga halvasti kinni. Seekord oli tegemist pehme saepuru seinaga. Minu nuga lõi sealt tükke välja, aga kinni ei jäänud. Loomulikult oli asi selles, et nuga ei läinud täiesti otse, aga tavalisse puuseina oli treeningute ajal nuga kinni jäänud. Järelikult tuleb ka treeningutel kasutada teistsugust märklauda.
Kokkuvõttes on Põrgupõhja siiski väga lahe võistlus. Kahju, et mitut elu ei saa korraga elada.
Nüüd siis aga aina edasi ERNA ettevalmistuse juurde.
Sunday, July 13, 2008
Friday, July 11, 2008
Üks tagasilöök ja mittetöötav sõrm
Täna katkestasin Põrgupõhja 2008 võistluse. Füüsiliselt oleksin suuteline seda läbima, aga tegelikult oleksin tahtnud ka paremat tulemust. Üks põhjustest, miks asi on nigel, peitub paremas käes. Nimelt käisin Ahvenamaal kayakiga sõitmas ja pärast mitu tundi kestnud heitlust avamerel, ei kuula kõik parema käe näpud enam korralikult sõna. Seepärast ma ka ei kirjuta praegu pikemalt, sest ilma nende näppudeta on seda väga raske teha. Teine ja veel olulisem põhjus peitub aga selles, et mul on filmitegemise tähtajad turjal. Olen seotud kahe filmiprojektiga, mis on saanud avalikust sektorist toetust ja mille taga on valmissaamise lubadus. Neist dokumentaalfilm "September 1944" on nagu nimi ütleb sõjateemaline ja peaks valmis olema juba septembris. Neid kes filmiasjandust teavad, need saavad aru, et minul ja minu produtsendil Kiur Aarmal on tegelikult tuli takus. Ta helistas mulle Põrgupõhja rajale paar korda ja ma sain aru, et käitun ikka tõelise narrina. Lõpetan võistluse kusagil pingerivi tagaotsas ja samal ajal vean alt ka filmimeeskonda. Nii need asjad tõepoolest ei käi.
Ütlen vaid, et ülejäänud meeskond oli meil vaimult väga tugev ja igavene kuulsus neile, et nad jätkasid. Võistlusest pikemalt siis, kui näpud jälle korralikult liiguvad.
Ütlen vaid, et ülejäänud meeskond oli meil vaimult väga tugev ja igavene kuulsus neile, et nad jätkasid. Võistlusest pikemalt siis, kui näpud jälle korralikult liiguvad.
Subscribe to:
Posts (Atom)