Niisiis, meie võistkonna treeninglaager toimus möödunud nädalal Hiiumaal, Tahkuna poolsaarel. Selle koha kohta võib öelda kahte: esiteks ei ole seal mobiiltelefoni levi ja teiseks on see looduslikult väga tore paik.
Ma peaksin alustama kiidulauluga Urmas Selirannale ja Taimo Juhele, kes vedades Hiiumaa malevkonda, paar korda meid tõsiselt hämmastasid. Hiidlaste suhtes ei ole meil mingit võimalust üleolekut tunda. Lisaks saatsid nad meid ära rahuloleva mõminaga: "Lahingus näeme, raisk!"
TEISIPÄEV
Esmaabi ja triage'i kursus
Kuid nüüd ka veidi asjalikumalt. Kohe esimesel päeval oli kapten Andrus Lehtmetsa esmaabi kursus. Tema sõnum oli väga lihtne. Keskmisest kodanikust ei saa iial väljaõppinud meedikut, seepärast ei ole vaja, et tema väikest pead vaevataks liigsete detailidega. Seda enam, et töötades Rakvere kiirabis, on ka nende tegevus raskete traumade puhul peaasjalikult kannatanu olukorra stabiliseerimine ja mitte ravi. Ravi algab alles siis, kui kannatanu on võimalikult kiiresti toimetatud haiglasse, kus on raviks võimalused. Paraku on esmaabi õpetused täis omajagu ebapraktilist informatsiooni, mis reaalses elus inimest pigem segadusse ajavad. Kaks näidet:
1) Inimesel on kopsuhaav tugeva välise verejooksuga. Igaüks, kes on teinud relvaeksamit või siis läbinud autojuhilubade esmaabi kursust, oskab pomiseda midagi kileklapi tegemisest, mis peaks takistama õhkrinna teket. See tähendab, et abistaja tõmbab kätte kummikindad ja paneb haava kohale kleeplindiga kiletüki, mis kinnitatakse kolmest küljest, lastes ühel küljel toimida kui klapp, mis laseb õhku välja, aga sisse ei lase. Reaalselt on esimene probleem see, et tõelise kopsuhaava korral on inimesel tugev verejooks ja ta on ilmselt shokis. Shoki tunnuseks on aga külm higi, valge nahk ja kiire hingamine, mis tähendab seda, et kleeplint või leukoplast lihtsalt ei kinnitu higist märja naha külge. Lehtmets näitas meile üht videoklippi noahaavast seljas ja ütles, et nemad kiireabis ei teinud muud, kui püüdsid peatada verejooksu ja palvetada, et kiirabi võimalikult kiiresti haiglasse jõuaks. Samas on verejooksu peatamine üks eeltingimusi, et inimene saaks shokist jagu, kuna viimane ongi antud juhul tingitud ahelast, kus verekaotus tingib madala vererõhu, mis omakorda tingib hapnikupuuduse, kuna veri ei too rakkudesse piisavalt hapnikku ja lõpuks inimene shoki tagajärjel sureb sisuliselt õhupuudusesse. (Ma ei hakka kirjeldama täpsemat biokeemiat, mis sel puhul rakus toimib)
2) Kannatanul on lahtine sääreluumurd. "Milline on teie tegevus?" Lehtmets näitab sinna juurde veel pilte. Meie hakkasime loomulikult rääkima erinevatest lahastamise viisidest, kuid vastus osutus valeks. Ühe konkreetse pildi puhul ütles ta, et kiirabil kulus kõigepealt ligi tund aega, et valu tuimestada, veel enne kui nad mingit tööd luude kallal said alustada. Seega on meie tegevus palju lihtsam kui võiks arvata. Kui me ei juhtu just olema Siberi metsas, kus on hirm, et karu sööb murtud jalaga mehe ära, siis kõikidel teistel juhtudel me seda kannatanut ei liiguta. (Kui just ei ole otsest jätkuvat ohtu...) Selle asemel anname kõigepealt elupäästvat esmaabi, kui see on vajalik. Lahtisi luumurdusid tuleb käsitleda kui potentsiaalselt tugevaid verejookse, mille puhul zhguti panemine on parim äärmuslik ent lubatud elupäästev vahend. Kui tugevat verejooksu ei ole, siis raporteerime kuhu vaja, helistame 112 ja seejärel anname jätkuvat esmaabi, ehk paneme kannatanule midagi sooja alla ja peale. Rahustame teda ja leiame talle sobiva asendi, milles murtud jäseme stabiliseerimiseks sobib hästi ka maapind või teine jäse. Edasi on ainult ootamise küsimus. Nii väitis Lehtmets, keda me antud juhul jumalaks peame pidama.
Kordame üle väga lihtsa skeemi. Tegevuse järjekord:
1) Kannatanu väljatoimetamine otsese ohu alt. (tulekahju, mees lebab autoteel, mees lebab keset miinipilduja rünnakut.)
2) Anname talle elupäästvat esmaabi, mis sisaldab sõltuvalt traumast vaid nelja tegevust: elustamine, tugeva välise verejooksu peatamine, shokiasend, hingamisteede vabastamine (külili keeramine)
3) Raporteerime kuhu vaja. Teeme seda jooksvalt, mis tähendab, et hakkame kohe informatsiooni andma, niipea kui midagi teada saame. Täiendada on alati võimalik
4) Anname jätkuvat esmaabi, mis koosneb kolmest peamisest võimalikust tegevusest: soojuse tagamine, rahustamine, võimalikult pikali mugava asendi leidmine kannatanule.
5) Anname kannatanu üle meditsiiniteenistusele, kes peaks vähemalt tunni aja jooksul pärast õnnetust kannatanud haiglasse toimetama.
Kokkuvõttes väga huvitav kursus.
KOLMAPÄEV
Järgmisel hommikul algas kõik hommikujooksuga. 5 kilomeetrit. Mulle tähendas see tavapärasest lühema distantsi puhul ka püüdlus hoida keskmist jooksmistempot kõrgemal. Usun, et jooksin kogu aeg umbes 170 lööki minutis pulsiga, mis vist kõige targem ei olnud, aga teisalt on aeg arendada praegu anaeroobset vastupidavust. Ma ei saa muidugi märkimata jätta, et tegelikult jooksid kõik meie võistkonnakaaslased minust kiiremini. Aga ma olen sellega juba harjunud. Juba keskkoolis oli nii.
Kolmapäeva suurimaks üllatajaks oli nooremseersant Lauri Stern, kes pidas väga süstemaatilise air-soft relvade tunni. Selge ja lihtne, koos piisava teooriaosaga.
Seejärel mindi välja, kus Lauri oli üles pannud papist märklehed. Air-soft relvade peamine kasutusala on kahtlemata linnalahing, kus laskedistantsid ei pruugi olla pikemad kui paarkümmend meetrit. Püstolite puhul ju räägitakse, et politseitöös on enamik tulevahetusi toimunud umbes 7-8 meetrilt. Seega omab praktilist tähendust just see, kui kiiresti sa suudad väikeselt distantsilt olukorda hinnata, püstoli sihtmärgile suunata ja lasu sooritada. Sel puhul ei ole esmaseks harjutamiseks vaja isegi suure distantsiga lasketiiru, vaid esmaseid sihtimisharjutusi ja tabamustiheduse harjutusi võib sooritada ka vaid 5-6 meetrilt. Minule oli uudseks momendiks kahe silmaga sihtimise harjutamine. Kõikidel eelnevatel laskmistel on kogu aeg olnud peal sundus, et tulemus peab hea olema ja seetõttu ei ole ma riskinud kahte silma lahti hoida. Nüüd aga oligi harjutused üles ehitatud ainult kahe lahtise silmaga sihtimise peale. Veidi harjumatu ta oli, aga väga kiiresti said aru, et ega see võimatu ei olegi.
Seejärel aga tulid harjutused, kus iga lasu järel pidi relva alla laskma ja seejärel selle üles tõstma nii, et relv oleks juba suunatud märki. Mõte on selles, et kui me oskame näpuga kohe näidata vajaliku objekti peale, siis peaksime me sama suutma ka relvaga. Seal edasi järgnes aga konkreetne practical laskmise rada, mida me läbisime automaatide air-soft mudelitega. Teadagi on ühendub practicalis kiirus ja täpsus ka taktikalise mõtlemisega, et optimeerida oma peatumisi ja laskeasendeid. Kokkuvõttes on see suuresti lihastemälu automatismi ehitamise vaev. Mulle oli see väga põnev.
Tõsi, nii nagu iga imitatsiooni puhul tuleb endale pidevalt meelde tuletada, milles seisnevad air-soft erinevused päris relvadest. Oht on selles, et ühel hetkel hakkad liialt palju tuginema mängu spetsiifikale, mis võib õpetada valesid harjumusi pärissituatsioonide puhul. Nii nagu EROKi võistkond on rääkinud, et meie Erna võistluste puhul õpetab vastutegevus võistlejaid käituma kahjulikul viisil. Teisisõnud, kui praegu Ernal vastutegevus satub võistkonnale peale, siis üritab võistkond üldiselt kohe ära joosta. Kui aga EROK üritas sama taktikat automaatselt kasutada Shveitsi analoogselt võistlusel, siis oli tulemuseks häving, sest kõikide võistlejate selga oli tõmmatud vestid, mis reageerisid relvadele paigutatud laseritele. Kui vastutegevus nägi EROKi võistkonna selgasid, siis lasid nad meie võistlejad lihtsalt selja tagant laseriga maha. Air-softi esimene probleem on selles, et nende relvade päästikud on üldjuhul ilma eelpäästmiseta ja kergemad kui pärisrelvade omad. Selle tulemusena võib liialt air-softiga harjunud inimene tõmmata pärisrelvaga lastes raskema päästikuga suuremat jõudu kasutades relva lasu hetkel paigast ära.
Kolmapäeval tegima ka lühikese jõutrenni, mille kestel selgus, et meist keegi ei ole suuteline koheselt täitma NATO testi. Õnnetuseks oli aga päevakava nii tihe, et kõiki planeeritud spordiüritusi ei õnnestunudki läbi viia. Üldine väsimuse foon hakkas neljapäeval kergelt tunda andma.
Kolmapäeva õhtul aitas sellele kaasa ka rännak Kärdlast meie baaslaagrisse. Distants oli umbes 13 kilomeetrit, mille läbisime metsavahelisel teel 2 tunniga. Tee oli väga ebameeldivalt kruusane. Hämardus ja ilusaid vaateid me ei näinudki. Ometi oli see piisav distants, et baaslaagris tunda väsimust ja vähest südametunnistuse piina kell 22.30 veel süüa otsides.
Söömise koha pealt tahaksin enesekriitikat teha. Ehkki Tallinna maleva väliharjutuse plaanis oli kinnitatud kogu ürituse toitlustamisele 6000 krooni, otsustasin kohe olla kokkuhoidlik. Hiiumaa malevkonna palgaline kaitseliitlane Taimo Juhe aitas meil allahindlusega osta igasugust toidukraami, kuid minu koostatud menuu oli selgelt liialt väikese toiteväärtusega meie kehalise koormuse kohta. Probleem oli peamiselt selles, et kiirnuudlite söömine ei anna midagi oluliselt organismile juurde. Mea culpa. Selle peale peaks järgmine kord rohkem mõtlema. Ometi oli meil lihakonserve valkude jaoks, õunu vitamiinide jaoks ja Twixi süsivesikute jaoks.
NELJAPÄEV
Hommikul taas jooks. Igaüks jooksis omas tempos. Jooks oli seekord lühem, sest soovisin, et meil oleks ilusam tee, mida mööda joosta. Seega oli jooksu aeg keskmiselt 23 -24 minutit, mis meie tempo juures tähendas veidi alla 4 kilomeetri distantsi. Hommikujooksu plussiks on kahtlemata see, et pärast jooksu oled sa valmis ennast pesema ka jääkülma veega. Kuna keha on soe, siis selline õues toimuv pesemine väga hull ei olegi. Omamoodi üllatav pärast 15 aastat eranditult sooja dushi all pesemist.
See päev oli meil pühendatud linnalahingule. Hommikul saabus laagrisse reservkapten Raul Hindov, kes fanaatilise orjenteerujana oli tulnud Hiiumaale võistlema. Muuhulgas aga jagas ta meiega väärtuslikku kogemust. Esimene tund oli pühendatud luureraporti topograafia osale. Jätsime sealt meelde, et võistlustele tuleb kaasa võtta läbipaistev paber või kile, mille peale teha üks ülevaate kaart luurealast. Seejärel aga peab kaasas olema juba varem kiletatud A4, millele on kantud kordinaatvõrgustik. Sõltuvalt objekti suurusest tuleb objekti kaardile valida sobiv mõõtkava. ERNAl on tema teinud taolisi kaarte kompanii positsioonide kohta mõõtkavas 1:5000. Eel-Ernal, kus tihtipeale on luureobjektiks vaid üks rühm, sobib mõõtkavaks ka 1:2500 s.t. (1 cm kaardil võrdub 25 meetriga. ) Oluline on aga kaardi jaoks distantside hindamise oskus, et iga vaatlus- või vahipost saaks endale õige asukoha kaardil. TINGMÄRGID!! Need tuleb üle vaadata.
Linnalahingu puhul on asi aga juba väga keeruline.
Lisaks sellele, et eksisteerivad erinevad taktikad reaalses elus, tuleb ka ERNA tüüpi võistluste mängu spetsiifikaga arvestada.
Reaalselt on peamine küsimus selles, kas sa pead säästma hoonetes viibivate neutraalsete isikute elu või mitte. Kõige karmim käsitlus näeb ette, et enne ruumi sisenemist viskad sisse granaadi. Seejärel lähed eemale. Lased plahvatusel kõlada ja seejärel tulistad veel pimesi ruumi enne kui sisse lähed ja üle tulistad, mis tulistada annab. Sellele vastandub näiteks pantvangi stsenaarium, kus sa pead säästma ruumis viibivat pantvangi. Kui tegemist ei ole väga hea luure ja tehniliste lisaviguritega varustatud eriüksusega, on kõik edasine juba väga piiripealse tehnika küsimus. Teisisõnu, kas tähelepanu kõrvale juhtiva peibutusheli või -valguse abil või sootuks ilma, tuleb ruumi tormata ja vastane kahjutuks teha. Terve mõistuse seisukohalt tundub see olevat võimatu ülesanne. ERNA õnneks ei sea meid drastiliste valikute ette. Seal on kõige tähtsam kiirus. Ruumi ei sisene isegi mitte kaks või rohkem meest, nagu mõnest SAS või SWAT treeningvideolt võib näha, vaid ainult üks inimene. Ikka selleks, et ruumid kiiremini puhastada. Kas sellel on ka mingit reaalselt rakendust või tähendust? Proovisime seda niimoodi, et panime rünnatavasse hoonesse kaks võitlejat air-soft relvadega ootele. Seejärel proovisime aga liikuda nii nagu peab. Üllatav oli see, et kui ma ise olin nn. vastutegevuses, siis ma olin valmis tulistama ukseavale ilmuvat vastast, aga reaalselt läks veidi teisiti. Kui võitleja sisenes tuppa piisavalt kiirest ja eemaldus kohe uksavast, siis lasin mina hilinenud reaktsiooniga ukseavasse lasu alles siis, kui tema oli sealt juba läbi jooksnud. See aga jättis talle piisava hulga kümnendiksekundeid, et omakorda minu asukoht ruumis tuvastada ja mind tulistada. Järeldus - eksisteerib võimalus, et piisava sissetuleku kiiruse korral ei lasta sisenejat kohe maha ja ta saab võimaluse olla ise esimene täpne tulistaja. Nii ehk teisiti on linnalahing puhtalt meeskonna töö mäng ja nõuab tõelist kokkuharjutamist. Meie saime üht teist selgemaks, ehkki kiiresusele rõhumine tõi kaasa vea, kus pisteti pea vaid uksest sisse, näha, kas ruumis on kedagi. See on just selline tegevus, mis reaalselt võib kurvalt lõppeda, kui vastane ootab, et sa ilmud uksele. Võidad sekundi - kaotad elu.
Kokkuvõttes loodan, et ERNA linnalahing võtab ette realistlikud linnalahingu ülesanded, mis karistaksid reaalsuses hooletut käitumist.
Neljapäeva pärastlõunal toimusid laskeharjutused. Lasime sisse oma Galilid ja lisaks harjutasime USP-ga laskmist. Meie noorvõitleja Ott Aarma osutus endiseks laskesportlaseks. Tema probleem oli selles, et sportpüsside päästikud olid ka liiga kiire käiguga ja kerged. Seetõttu nõudis Galiliga laskmine veidi harjumist. Lasime 100 meetri pealt 5 lasu kaupa ja siis kontrollisime tulemusin. Kuna moona oli piisavalt, saime päris korralikult ka matkatud märklaua ja tulejoone vahel. Kõige lõpuks tegime klassikalise seeria, kus lasime 3x10 lasku: maast, põlvili ja püsti. Enesele ootamatult lasin 245 silma, mis on minu parim tulemus. Abiks olid mõned EROKi laskevõistlusel saadud nõuanded. Esiteks, et lask tuleb alati ootamatult. Teiseks, staatilise laskmise puhul püstiasendist hoidsin kinni relva salvest, mis vist ei ole päriselt lubatud, aga tulemuseks oli palju stabiilsem relv. Kõige kehvem tulemus meie laagrimeeskonnast oli 125 punkti, aga ülejäänud mahtusid kõik Kaitseliidu laskurinormide sisse. See on hea.
Püstoli puhul oli aga peamine õpetus see, et tuleb rahulikult fokuseerida pilk kirbule ja mitte püüda samal ajal fokuseerida pilku märklauale.
Öise laskmise puhul oli olukord halb. Meil ei ole erisihikuid. Minu Galilil näiteks on öösihiku fosfortäpid kustunud ja ma pidin leiutama uue meetodi. See seisnen otsmikulambi niisuguses sättimises, et ta valgustaks parajal jaol Galili sihikut, samal ajal seda ereda valgusega mitte üle lüües, nii et poolhämaras paistev märklaud oleks ikka veel näha. Jällegi on tegemist vaid õppustel võimaliku varjandiga, sest lahingus oma pea küljes põlevat lampi kanda ei ole ilmselt kõige targem tegu.
Laskmine lõppes kell 22. Tallinnas ei ole võimalik nii hilja laskmist lõpetada, sest tsiviilelanikud saavad pahaseks. Hiiumaal Kapastus on läbim inimasula umbes 3 kilomeetri kaugusel, mis tähendab, et hiline lasmine ei tohiks seal inimesi väga segada.
REEDE
Hommikul jooks. Ilmneb, et mõnel mehel on jalad juba katki. Samas on selge, et me ei tohi endale vigastusi lubada. Ma ei sunni kedagi jooksma, kui eeldan, et meie võistkonna liikmed jooksevad.
Hommikul veel practial laskmise harjutusi air-soft relvadest. Harjutasime situatsiooni, kus raja lõpus on kuulipildjapesa, mis on vaja hävitada, aga seejärel oli vaja vabastada pantvang ka ühest palkmajakesest. Rada tuli läbida meeskonnaga, kes pidi koostööd tegema, et parima ajaga hävitada sihtmärgid. Pantvangi rolli täitis üks tugitooli kõitega kinni pigistatud märklaud. Ümberringi terroriste omade märklaudadega. Esimese katse järel ilmnes, et kui Ülo jooksis ja viskas granaadi eemalt ja jõudis ise veel varjuda, ei pruukinud granaat õigesse kastikesse kukkuda. Seepärast tegime teisel katsel asja ebarealistlikuks ja Ülo jooksis kohe kiiresti kuule trotsides vajaliku kastikese juurde ja poetas granaadi rahulikult sinna. Urmas Selirand, kes seda pealt vaatas, raputas pead, kuna ta ei olnud kindel, kas päriselt oleks Ülol õnnestunud õigeaegselt eemalduda ilma, et F1 granaadi killud teda ennast ei tabaks. Ometi tuli just selle katse peale meil meeskonna parim aeg. Omamoodi võttis see meil kõigil olemise tõsiseks, sest reaalsuse ja mängu spetsiifika erinevus tekitas ka taktikate osas erimeelsusi. Kindel oli see, et kui me oleksime sama harjutust teinud Galili paukmoonaga, oleks tulemus olnud veel kiirem ja veel ebarealistlikum, sest siis oleks täiesti kadunud hirm pihta saada ja teiseks ka vajadus ise sihtmärkide pihta täpselt tulistada.
Reede pealelõuna läks maastikuluureks. Analüüsisime maastikku ja otsustasime uurida kahte raskemat piirkonda, kust Eel-Erna rada ilmselt läbi läheb. Ülo oli paaris Peeter Ilisoniga ja mina Ott Aarmaga. Tanel Viksi sai kõigile ootamatult väikese kuumarabanduse, sest ta ei olnud tema enese jutu kohaselt piisavalt vett joonud ja päev oli palav. Nii jäi temal rännak seekord sooritamata. Lauri Stern oli oma meeskonnaga samal ajal ette valmistamas järgmise päeva luuremängu.
Füüsilises mõttes ei olnud meie eesmärgiks kindlasti mitte ennast tühjaks rännata, vaid teha teha 4 tunnine rännak. Reaalsus osutas aga siingi vastupanu. Kogu Hiiumaa keskosa on väga soine.
Ülo ja Peeter läksid kuni punktini, mil edasiminekuks oleks tulnud puusadeni vees sumada. Teoreetiliselt on see täiesti tehtav, aga taoline sumpamine võtab liikumiskiiruse väga alla. Ka meie jõudsime Ottiga läbida oma 5 kilomeetrit 2-3 km/h kiirusel mättalt mättale hüpates ja vahel põlvini mutta vajudes. Tulemuseks on väga pehmed jalad ja frustratsioon aeglasest liikumisest. Tulime meiegi ühel hetkel suuremale teele ja püüdsime vähemalt kokkulepitud punkti jõuda. Kui 5 tundi oli möödas, olime eesmärgist alles 5 kilomeetri kaugusel. GPS-i järgi olime aga käinud vaid 18 kilomeetrit. Surmväsinud me ei olnud, aga ma olin siiski teinud vea, et ma ei kohendanud kohe oma sokke (kaks kihti), kui tundsin, et üks neist oli veidi kortsu keeranud mu varvaste alla. Väike vill pärast 18 kilomeetri läbimist oli veidi liig varajane, kui mõelda, et võistluste ajal tuleb läbida kuni 3-4 korda pikem maa. Aga muidu oli väga ilus.
P.S. Fotode autoriks on Ergo Teekivi. Helimees ametilt, aga muidu potentsiaalne täpsuslaskur.
LAUPÄEV
Hommikul jätsime jooksmise ära, sest ettevalmistused suureks luuremänguks olid tähtsamad. Siiski mahtus sinna vahele veel vanemveebel Taavi Heinsoo miinivälja läbimise tund. Ta ise on viibinud nii Kosovos kui ka Afganistanis. Tema kogemustepagas oli nii suur, et hea meelega oleks Viksi end unustanud teda küsitlema. Taavi ehitas meile üles lihtsa miinivälja, kuhu peamiselt pani traadiga miine. Tema sõnul on Ernal surveplaadiga miinid (fugassmiinid) aetud äärmuseni tundlikuks, nii et nende torkimisel peaaegu ei olegi mõtet. Reaalselt tuleb aga seda kohta, kuhu sa jala paned torkida 40-45 kraadise nurga all näiteks täägiga (maasse suruda ettevaatlikult) ja nii on võimalik aru saada, kas eespool on järsku pinna sisse peidetud miin. Kuna taolise torke suund ei oleks ülevalt alla, siis on võimalik, et miin ei plahvata reaalselt ja võitlejal on võimalik eluga pääseda. Ernal sellist võimalust eriti ei olevat. Peamine on pigem selles, et tuleb vältida traate. Neid on aga võimalik avastada näiteks rohukõrrega, millega tõmmata läbi õhu. Seejuures tuleb rohukõrt väga õrnalt peas hoida, et ta takistuse taha kinni jäädes ei tuleks käe liikumisega kaasa. Naljakas oli see, et kui ma seda raha läbisin, siis hakkas Taavi minuga lobisema vahetult enne ühe traadini jõudmist ja otse loomulikult astusin ma miinile. Taoline diversioon pidevalt olema üpris tavaline, sest miinivälja läbijale õpetatakse ka keskendumist ja mitte jutuajamist.
Seejärel aga saabus aeg luuremänguks, mille puhul laekus kohale ligi 20 Hiiumaa kaitseliitlast. Uskuge, need mehed ei ole mitte lihtsalt kaitsetahtega, aga nad tegutsevad tõepoolest väga oskuslikult rühma ja jao koosseisus.
See oli väga uhke mäng, kus adrenaliini kõrval sain ma paar väga olulist küsimust. Tervikuna kukkusin ma jaoülemana sel eksamil läbi, aga seda enam on põhjust analüüsiks. Esimese mängu stsenaariumi kohaselt pidi meie võistkond (9 inimest) korraldama varitsuse Hiiumaa võistkonnale (umbes 2 jagu ehk 20 inimest) Kuna Hiiumaa skaudid liikusid ees mitte ainult mööda teed, vaid kammides läbi ka ohtlikke metsatukkasid, avastati meie esimene 3 liikmeline viivitusvaritsus kiiresti. Selle tulemusena liikus hiiu üks jagu meie varitsust kohe tiibama, mis pani koheselt ohtu ka meie teise viivitusvaritsuse positsiooni. Andsin neile kohe käsu taanduda, et nad ei satuks kotti. Kaotasime 2 (võib-olla 3) meest selles varitsuses. Vastane kaotas ka vaid 2 meest. (Ehkki väideti, et ka nende hulgas oli pihtasaajaid rohkem.) Küsimus, kas lagedas männimetsas on üldse võimalik kaks korda suuremale vastasele korraldada varitsust päevasel ajal, kui arvestada, et laskmisdistants on napilt 25 meetrit. Nende skaudid on piisavalt pikalt ees, et tagapoolt tulijad jõuaksid kohe võtta nende distantside peale vajaliku tiibmanöövri. Kui me oleksime soovinud surra ja vastaselt ka elusid võtta, siis oleksime võinud ka võidelda, kuid pidasin olulisemaks, et me säästame elusid. Kas see on liigne ettevaatlikus?
Seejärel pidi mehitama objekti kaitse. Kaitsta oli vaja kahte maja, mis asusid üksteisest umbes 100 meetri kaugusel. Kui ma seadsin välis perimeetri majadest keskmiselt saja meetri kaugusele, siis oli ilmne, et kaitse ühe nurga ründamise korral ei oleks teised suutnud neid tulega toetada, sest distantsid olid kahe maja äärmiste vaatluspostide vahel liiga suured. See on loomulikult air-softi piiratus antud olukorras. Kuid võtnud omaks mängu spetsiifika, kas ma ei teinud ülemana viga? Nimelt käisin vaatasin kõik laske- ja vaatluspostid üle. Maastikuluure näitas, et vastane saab rünnata ilmselt vaid ühest konkreetsest suunast, kust ta võis varjatult tulla päris meie positsioonide ligi. Mina ei pannud selle külje kaitsele tuge ja aktsepteerisin võimaluse, et seal kaitses asuv kolmik ilmselt saab surma vastase selge ülekaalu tõttu. Kas ma reaalse komandörina midagi sellist oleksin võinud lubada? Arvan, et mitte. Ma oleksin pidanud kaitse kontsentreerima väiksemale maaalale, nii et võitlejad oleksid saanud üksteist tulejõuga toetada ja välistada tiibamist. Loomulikult kaitses olles oli meil väike eelis ja vastaseid langes palju, ent lõpptulemusena langes ka meie kaitstav maja õhtupäikese valguses. Siis saabus kohale Hiiumaa õhtusöök ja kõik surnud ärkasid ellu.
Pärast toimus liikumine vastupidises suunas. Meile anti tugevduseks neli hiidlast. Kui meie nüüd kolonnis liikusime, siis jõudsime õige pea soisele alale. Seal tegin enda meelest ainsa õige otsuse. Kuna suurte laugaste ja tiikide tõttu oli igasugune hajumine ja hargnemine võimatu, andsin käsu varitsusele sattudes tagasi rullida. Selle me ka tegime suhteliselt rahuldavalt. Taganemise kiirus oli piisav, et me väljuksime vastase tule ulatusest ilma ühtegi elu kaotamata.
Probleem aga algas kohe. Me teadsime, et hiidlased ei taha hommikuni mängida ja seepärast otsustati, et nende objekti luure ja meiepoolne rünnak toimub veel samal õhtul. Jõudes nende objekti oletatava asupaiga lähedusse, panime maha baaslaagri ja saatsime välja luurajad. Paraku oli meil luurajatele anda vaid 40 minutit. Samal ajal hämardus. Tulemuseks oli see, et meie luurajad jõudsin küll aru saada, kus asub objekt, aga vastase paiknemise kohta ei tulnud mingit olulist informatsiooni. Jällegi reaalselt ma arvan, et nii nappidele luureandmetele tuginedes on rünnak vastutustundetu oma meeste elude ja üksuse jätkusuutlikuse suhtes. Ometi töin ma endale ettekäändeks selle, et sõja ajal võib igasuguseid asju juhtuda ja võib-olla tuleb rünnata ka pimesi. Seega tuleb mängida ka seda, mis ei ole ratsionaalne. Nagu arvata võis algas rünnak kohe meiepoolsete kaotustega, kuna me ei teadnud vastase positsioone. Kuna psühholoogiliselt olin juba võidukale taktikasõjale käega löönud, siis tabasin ennast juba ise eesliinile tormamas, sest adrenaliin oli pähe löönud. Meie üksuse tegelik juhtimine lakkas. Igaüks võitles pimedas nagu oskas. Sain aru, et jaoülemana ei ole ma veel valmis, sest tegelikult oleksin ma oma peas pidanud ütlema, et "Nii, toimub taktika muutus. Kuna oleme pimedas ja vastasel ei ole granaate, siis hoiame kokku, et üksteise tulejõudu üheskoos selgelt ära kasutada" Vahe on ka vist selles, et kui oled harjutatud rühma- ja kompaniiülemaks, siis tabab eesliinile sattumine sind ootamatult ja sa unustada võitlustuhinas juhtimise. Nii ehk teisiti on ka jao formeerimise mõte see, et üksusena tegutsedes on võimalik kontsentreerida tulejõudu kriitilistesse punktidesse ja minna edasi sealt kus üksikvõitleja ei suudaks.
Mind ennast jäi vaevama küsimus, kas üldse tohiksin mina, kui olen üksuse ülem rünnata vastast ilma, et mul oleks mingeid luureandmeid tema positsioonide kohta... Hiidlased aga väärivad veelkord tunnustust oma oskusliku sõdimise eest.
Pühapäeval tagasi sõites oli meri luuleliselt udune. Kodus arvutan kokku, kui palju minu isiklikku raha sellesse üritusse läks. Ma arvan, et seda on rohkem kui 4000 krooni. Aga sellise intensiivsusega väljaõpet ma riigi raha eest enam ei saa. Keegi ju ei raiska raha 40 aastase mehe lahingluure timmimisele, kui ei ole lootust, et see mees oma elukutset vahetab. Seda enam, et sel mehel on teine sõjaväeline eriala olemas, kus ta juba on kvalifitseeritud. Isetegevuse eest pead ikka ise maksma ja ma ei ütleks, et olen õnnetu.
Praami peal jõudsime Viksiga ka otsusele, et kuna Mikk on Eel-Erna ajal Saksamaal, siis võtame selle laagri näitajate põhjal meie meeskonna neljandaks liikmeks Ott Aarma. Peeter Ilison on oma entusiasmiga igale kaitseliitlasele eeskujuks ja ta on samuti üldiselt täiesti arvestatava tasemega võitleja, aga praegu on objektiivsed näitajad Otil paremad. Järgmisel aastal peavad nad Toompea malevkonna võistkonna nagunii üle võtma.
1) Inimesel on kopsuhaav tugeva välise verejooksuga. Igaüks, kes on teinud relvaeksamit või siis läbinud autojuhilubade esmaabi kursust, oskab pomiseda midagi kileklapi tegemisest, mis peaks takistama õhkrinna teket. See tähendab, et abistaja tõmbab kätte kummikindad ja paneb haava kohale kleeplindiga kiletüki, mis kinnitatakse kolmest küljest, lastes ühel küljel toimida kui klapp, mis laseb õhku välja, aga sisse ei lase. Reaalselt on esimene probleem see, et tõelise kopsuhaava korral on inimesel tugev verejooks ja ta on ilmselt shokis. Shoki tunnuseks on aga külm higi, valge nahk ja kiire hingamine, mis tähendab seda, et kleeplint või leukoplast lihtsalt ei kinnitu higist märja naha külge. Lehtmets näitas meile üht videoklippi noahaavast seljas ja ütles, et nemad kiireabis ei teinud muud, kui püüdsid peatada verejooksu ja palvetada, et kiirabi võimalikult kiiresti haiglasse jõuaks. Samas on verejooksu peatamine üks eeltingimusi, et inimene saaks shokist jagu, kuna viimane ongi antud juhul tingitud ahelast, kus verekaotus tingib madala vererõhu, mis omakorda tingib hapnikupuuduse, kuna veri ei too rakkudesse piisavalt hapnikku ja lõpuks inimene shoki tagajärjel sureb sisuliselt õhupuudusesse. (Ma ei hakka kirjeldama täpsemat biokeemiat, mis sel puhul rakus toimib)
2) Kannatanul on lahtine sääreluumurd. "Milline on teie tegevus?" Lehtmets näitab sinna juurde veel pilte. Meie hakkasime loomulikult rääkima erinevatest lahastamise viisidest, kuid vastus osutus valeks. Ühe konkreetse pildi puhul ütles ta, et kiirabil kulus kõigepealt ligi tund aega, et valu tuimestada, veel enne kui nad mingit tööd luude kallal said alustada. Seega on meie tegevus palju lihtsam kui võiks arvata. Kui me ei juhtu just olema Siberi metsas, kus on hirm, et karu sööb murtud jalaga mehe ära, siis kõikidel teistel juhtudel me seda kannatanut ei liiguta. (Kui just ei ole otsest jätkuvat ohtu...) Selle asemel anname kõigepealt elupäästvat esmaabi, kui see on vajalik. Lahtisi luumurdusid tuleb käsitleda kui potentsiaalselt tugevaid verejookse, mille puhul zhguti panemine on parim äärmuslik ent lubatud elupäästev vahend. Kui tugevat verejooksu ei ole, siis raporteerime kuhu vaja, helistame 112 ja seejärel anname jätkuvat esmaabi, ehk paneme kannatanule midagi sooja alla ja peale. Rahustame teda ja leiame talle sobiva asendi, milles murtud jäseme stabiliseerimiseks sobib hästi ka maapind või teine jäse. Edasi on ainult ootamise küsimus. Nii väitis Lehtmets, keda me antud juhul jumalaks peame pidama.
Kordame üle väga lihtsa skeemi. Tegevuse järjekord:
1) Kannatanu väljatoimetamine otsese ohu alt. (tulekahju, mees lebab autoteel, mees lebab keset miinipilduja rünnakut.)
2) Anname talle elupäästvat esmaabi, mis sisaldab sõltuvalt traumast vaid nelja tegevust: elustamine, tugeva välise verejooksu peatamine, shokiasend, hingamisteede vabastamine (külili keeramine)
3) Raporteerime kuhu vaja. Teeme seda jooksvalt, mis tähendab, et hakkame kohe informatsiooni andma, niipea kui midagi teada saame. Täiendada on alati võimalik
4) Anname jätkuvat esmaabi, mis koosneb kolmest peamisest võimalikust tegevusest: soojuse tagamine, rahustamine, võimalikult pikali mugava asendi leidmine kannatanule.
5) Anname kannatanu üle meditsiiniteenistusele, kes peaks vähemalt tunni aja jooksul pärast õnnetust kannatanud haiglasse toimetama.
Kokkuvõttes väga huvitav kursus.
KOLMAPÄEV
Järgmisel hommikul algas kõik hommikujooksuga. 5 kilomeetrit. Mulle tähendas see tavapärasest lühema distantsi puhul ka püüdlus hoida keskmist jooksmistempot kõrgemal. Usun, et jooksin kogu aeg umbes 170 lööki minutis pulsiga, mis vist kõige targem ei olnud, aga teisalt on aeg arendada praegu anaeroobset vastupidavust. Ma ei saa muidugi märkimata jätta, et tegelikult jooksid kõik meie võistkonnakaaslased minust kiiremini. Aga ma olen sellega juba harjunud. Juba keskkoolis oli nii.
Kolmapäeva suurimaks üllatajaks oli nooremseersant Lauri Stern, kes pidas väga süstemaatilise air-soft relvade tunni. Selge ja lihtne, koos piisava teooriaosaga.
Seejärel mindi välja, kus Lauri oli üles pannud papist märklehed. Air-soft relvade peamine kasutusala on kahtlemata linnalahing, kus laskedistantsid ei pruugi olla pikemad kui paarkümmend meetrit. Püstolite puhul ju räägitakse, et politseitöös on enamik tulevahetusi toimunud umbes 7-8 meetrilt. Seega omab praktilist tähendust just see, kui kiiresti sa suudad väikeselt distantsilt olukorda hinnata, püstoli sihtmärgile suunata ja lasu sooritada. Sel puhul ei ole esmaseks harjutamiseks vaja isegi suure distantsiga lasketiiru, vaid esmaseid sihtimisharjutusi ja tabamustiheduse harjutusi võib sooritada ka vaid 5-6 meetrilt. Minule oli uudseks momendiks kahe silmaga sihtimise harjutamine. Kõikidel eelnevatel laskmistel on kogu aeg olnud peal sundus, et tulemus peab hea olema ja seetõttu ei ole ma riskinud kahte silma lahti hoida. Nüüd aga oligi harjutused üles ehitatud ainult kahe lahtise silmaga sihtimise peale. Veidi harjumatu ta oli, aga väga kiiresti said aru, et ega see võimatu ei olegi.
Seejärel aga tulid harjutused, kus iga lasu järel pidi relva alla laskma ja seejärel selle üles tõstma nii, et relv oleks juba suunatud märki. Mõte on selles, et kui me oskame näpuga kohe näidata vajaliku objekti peale, siis peaksime me sama suutma ka relvaga. Seal edasi järgnes aga konkreetne practical laskmise rada, mida me läbisime automaatide air-soft mudelitega. Teadagi on ühendub practicalis kiirus ja täpsus ka taktikalise mõtlemisega, et optimeerida oma peatumisi ja laskeasendeid. Kokkuvõttes on see suuresti lihastemälu automatismi ehitamise vaev. Mulle oli see väga põnev.
Tõsi, nii nagu iga imitatsiooni puhul tuleb endale pidevalt meelde tuletada, milles seisnevad air-soft erinevused päris relvadest. Oht on selles, et ühel hetkel hakkad liialt palju tuginema mängu spetsiifikale, mis võib õpetada valesid harjumusi pärissituatsioonide puhul. Nii nagu EROKi võistkond on rääkinud, et meie Erna võistluste puhul õpetab vastutegevus võistlejaid käituma kahjulikul viisil. Teisisõnud, kui praegu Ernal vastutegevus satub võistkonnale peale, siis üritab võistkond üldiselt kohe ära joosta. Kui aga EROK üritas sama taktikat automaatselt kasutada Shveitsi analoogselt võistlusel, siis oli tulemuseks häving, sest kõikide võistlejate selga oli tõmmatud vestid, mis reageerisid relvadele paigutatud laseritele. Kui vastutegevus nägi EROKi võistkonna selgasid, siis lasid nad meie võistlejad lihtsalt selja tagant laseriga maha. Air-softi esimene probleem on selles, et nende relvade päästikud on üldjuhul ilma eelpäästmiseta ja kergemad kui pärisrelvade omad. Selle tulemusena võib liialt air-softiga harjunud inimene tõmmata pärisrelvaga lastes raskema päästikuga suuremat jõudu kasutades relva lasu hetkel paigast ära.
Kolmapäeval tegima ka lühikese jõutrenni, mille kestel selgus, et meist keegi ei ole suuteline koheselt täitma NATO testi. Õnnetuseks oli aga päevakava nii tihe, et kõiki planeeritud spordiüritusi ei õnnestunudki läbi viia. Üldine väsimuse foon hakkas neljapäeval kergelt tunda andma.
Kolmapäeva õhtul aitas sellele kaasa ka rännak Kärdlast meie baaslaagrisse. Distants oli umbes 13 kilomeetrit, mille läbisime metsavahelisel teel 2 tunniga. Tee oli väga ebameeldivalt kruusane. Hämardus ja ilusaid vaateid me ei näinudki. Ometi oli see piisav distants, et baaslaagris tunda väsimust ja vähest südametunnistuse piina kell 22.30 veel süüa otsides.
Söömise koha pealt tahaksin enesekriitikat teha. Ehkki Tallinna maleva väliharjutuse plaanis oli kinnitatud kogu ürituse toitlustamisele 6000 krooni, otsustasin kohe olla kokkuhoidlik. Hiiumaa malevkonna palgaline kaitseliitlane Taimo Juhe aitas meil allahindlusega osta igasugust toidukraami, kuid minu koostatud menuu oli selgelt liialt väikese toiteväärtusega meie kehalise koormuse kohta. Probleem oli peamiselt selles, et kiirnuudlite söömine ei anna midagi oluliselt organismile juurde. Mea culpa. Selle peale peaks järgmine kord rohkem mõtlema. Ometi oli meil lihakonserve valkude jaoks, õunu vitamiinide jaoks ja Twixi süsivesikute jaoks.
NELJAPÄEV
Hommikul taas jooks. Igaüks jooksis omas tempos. Jooks oli seekord lühem, sest soovisin, et meil oleks ilusam tee, mida mööda joosta. Seega oli jooksu aeg keskmiselt 23 -24 minutit, mis meie tempo juures tähendas veidi alla 4 kilomeetri distantsi. Hommikujooksu plussiks on kahtlemata see, et pärast jooksu oled sa valmis ennast pesema ka jääkülma veega. Kuna keha on soe, siis selline õues toimuv pesemine väga hull ei olegi. Omamoodi üllatav pärast 15 aastat eranditult sooja dushi all pesemist.
See päev oli meil pühendatud linnalahingule. Hommikul saabus laagrisse reservkapten Raul Hindov, kes fanaatilise orjenteerujana oli tulnud Hiiumaale võistlema. Muuhulgas aga jagas ta meiega väärtuslikku kogemust. Esimene tund oli pühendatud luureraporti topograafia osale. Jätsime sealt meelde, et võistlustele tuleb kaasa võtta läbipaistev paber või kile, mille peale teha üks ülevaate kaart luurealast. Seejärel aga peab kaasas olema juba varem kiletatud A4, millele on kantud kordinaatvõrgustik. Sõltuvalt objekti suurusest tuleb objekti kaardile valida sobiv mõõtkava. ERNAl on tema teinud taolisi kaarte kompanii positsioonide kohta mõõtkavas 1:5000. Eel-Ernal, kus tihtipeale on luureobjektiks vaid üks rühm, sobib mõõtkavaks ka 1:2500 s.t. (1 cm kaardil võrdub 25 meetriga. ) Oluline on aga kaardi jaoks distantside hindamise oskus, et iga vaatlus- või vahipost saaks endale õige asukoha kaardil. TINGMÄRGID!! Need tuleb üle vaadata.
Linnalahingu puhul on asi aga juba väga keeruline.
Lisaks sellele, et eksisteerivad erinevad taktikad reaalses elus, tuleb ka ERNA tüüpi võistluste mängu spetsiifikaga arvestada.
Reaalselt on peamine küsimus selles, kas sa pead säästma hoonetes viibivate neutraalsete isikute elu või mitte. Kõige karmim käsitlus näeb ette, et enne ruumi sisenemist viskad sisse granaadi. Seejärel lähed eemale. Lased plahvatusel kõlada ja seejärel tulistad veel pimesi ruumi enne kui sisse lähed ja üle tulistad, mis tulistada annab. Sellele vastandub näiteks pantvangi stsenaarium, kus sa pead säästma ruumis viibivat pantvangi. Kui tegemist ei ole väga hea luure ja tehniliste lisaviguritega varustatud eriüksusega, on kõik edasine juba väga piiripealse tehnika küsimus. Teisisõnu, kas tähelepanu kõrvale juhtiva peibutusheli või -valguse abil või sootuks ilma, tuleb ruumi tormata ja vastane kahjutuks teha. Terve mõistuse seisukohalt tundub see olevat võimatu ülesanne. ERNA õnneks ei sea meid drastiliste valikute ette. Seal on kõige tähtsam kiirus. Ruumi ei sisene isegi mitte kaks või rohkem meest, nagu mõnest SAS või SWAT treeningvideolt võib näha, vaid ainult üks inimene. Ikka selleks, et ruumid kiiremini puhastada. Kas sellel on ka mingit reaalselt rakendust või tähendust? Proovisime seda niimoodi, et panime rünnatavasse hoonesse kaks võitlejat air-soft relvadega ootele. Seejärel proovisime aga liikuda nii nagu peab. Üllatav oli see, et kui ma ise olin nn. vastutegevuses, siis ma olin valmis tulistama ukseavale ilmuvat vastast, aga reaalselt läks veidi teisiti. Kui võitleja sisenes tuppa piisavalt kiirest ja eemaldus kohe uksavast, siis lasin mina hilinenud reaktsiooniga ukseavasse lasu alles siis, kui tema oli sealt juba läbi jooksnud. See aga jättis talle piisava hulga kümnendiksekundeid, et omakorda minu asukoht ruumis tuvastada ja mind tulistada. Järeldus - eksisteerib võimalus, et piisava sissetuleku kiiruse korral ei lasta sisenejat kohe maha ja ta saab võimaluse olla ise esimene täpne tulistaja. Nii ehk teisiti on linnalahing puhtalt meeskonna töö mäng ja nõuab tõelist kokkuharjutamist. Meie saime üht teist selgemaks, ehkki kiiresusele rõhumine tõi kaasa vea, kus pisteti pea vaid uksest sisse, näha, kas ruumis on kedagi. See on just selline tegevus, mis reaalselt võib kurvalt lõppeda, kui vastane ootab, et sa ilmud uksele. Võidad sekundi - kaotad elu.
Kokkuvõttes loodan, et ERNA linnalahing võtab ette realistlikud linnalahingu ülesanded, mis karistaksid reaalsuses hooletut käitumist.
