Enne Põrgupõhjat esinesin ma hädaldava monoloogiga, kuidas mul on motivatsioonikriis (olen nagu Bergmani filmi väikelinna pastor, kes on usu kaotanud – Tristani määratlus), aga kuidagi lasin ma ennast ikka ära rääkida ja tagantjärele on mul hea meel, et ma Põrgupõhjale läksin.
Neljapäeva hommikul mandaadis saime ehmatuse osaliseks: korraldajad ütlesid mulle, et kolmekesi rajale ei saa! (Meie tiimi olid järjest tabanud ebaõnnestumised, esmalt loobus Tanel ja siis Ülo, mõlemad mõjuvatel ja mittevaidlustatavatel põhjusel ja nii me olimegi retkel kolme võistleja – Ilmar, Mikk, Peeter, tugiisiku ja filmigrupiga). Õnneks oli saatus armuline ja Sverre tutvustas meile Vahurit, kellest sai meeskonna neljas liige.
Minu jaoks isiklikult oli kurvastav ka teade, et tugiisik/esindaja pääseb oma võistkonna juurde ainult kahes avalikus kontrollpunktis, et muul ajal on keelatud omavahel suhelda. Jäin natuke arusaamatuks, et mis tugiisiku mõte üldse on, sest ka avalikes KPdes ei tohtinud ma muud teha kui lindi taga seista ja eemalt veepudeleid ulatada.Eks ma siis lippasin lindi taga ja hüüdsin: kuidas teil läheb? ja püüdsin mingit power-speechi ajada: oi see tuli teil hästi välja ja oi too tuli teil hästi välja! Õnneks olid korraldajad filmigrupiga väga lahked, nii et ma usun, et Mart ja Kristjan said päris kenasid ja dramaatilisi kaadreid.
Mart, Kristjan ja mina täitsime siis oma päevi KVMiga - lugesime ja tegime mälumängu (kes on maailma rikkaim filminäitleja jne). Ja jumal õnnistagu Statoili – kui seda ei oleks olemas, siis tuleks ta välja mõelda! Seal sai käia seebiga käsi pesemas ja puhtas, valges WCs, sealt sai kohvi ja kakaod ja võileibu!
Esimesel ööl saatis Ilmar Mardile sõnumi, et ta peab võistluse katkestama ja tahab hommikul Tallinna saada. Reede hommikul viisime Ilmari Tallinnasse ja mõtlesime, et kui me nii lähedal oma kodudele juba olema, siis võiks paariks tunniks ikka kodus ka käia. Ja nii me tegimegi! Pärast sõitsime Pärnu-Jaagupisse tiimi ootama ja toetama. Seal leidis aset ka tugiisiku Suur Hetk – ma sain ka ühe ülesande läbimisel osaleda. Ma ei tea, kas sellest mingi abi ka oli, võimalik et see oli hoopis karuteene, aga no vähemalt ei tundnud ma ennast enam täiesti mõttetuna nagu juust raamatu vahel.
Reedel läksime baaslaagrisse Eidaperre, seal oli kohal naiskodukaitse ja frontline hurmavad „saksa sõdurid“, kes eesti neidusid võlusid. Järgmisel päeval oli väga tore, et oli naiskodukaitses tutvusi, me olime metsas, kui Triin saatis sõnumi, et nad teevad küpsisetorti, mis on sama pikk kui tema. Tort oli tõesti vägev! Ja maitsev!
Laupäeval ootasime siis tiimi finishis, veetsin aega Põrgupõhja noorima osaleja Paulu Riisalo (1,5 kuud) ja tema ema Signega, kaks sama perekonna liiget olid rajal Rava Ringi võistkonnaga. Rõõm oli näha, et meie võistkond lõpetas entusiastlikult, Peetri kõnnak reetis küll mõningaid kannatusi...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment