30. päeva Eel-Ernani

See on Ilmari sissekanne. Võimalik, et ka teised meeskonnaliikmed haaravad klaviatuuri oma istumise alt. 

Eelmisesse päeva mahtus rahulolu. Teeme 22.-27. aprillil Hiiumaal väikese treeninglaagri, et koos kogu meeskonnaga harjutada mõningaid patrullvõistluse elemente ja ühtlasi vaadata, milline on meeste tase. See mõeldud järgnes raskem osa, sest niipea kui ütled sõna laskeharjutus, tähendab see automaatselt paberi peal erinevate käskude ja plaanide vormistamist. 

Oodatust pehmem bürokraatia

Tean päris palju lugusid sellest, kuidas see paberimajandus on surmanud nii mõnegi huvitava mõtte. Samas ma ei pea seda lõpuni kahjulikuks, sest Kaitseliit peab andma maksimumi, et vähendada õnnetusjuhtumeid ja raha vasakule kantimist. Trikk ongi selles, et tuleb leida kesktee, kuidas paberi peal oleks kõik korras ja ühtlasi ei tapetaks altpoolt tulevat initsiatiivi. Hiiumaa malevkond tegi uskumatu operatiivsusega valmis laskeharjutuste plaani. Arusaadav. Nad ongi väikesed ja mobiilsed. Tallinna maleva staap tekitas esiotsa ka veidi hirmu, sest meie planeeritud üritus oli välja mõeldud üleöö ja suurtesse plaanidesse seda kirjutatud ei olnud. Kasutasin taktikat, mille nimi oli "suhtle inimesega varakult". See tähendas Märtsi keskel Tallinna maleva kodulehelt "Väliharjutuse plaani" näidise võtmist ja selle põhjal meie treeninglaagri plaani koostamist. Seejärel toimusid Tallinna malevaga sõbralikud telefonikõned, milles ma olin täiesti aus. Oma treeninglaagri teeme nii ehk teisiti, aga alati on seda võimalik ka veidi paremini teha. Tulemuseks oli see, et major Ove Voore võttis isiklikult vaevaks teha meie treeninglaagri plaani veidi sisuliselt paremaks ja vormiliselt täpsemaks. Igaks juhuks kordan, et paberi mustand oli ennem tehtud, nii et ta ei teinud mitte Toompea maleva tegemata töid, vaid ainult aitas parandada seal tehtud vigu.  Asja tipuks oli veel kiire näidisõppetund, kuidas õpetada võitlejaid tegutsema miiviväljale sattumise korral. See oli omamoodi isegi koomiline, sest olime kohvimasina juures, kui major Voore võttis vaevaks korraks isegi pikali laskuda, et seletada miinivälja läbimise tehnikat. Seejärel tõusis ta püsti ja jätkas kohvi joomist.  Jätame meelde. Kaitseliidu asjaajamise suhtes meeldis mulle väga tema näidatud õppuste eelarve uus exceli põhi, mis juba sissepandud valemitega arvutab ise vajalike summasid ja vahesummasid. 

Taas veidi spordist

Hingan nüüd kergendunult välja.  Üks osa bürokraatiast on selja taga. Õhtul oli udune ja tibutas vihma. Selline madalrõhkkond tekitab norutunnet. Peaaegu olin juba välja mõtlemas, kuidas tänane trenn vahele jätta. Kohusetunne sai siiski võitu. Tasuks aga sain veel midagi. On ilmne, et sport tõstab kiirendab veidi vereringlust ja koos sellega saabub ka erksuse tunne. Täpselt nii minuga juhtuski. Enesetunne pärast trenni oli tunduvalt parem kui enne. 

Trenni põhisisuks oli intervalljooks anaeroobse vastupidavuse tõstmiseks. Maakeeli tähendab see võimet veidi pikema jooksu kiirust tõsta. (ma loodan, et olen asjast õigesti aru saanud ) 

See on üpris lootusetu üritus, sest väga kiiresti ma ei jookse nagunii. Ent. Pärast soojendusjooksu 5 minutit, jooksin 4 korda 500 meetrit 170 -180 pulsilöögiga minutis. See tähendas minu puhul, et ühe kiirusintervalli pikkus oli umbes 2 minutit.  Võib-olla oli see kestus liiga pikk, sest intervallide lõpud jooksin kõik veremaiguga suus. Ma ei ole kindel, kas see on kõige õigem asi. Hirmsasti kardan vigastusi, sest hetkel olen hakanud juba unustama sõrmeluu murdu uisumaratonist ja jalaluu murdu jalgpallist.  Pärast hingamise taastumist tegin veel kiire ringi harjutusi põhilihastele - kõhu- ja seljalihased, käelihased. Ma suhtun väga umbusklikult jõusaali, kus erinevad masinad pakuvad võimalusi treenida väga selget üksikut lihast. Niimoodi tehes võib lihaste koordinatsioon meelest ära minna. Näiteks maas käte kõrverdusi e. "pumpamisi" tehes, pingutatakse ühtlasi ka selga. Seda ei tohi unustada. Lõpuks painutasin ennast. Nutt tuleb peale. Võrreldes 15 aasta taguse olukorraga olen täiesti roostes. Huvitav, kas ma suudaksin pingutuse korral jõuda selleni, et viin pea ja põlved uuesti sirgete jalgade juures kokku? Või et teen pikkupidi spagaadi? Teoreetiliselt peaks see ju võimalik olema? Asjaarmastajaks olemine tähendab eelkõige kahtluselt kahtlusele liikumist, sest sa ei tea midagi professionaalselt kindlat.