Väga tüüpiliselt tuleb teinekord professionaalne elu kaitsetahtele vahepeale. Tulin esmaspäeval Stockholmist ja seejärel oli järjest mitu päeva tööd järgmiste filmidega. Tulemuseks vaid kaks ja pool treeningut. Läbitud sai ainult 20 km. Reede õhtul läksin ka jooksma, aga pärast esimest kilomeetrit tundsin ennast halvasti. Tean, et tahtega oleksin vajalikud kilomeetrid ära jooksnud, aga kusagil südamesopis oli hirm, et kehva enesetunde puhul ei tohi üle forseerida treeninguga. Kõike tuleb teha hea enesetundega, isegi kui see sisaldab vere maitset suus. Olen kunagi varem suusatanud kehva enesetundega ja pärast järgmisel päeval selgus, et olin pika distantsiga nõrgestanud oma organismi, mis niigi võitles haigusega. Tulemuseks oli vaid pikem põdemine. Seepärast jätsin ka reedese jooksu pooleli.
Nädala pluss poolele läheb treeninglaagri organiseerimise lõpp. Kolmapäeval toimus laagri tutvustuskoosolek. Püüdsin olla võimalust pidi sõjaväeliselt täpne ja süstemaatiline, aga lõpus läks jutt siiski "inimlikuks". Hiiumaal tehtud maastikuluure andis aluse oletuse teha trassi kulgemise kohta. Neid mõtteid ma siiski blogis jagama ei hakka. Oma treeninglaagris aga läheme ette luuret tegema omaenese võimalike trasside läbitavuse kohta. Hiiumaa on praegu väga vesine. Hiiumaast sedagi, et kuna seal ei ole kahest korrusest oluliselt kõrgemaid hooneid, siis jätame laagris ära rapellingu. Eel-Erna kohustusliku varustuse nimekirjas ei ole ka kiivrit, mis tähendab, et me kusagil ohtlikus kõrguses relvadega turnima ei hakka. Samuti on oluline märgata, et kohustusliku varustuse nimekirjas ei ole paukmoona, mis tähendab, et võimalik linnalahing lahendatakse muul viisil On ju varem proovitud paintballi versiooni. Eks näis. Oma ettevalmistusse jätame meie air-softi laadse linnalahingu harjutuse sisse. Oluline oli ka meil otsus, et hoolimata erinevate põnevate Gore-Tex jakkide olemasolust, läheme välja ikkagi eesti laigus, mida nüüd võib siis juba nimetada ka eesti vanaks mundriks, sest igal sammul võib näha rahulolevaid kaitseliitlasi, kellel on digimunder. Enesetunne loeb väga palju.
Reedel saime kätte ka oma relvad, mis paigutasime eraldi relvaruumi. Tahaksin siinkohal ütelda, et asjaajamine Tallinna Maleva relvuriga oli väga lihtne. Tuleviku suhtes arvan, et ka Toompea malevkond peaks tegema endale korralikud relvade veo kastid, kus relvad oleksid kinnitatud nii, et iga relv oleks koheselt identifitseeritav suure kasti sees. Sellega seoses pean üle kordama oma võistkonna liikmetele, et igaühel peab olema isiklik relvakabuur püstolile. Ise muretsesinBIANCHI Universal Military Holsteril Armamendist.
Omaette tore lisandus meie laagrisse oli srs. Lauri Stern, kes viib läbi air-soft üritusi. Nii tema kui Tanel Viksi on läbinud seersandikoolituse ja sellest tulenevalt peavad nad ex-officio olema võimelised läbi viima peamisi väljaõppe tunde. Seersandid ja veeblid on ju iga armee tegelik püssirohi. Lisainimeste kaasamine on väga oluline, sest omavahel öeldes on ka ühe võistkonna treeninglaagri organiseerimine päris tükk asjaajamist.
Esmaspäeval panen siia ülesse järgmise nädalavahetuse luuremängu juhendi. Soovi korral võib sinna veel ennast registreeruda minu juures.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment