Nagu Lauri Stern hiljuti tähendas airsoft relvade otsingul, võivad mõnel hetkel asjad ka juhuslikult kokku kõlama hakata. Meie Hiiumaa treeninglaagri jaoks oli nii puhas õnn, et Andrus Lehtmets oli juhuslikult samal ajal ennast samuti Hiiumaale planeerinud. Tegemist on siis mehega, kellel on kiirabi ja sõjaväemeditsiini vallas tekkinud omaette staatus vähemalt koolitajate maailmas. Ta on ise organiseerinud Erna retkede meditsiiniülesandeid.
Niisiis, mul oli õnne. Sain temaga kokku ja kuulsin
kiiresti ka tema põhifilosoofia, et kõik peamine on väga lihtne. Kogu tegevuse erinevate kuulihaavade puhul suudaks ta ette kanda 3 minutiga. Muidugi pidades silmas, et nii kiirabi brigaad kui ka sõjamees õnnetuskohal ei hakka ise operatsiooni tegema, vaid tema ülesandeks on aru saada kannatanu olukorrast, teha sellest ettekanne ja seejärel püüda kannatanud nii turvaliselt ja kiiresti kui võimalik toimetada päris arstide kätte. Selle sama ülesande veidi keerulisem versioon saabub siis, kui õnnetuspaigal on korraga palju kannatanuid. Sellisel juhul peab päästemeeskond end samuti organiseerima, et töid jagada ja maksimaalselt kiiresti olukorrast pilt saada. Nagu nii mõnigi kaasaegse sõjaväemeditsiini protseduur, saab ka see kannatanute mõtestatud sorteerimise traditsioon alguse 19. sajandil. Mõned viivad alguse tagasi Napoleoni sõdade juurde, kuid igal juhul tuli sellega tegemist teha Krimmi sõja aegu. Siin on ka side Eestiga, sest Tartus armastavad üliõpilased juua Pirogovi ausamba ümber, teadmata, et tegemist on mehega, kelle suurimad teened meditsiini ees seisnevad just sõjaaegse välikirurgia arendamises sellesama Krimmi sõja aegu. Samast ajastust pärineb mõiste "triage", mis on prantsusekeelne sõna ja tähendab sorteerimist. Selles on kaks traditsiooni. Vene traditsiooni kohaselt tuleb aru saada kes on raskelt haavatud ja kes on kergelt, ning seejärel tuleb esmajärjekorras tegeleda kergelt haavatutega, et nad kohe tagasi sõdima läheksid. Prantsuse traditsiooni kohaselt tuleb aga esmajärjekorras tegeleda kriitiliselt raskete haavatutega, et nad ära ei sureks ja seejärel vaadata kergelt haavatuid. Tõsi, Andrus Lehtmetsaga me kõigest sellest ei rääkinud. Otsustasime vaid, et Hiiumaal toimub kaks õppetundi, millest esimene kulub teooriale ja teine triage'i praktikale.
Jooksin taas 10 km. Pulss oli 149-155 lööki minutis ja aeg 1 tund 11 minutit. Enamik teisi tervisejooksjaid möödusid minust kui seisvast postist. Peaks vist paar kilo alla võtma, äkki siis läheks ka jooksmine kiiremaks. Panen siia lisaks kahe aastataguse pildi sellest, kuidas meie võistkond on õnnelikult jõudnud Põrgupõhja retke finishisse. Mina võtsin toona 3 päevaga alla 5 kilo. Ameerika vorm oli meil seljas seepärast, et see oli veidi õhulisem, kui tummine eesti vorm. See aga ei tähenda, et ma ameerika vormi kandmise üle erilist uhkust tunneksin. Ei, pigem on nii, et välismaist vormi kannan ainult siis, kui ei ole tegemist lõpuni militaarse üritusega. Uskuge, taolist pilti on suhteliselt võõrastav vaadata, kuna viimati mäletan taolist kamraaditsemist ilmselt lasteaiast. Pildil siis minu kõrval vasakult paremale Tanel Viksi, Mikk Rand ja Ülo Pikkov.
No comments:
Post a Comment