Neljapäeva pärastlõunal toimusid laskeharjutused. Lasime sisse oma Galilid ja lisaks harjutasime USP-ga laskmist. Meie noorvõitleja Ott Aarma osutus endiseks laskesportlaseks. Tema probleem oli selles, et sportpüsside päästikud olid ka liiga kiire käiguga ja kerged. Seetõttu nõudis Galiliga laskmine veidi harjumist. Lasime 100 meetri pealt 5 lasu kaupa ja siis kontrollisime tulemusin. Kuna moona oli piisavalt, saime päris korralikult ka matkatud märklaua ja tulejoone vahel. Kõige lõpuks tegime klassikalise seeria, kus lasime 3x10 lasku: maast, põlvili ja püsti. Enesele ootamatult lasin 245 silma, mis on minu parim tulemus. Abiks olid mõned EROKi laskevõistlusel saadud nõuanded. Esiteks, et lask tuleb alati ootamatult. Teiseks, staatilise laskmise puhul püstiasendist hoidsin kinni relva salvest, mis vist ei ole päriselt lubatud, aga tulemuseks oli palju stabiilsem relv. Kõige kehvem tulemus meie laagrimeeskonnast oli 125 punkti, aga ülejäänud mahtusid kõik Kaitseliidu laskurinormide sisse. See on hea.
Püstoli puhul oli aga peamine õpetus see, et tuleb rahulikult fokuseerida pilk kirbule ja mitte püüda samal ajal fokuseerida pilku märklauale.
Öise laskmise puhul oli olukord halb. Meil ei ole erisihikuid. Minu Galilil näiteks on öösihiku fosfortäpid kustunud ja ma pidin leiutama uue meetodi. See seisnen otsmikulambi niisuguses sättimises, et ta valgustaks parajal jaol Galili sihikut, samal ajal seda ereda valgusega mitte üle lüües, nii et poolhämaras paistev märklaud oleks ikka veel näha. Jällegi on tegemist vaid õppustel võimaliku varjandiga, sest lahingus oma pea küljes põlevat lampi kanda ei ole ilmselt kõige targem tegu.
Laskmine lõppes kell 22. Tallinnas ei ole võimalik nii hilja laskmist lõpetada, sest tsiviilelanikud saavad pahaseks. Hiiumaal Kapastus on läbim inimasula umbes 3 kilomeetri kaugusel, mis tähendab, et hiline lasmine ei tohiks seal inimesi väga segada.
REEDE
Hommikul jooks. Ilmneb, et mõnel mehel on jalad juba katki. Samas on selge, et me ei tohi endale vigastusi lubada. Ma ei sunni kedagi jooksma, kui eeldan, et meie võistkonna liikmed jooksevad.
Hommikul veel practial laskmise harjutusi air-soft relvadest. Harjutasime situatsiooni, kus raja lõpus on kuulipildjapesa, mis on vaja hävitada, aga seejärel oli vaja vabastada pantvang ka ühest palkmajakesest. Rada tuli läbida meeskonnaga, kes pidi koostööd tegema, et parima ajaga hävitada sihtmärgid. Pantvangi rolli täitis üks tugitooli kõitega kinni pigistatud märklaud. Ümberringi terroriste omade märklaudadega. Esimese katse järel ilmnes, et kui Ülo jooksis ja viskas granaadi eemalt ja jõudis ise veel varjuda, ei pruukinud granaat õigesse kastikesse kukkuda. Seepärast tegime teisel katsel asja ebarealistlikuks ja Ülo jooksis kohe kiiresti kuule trotsides vajaliku kastikese juurde ja poetas granaadi rahulikult sinna. Urmas Selirand, kes seda pealt vaatas, raputas pead, kuna ta ei olnud kindel, kas päriselt oleks Ülol õnnestunud õigeaegselt eemalduda ilma, et F1 granaadi killud teda ennast ei tabaks. Ometi tuli just selle katse peale meil meeskonna parim aeg. Omamoodi võttis see meil kõigil olemise tõsiseks, sest reaalsuse ja mängu spetsiifika erinevus tekitas ka taktikate osas erimeelsusi. Kindel oli see, et kui me oleksime sama harjutust teinud Galili paukmoonaga, oleks tulemus olnud veel kiirem ja veel ebarealistlikum, sest siis oleks täiesti kadunud hirm pihta saada ja teiseks ka vajadus ise sihtmärkide pihta täpselt tulistada.
Reede pealelõuna läks maastikuluureks. Analüüsisime maastikku ja otsustasime uurida kahte raskemat piirkonda, kust Eel-Erna rada ilmselt läbi läheb. Ülo oli paaris Peeter Ilisoniga ja mina Ott Aarmaga. Tanel Viksi sai kõigile ootamatult väikese kuumarabanduse, sest ta ei olnud tema enese jutu kohaselt piisavalt vett joonud ja päev oli palav. Nii jäi temal rännak seekord sooritamata. Lauri Stern oli oma meeskonnaga samal ajal ette valmistamas järgmise päeva luuremängu.
Füüsilises mõttes ei olnud meie eesmärgiks kindlasti mitte ennast tühjaks rännata, vaid teha teha 4 tunnine rännak. Reaalsus osutas aga siingi vastupanu. Kogu Hiiumaa keskosa on väga soine.
Ülo ja Peeter läksid kuni punktini, mil edasiminekuks oleks tulnud puusadeni vees sumada. Teoreetiliselt on see täiesti tehtav, aga taoline sumpamine võtab liikumiskiiruse väga alla. Ka meie jõudsime Ottiga läbida oma 5 kilomeetrit 2-3 km/h kiirusel mättalt mättale hüpates ja vahel põlvini mutta vajudes. Tulemuseks on väga pehmed jalad ja frustratsioon aeglasest liikumisest. Tulime meiegi ühel hetkel suuremale teele ja püüdsime vähemalt kokkulepitud punkti jõuda. Kui 5 tundi oli möödas, olime eesmärgist alles 5 kilomeetri kaugusel. GPS-i järgi olime aga käinud vaid 18 kilomeetrit. Surmväsinud me ei olnud, aga ma olin siiski teinud vea, et ma ei kohendanud kohe oma sokke (kaks kihti), kui tundsin, et üks neist oli veidi kortsu keeranud mu varvaste alla. Väike vill pärast 18 kilomeetri läbimist oli veidi liig varajane, kui mõelda, et võistluste ajal tuleb läbida kuni 3-4 korda pikem maa. Aga muidu oli väga ilus. 
P.S. Fotode autoriks on Ergo Teekivi. Helimees ametilt, aga muidu potentsiaalne täpsuslaskur.
LAUPÄEV
Hommikul jätsime jooksmise ära, sest ettevalmistused suureks luuremänguks olid tähtsamad. Siiski mahtus sinna vahele veel vanemveebel Taavi Heinsoo miinivälja läbimise tund. Ta ise on viibinud nii Kosovos kui ka Afganistanis. Tema kogemustepagas oli nii suur, et hea meelega oleks Viksi end unustanud teda küsitlema. Taavi ehitas meile üles lihtsa miinivälja, kuhu peamiselt pani traadiga miine. Tema sõnul on Ernal surveplaadiga miinid (fugassmiinid) aetud äärmuseni tundlikuks, nii et nende torkimisel peaaegu ei olegi mõtet. Reaalselt tuleb aga seda kohta, kuhu sa jala paned torkida 40-45 kraadise nurga all näiteks täägiga (maasse suruda ettevaatlikult) ja nii on võimalik aru saada, kas eespool on järsku pinna sisse peidetud miin. Kuna taolise torke suund ei oleks ülevalt alla, siis on võimalik, et miin ei plahvata reaalselt ja võitlejal on võimalik eluga pääseda. Ernal sellist võimalust eriti ei olevat. Peamine on pigem selles, et tuleb vältida traate. Neid on aga võimalik avastada näiteks rohukõrrega, millega tõmmata läbi õhu. Seejuures tuleb rohukõrt väga õrnalt peas hoida, et ta takistuse taha kinni jäädes ei tuleks käe liikumisega kaasa. Naljakas oli see, et kui ma seda raha läbisin, siis hakkas Taavi minuga lobisema vahetult enne ühe traadini jõudmist ja otse loomulikult astusin ma miinile. Taoline diversioon pidevalt olema üpris tavaline, sest miinivälja läbijale õpetatakse ka keskendumist ja mitte jutuajamist.
