Mõni rida Põrgupõhja retkest

Jah, Põrgupõhja retk on huvitav võistlus. Eelkõige selle pärast, et ta on erinev Ernast. Kui ideoloogiliselt on Erna kaugluure võistlus, siis Põrgupõhja on metsavenna või sissisõdalase võistlus. Mida see vahe praktikas tähendab? Eelkõige seda, et Põrgupõhjas on rohkem metsas hakkamasaamise ülesandeid ja samas omal moel ka rohkem mängu. Põrgupõhjale ei pea kaasa võtma relvi ja laskemoona, mis teeb varustuse oluliselt lihtsamini pakitavaks. Olin ise nii segaduses, et pakkisin oma Põrgupõhja varustust koguni neljal korral, sest kõigil esimestel kordadel hindasin üle kõike, mida võiks kaasa võtta.
Kuid Põrgupõhjal on midagi, mis teeb selle võistluse tüütuks ja samas vägagi pinevaks, on selleks vastutegevus. On ilmne, et Põrgupõhja tegijad teavad peast Alfred Käärmanni raamatukest "Sissitegevuse käsiraamat". Seal kirjutab Käärmann sellest, et kuna vaenlane korraldab haaranguid ja varitsusi, siis tuleb päevasel ajal vältida mitte ainult suuremaid teid (nii nagu see on reegliks Ernal), vaid ka metsasihte ja sissekäidud radasid. Kõlab ju üsna tüütult igaühe jaoks, kes on püüdnud kiiresti end läbi murda võsasest soomaastikust? See tähendas seda, et Põrgupõhja vastutegevus, mida oli koguni kaks rühma vähemalt algul, paigutas ennast mitte ainult teedele, vaid igale poole, kus oli võimalik võistlejate liikumisloogikat ära arvata. See tähendas ka suuremaid metsaradu, pinnasteid ja isegi metsaääri. Viimane tähendas näiteks seda, et eeldati, et võistlejad liiguvad mööda lagendiku ja metsa äärt, mis tähendab, et nad ei näe varitsust, mis metsatukas end varjab. Mina ei olnud kogu oma eelneva elu jooksul nii palju elusid ära andnud kui seekord ühe päevaga, mil alahindasime vastast. Vastutegevuse kriitikast võib öelda ainult seda, et väheke ebareaalne on muidugi see, kui vastutegevuse ainus mees astub põõsast välja ja küsib talonge 4 võitlejalt. Reaalselt oleks taoline võitlus üks nelja vastu ilmselt ründajale samuti halvasti lõppenud. Samas on muidugi kõik tinglik. Käärmann räägib, et vaenlane tuleb sissisõdalast püüdma 50 - 100 kordse ülekaaluga. Seega me muidugi võime mängida ja kujutleda, et see üksik vastutegevuse võitleja kehastab 50 varitsejat.
Laias laastub sunnib taoline vastutegevus võistkondi tunduvalt tõsisemalt mõtlema oma liikumise taktika peale. Praegu mõjutab võistkondade taktikat vist kõige rohkem ajaline piirang, mille sees tuleb jõuda järgmisse kontrollpunkti. Kõik teavad, et mööda teed liikudes on kiirus kuni 3 korda suurem kui võsas. Mööda teed keskmiselt 6 km/h ja võsas halval juhul 2 km/h. See tähendab, et pigem eelistatakse liikuda veidi ka ringi, aga igal juhul kiiremat läbimist võimaldaval maastikul. Parimaks sõbraks on sel puhul olnud just metsateed ja sihid. Põrgupõhja puhul olukord muutub, sest vaenlane näeb arvulises ülekaalus olles samu metsaradu.

Milline on selles olukorras kõige õigem lahendus. Kaldun arvama, et eelkõige tuleb vaimselt valmis olla just teedeta metsa läbimiseks. Põrgupõhjal oli kahe kontrollpunkti vaheline aeg antud enam vähem arvestusega, et kohale jõuaks ka siis kui läbida ainult metsa. Näiteks linnulennult 8 kilomeetri läbimiseks 4 tundi. Jooksjatele võib see tunduda naljana, aga kõik sõltub tegelikult metsast ja vee )ja muudest) takistustes. Igal juhul tuleb sinna arvestada ka vastutegevusest möödaminekul tekkiva lisateepikkuse koefitsent.

Meie võistkond oli seekord 25. stardinumbri all. See tuletas mulle meelde, kuidas kunagi EROKi võistkonna liikmed seletasid, et luureobjekti ligi on võistluse ajal parem sattuda esimeste seas, sest hiljem õppib objekt luurajate liikumist ära arvama. Nii oli seekord kogu raja pikkuses kiusatus kõndida eespool liikunud võistkondade jälgedes, ent me saime aru, et vastutegevus asetas õige tihti oma varitsuses just nendele kohtadele, kust ta oli varem näinud võistkondasid minemas. See tähendas seda, et mida hilisema stardinumbriga oli võistkond, seda enam pidi ta arvestama ringi minemisega, sest kõige ratsionaalsemalt lühemate suundade peale oli pandud vastane.

Muude pisimärkuste alla lisaksin seekord vaid seda, et seljakott sobis mulle paremini kui rakmed, mille tagumine keskmine kott on mul kaks korda tagumiku peal hüpitades selle ka veriseks hõõrunud. Ei ole aidanud midagi nende tagumiste taskute kokkukõitmine ja kõrgemale tõstmine. Ilmselt proovin ka ERNAL liikuda ikkagi väikese seljakotiga.

Teiseks, astusin jõge ületades endale midagi jalatalda. Veri oli välja ja haav oli päris suur. (Kujutage ette 1 cm suuruselt poolringis tallanahka läbilõikavat haava.) Esimese päeva jooksul ei pööranud sellele siiski tähelepanu, aga teisel päeval ja hiljem kodus tekkis aga oht, et sinna oli põletik sisse läinud. Valutas nagu kurat. See tähendab, et jõe ületamisel tuleb väga ettevaatlik olla. Üleüldse ei ole hea mõte tundmatus kohas paljajalu läbipaistmatusse vette astuda.

Kolmas asi oli noavise. Juba kaks võistlust järjest kasutatakse sellist märklauda, kuhu nuga jääb väga halvasti kinni. Seekord oli tegemist pehme saepuru seinaga. Minu nuga lõi sealt tükke välja, aga kinni ei jäänud. Loomulikult oli asi selles, et nuga ei läinud täiesti otse, aga tavalisse puuseina oli treeningute ajal nuga kinni jäänud. Järelikult tuleb ka treeningutel kasutada teistsugust märklauda.

Kokkuvõttes on Põrgupõhja siiski väga lahe võistlus. Kahju, et mitut elu ei saa korraga elada.

Nüüd siis aga aina edasi ERNA ettevalmistuse juurde.