Ilmar kirjutab:
Eile ja täna olin filmitöö asjus Stockholmis. Igaks juhuks panin kohvrisse kaasa ka jooksutossud ja spordiriided. Paraku ei midagi. Majutun kesklinna hotellis, mis on väga armas, aga milles ei ole mingeid spordivõimalusi. Keset võõrast linna asfaldi peale jooksma minna ma ka ei taha, sest alles möödunud suvel tegi põrutatud põlv valu ja praegu ei saa kivipõranda peal pikamaa jooksuga riskida. Samas on huvitav, kui ülbeks on läinud minu hotellisoovid. Kui muiste tegi välismaal hotellis olek kohe härrasrahva tunde, siis tänapäeval on hotelli hindamiseks kaks kriteeriumit: kas seal on internet (võimalusel tasuta) ja kas seal on võimalik veidi sporti teha? Kui aus olla, siis on see puhas snobism. Ma võiksin õnnelik olla, et IMF uudised toiduhindade kallinemisest ei tekita minus veel paanikat. Mujal maailmas räägitakse sellega seoses julgeoleku riskide tõusust, sest vee ja toidupärast toimuvad konfliktid on üles loetletud, kui üks kodusõdade allikaist.
Oluline sel puhul on aga vaevav südametunnistus. Nüüd kus 6 päevasele treeningtsüklile järgneb koguni 3 päev ilma treeninguta, lööb iga ajurakk mu peas häirekella. Teen hotellitoas kätekõverdusi ja loodan, et puhkus läheb asja ette.
Homme läheb kõik siiski uue hooga lahti.
No comments:
Post a Comment