Seejärel aga saabus aeg luuremänguks, mille puhul laekus kohale ligi 20 Hiiumaa kaitseliitlast. Uskuge, need mehed ei ole mitte lihtsalt kaitsetahtega, aga nad tegutsevad tõepoolest väga oskuslikult rühma ja jao koosseisus.
See oli väga uhke mäng, kus adrenaliini kõrval sain ma paar väga olulist küsimust. Tervikuna kukkusin ma jaoülemana sel eksamil läbi, aga seda enam on põhjust analüüsiks. Esimese mängu stsenaariumi kohaselt pidi meie võistkond (9 inimest) korraldama varitsuse Hiiumaa võistkonnale (umbes 2 jagu ehk 20 inimest) Kuna Hiiumaa skaudid liikusid ees mitte ainult mööda teed, vaid kammides läbi ka ohtlikke metsatukkasid, avastati meie esimene 3 liikmeline viivitusvaritsus kiiresti. Selle tulemusena liikus hiiu üks jagu meie varitsust kohe tiibama, mis pani koheselt ohtu ka meie teise viivitusvaritsuse positsiooni. Andsin neile kohe käsu taanduda, et nad ei satuks kotti. Kaotasime 2 (võib-olla 3) meest selles varitsuses. Vastane kaotas ka vaid 2 meest. (Ehkki väideti, et ka nende hulgas oli pihtasaajaid rohkem.) Küsimus, kas lagedas männimetsas on üldse võimalik kaks korda suuremale vastasele korraldada varitsust päevasel ajal, kui arvestada, et laskmisdistants on napilt 25 meetrit. Nende skaudid on piisavalt pikalt ees, et tagapoolt tulijad jõuaksid kohe võtta nende distantside peale vajaliku tiibmanöövri. Kui me oleksime soovinud surra ja vastaselt ka elusid võtta, siis oleksime võinud ka võidelda, kuid pidasin olulisemaks, et me säästame elusid. Kas see on liigne ettevaatlikus?
Seejärel pidi mehitama objekti kaitse. Kaitsta oli vaja kahte maja, mis asusid üksteisest umbes 100 meetri kaugusel. Kui ma seadsin välis perimeetri majadest keskmiselt saja meetri kaugusele, siis oli ilmne, et kaitse ühe nurga ründamise korral ei oleks teised suutnud neid tulega toetada, sest distantsid olid kahe maja äärmiste vaatluspostide vahel liiga suured. See on loomulikult air-softi piiratus antud olukorras. Kuid võtnud omaks mängu spetsiifika, kas ma ei teinud ülemana viga? Nimelt käisin vaatasin kõik laske- ja vaatluspostid üle. Maastikuluure näitas, et vastane saab rünnata ilmselt vaid ühest konkreetsest suunast, kust ta võis varjatult tulla päris meie positsioonide ligi. Mina ei pannud selle külje kaitsele tuge ja aktsepteerisin võimaluse, et seal kaitses asuv kolmik ilmselt saab surma vastase selge ülekaalu tõttu. Kas ma reaalse komandörina midagi sellist oleksin võinud lubada? Arvan, et mitte. Ma oleksin pidanud kaitse kontsentreerima väiksemale maaalale, nii et võitlejad oleksid saanud üksteist tulejõuga toetada ja välistada tiibamist. Loomulikult kaitses olles oli meil väike eelis ja vastaseid langes palju, ent lõpptulemusena langes ka meie kaitstav maja õhtupäikese valguses. Siis saabus kohale Hiiumaa õhtusöök ja kõik surnud ärkasid ellu.
Pärast toimus liikumine vastupidises suunas. Meile anti tugevduseks neli hiidlast. Kui meie nüüd kolonnis liikusime, siis jõudsime õige pea soisele alale. Seal tegin enda meelest ainsa õige otsuse. Kuna suurte laugaste ja tiikide tõttu oli igasugune hajumine ja hargnemine võimatu, andsin käsu varitsusele sattudes tagasi rullida. Selle me ka tegime suhteliselt rahuldavalt. Taganemise kiirus oli piisav, et me väljuksime vastase tule ulatusest ilma ühtegi elu kaotamata.
Probleem aga algas kohe. Me teadsime, et hiidlased ei taha hommikuni mängida ja seepärast otsustati, et nende objekti luure ja meiepoolne rünnak toimub veel samal õhtul. Jõudes nende objekti oletatava asupaiga lähedusse, panime maha baaslaagri ja saatsime välja luurajad. Paraku oli meil luurajatele anda vaid 40 minutit. Samal ajal hämardus. Tulemuseks oli see, et meie luurajad jõudsin küll aru saada, kus asub objekt, aga vastase paiknemise kohta ei tulnud mingit olulist informatsiooni. Jällegi reaalselt ma arvan, et nii nappidele luureandmetele tuginedes on rünnak vastutustundetu oma meeste elude ja üksuse jätkusuutlikuse suhtes. Ometi töin ma endale ettekäändeks selle, et sõja ajal võib igasuguseid asju juhtuda ja võib-olla tuleb rünnata ka pimesi. Seega tuleb mängida ka seda, mis ei ole ratsionaalne. Nagu arvata võis algas rünnak kohe meiepoolsete kaotustega, kuna me ei teadnud vastase positsioone. Kuna psühholoogiliselt olin juba võidukale taktikasõjale käega löönud, siis tabasin ennast juba ise eesliinile tormamas, sest adrenaliin oli pähe löönud. Meie üksuse tegelik juhtimine lakkas. Igaüks võitles pimedas nagu oskas. Sain aru, et jaoülemana ei ole ma veel valmis, sest tegelikult oleksin ma oma peas pidanud ütlema, et "Nii, toimub taktika muutus. Kuna oleme pimedas ja vastasel ei ole granaate, siis hoiame kokku, et üksteise tulejõudu üheskoos selgelt ära kasutada" Vahe on ka vist selles, et kui oled harjutatud rühma- ja kompaniiülemaks, siis tabab eesliinile sattumine sind ootamatult ja sa unustada võitlustuhinas juhtimise. Nii ehk teisiti on ka jao formeerimise mõte see, et üksusena tegutsedes on võimalik kontsentreerida tulejõudu kriitilistesse punktidesse ja minna edasi sealt kus üksikvõitleja ei suudaks.
Mind ennast jäi vaevama küsimus, kas üldse tohiksin mina, kui olen üksuse ülem rünnata vastast ilma, et mul oleks mingeid luureandmeid tema positsioonide kohta... Hiidlased aga väärivad veelkord tunnustust oma oskusliku sõdimise eest.
Pühapäeval tagasi sõites oli meri luuleliselt udune. Kodus arvutan kokku, kui palju minu isiklikku raha sellesse üritusse läks. Ma arvan, et seda on rohkem kui 4000 krooni. Aga sellise intensiivsusega väljaõpet ma riigi raha eest enam ei saa. Keegi ju ei raiska raha 40 aastase mehe lahingluure timmimisele, kui ei ole lootust, et see mees oma elukutset vahetab. Seda enam, et sel mehel on teine sõjaväeline eriala olemas, kus ta juba on kvalifitseeritud. Isetegevuse eest pead ikka ise maksma ja ma ei ütleks, et olen õnnetu.
Praami peal jõudsime Viksiga ka otsusele, et kuna Mikk on Eel-Erna ajal Saksamaal, siis võtame selle laagri näitajate põhjal meie meeskonna neljandaks liikmeks Ott Aarma. Peeter Ilison on oma entusiasmiga igale kaitseliitlasele eeskujuks ja ta on samuti üldiselt täiesti arvestatava tasemega võitleja, aga praegu on objektiivsed näitajad Otil paremad. Järgmisel aastal peavad nad Toompea malevkonna võistkonna nagunii üle võtma.
No comments:
Post a Comment