Niisiis kõigepealt käisin taas laskmas püstolit. 25 meetri tiir. Lasin 5 x 10 lasku. Halvim tulemus 25 silma ja parim 54 silma. Huvitav oli see, et iga salve esimese lasu lasin märklauast mööda, hoolimata sellest, et olin kuke juba alla tõmmanud. Seejärel läksin järgmised lasud kõik ikkagi pihta. Tõesti ei tea, kuhu need esimesed lasud kaovad. Üldiselt hajuvad tabamused paremale poole, mis näitab, et "tõmban" päästikulevajutusega lasu ära. Samas ei saa ma sellest päriselt aru, sest käsi väga ei värise ja kuni lasuni on päästmine sujuv. Tundub, et veamoment tekib siiski alles lasu hetkel, mil tagasilöök liigub just sinna, kus on kõige nõrgem vastu hoidev jõud - ehk siis püstol liigub päästva sõrme suunas. Seda peab korrigeerima lühikese distantsi pealt lastes, nii et iga lasu järel oleks selgelt näha, kuhu ja miks lask viltu läks. Umbes sellise harjutuse tegi meile ka Purik, kui ta kord Toompea malevkonnale ühe püstolikoolituse tegi.
Pärastlõunal kirjutasin oma filmistsenaariumi ja kui tundsin, et rohkem täna ei tule peast ühtegi mõtet, siis tegin väikese rännaku sõjaväe saabastes ja umbes 20 kilose seljakotiga. Rännaku mõte on selles, et joostes ja kõndides me tegelikult kasutame erinevaid lihaseid ja tuim kõnd liivas ja soos on väga hea vahend jalgade pehmeks muutmiseks. Üldiselt on aga jalutuskäik Harku loodusrajal väga tore. Tuli kohe paar mõtet filmistsenaariumile täienduseks, mille igaks juhuks ütlesin telefonis asuvasse diktofoni, et ära ei ununeks. Ainuke ebameeldiv koht oli kohtumine noorte meestega, kes seal looduskaitse ala serval olid autode vahel endale barbeque püsti pannud. Mühisesin neist mööda mõistatades, kas nad on siin või sealpool riigimetsa piiri, sest lõkketegemiseks see koht tähistatud küll ei olnud. Igaks juhuks jätsin ühe auto numbri meelde. Kiusu pärast. Kui ma homme näen, et nad on prahi maha jätnud, siis ... lähen neid kummitama. 631 ACJ
Lõpliku distantsi pikkuseks kujunes 12 kilomeetrit. Aega natuke üle 2 tunni. Õlad oli seljakotist valusad küll.
No comments:
Post a Comment