Algus. Kuu aega Eel-Ernani

Kõik algas umbes kaks aastat tagasi, kui mingi filmi linastuspeol jäid ühe laua taha ilmselt kogemata kolm meest ja üks naine. Ülo Pikkov (rahuliku meelega joonisfilmigeenius ja õppejõud Kunstiakadeemias), Mikk Rand (särtsuva meelega filmitegelane, kes ajalukku läheb vähemalt esialgu Kinobussi leiutajana), mina, Ilmar Raag (kah filmiga kuidagi seotu) ja kõige kurja juur - Kristina Märtin - malbe näoga ametnik Eesti Filmi Sihtasutuses, kes meist ainsana teadis, mida tähendab kaitsetahe. Ilmselt soovist ennast tütarlapse silmis upitada, hakkasime meie, mehed, rääkima sellest, kuidas meie spordilihased ei olegi veel kärbunud kultuuritööst. Ma ei mäleta, kes esimesena ütles välja selle kergemeelse mõtte, et huvitav oleks proovida ka ise Ernat läbida. 

Kristina, kes nagu öeldud on väga terane tütarlaps, tegi päev hiljem paar telefonikõne ja kiiremini, kui me arugi saime, olimegi Eel-Erna võistluste nimekirjas. Selleks tuli astuda ka Kaitseliitu ja ära teha relvaeksam. Samal ajal saime kokku ainsa asjatundjaga meie pundist - Tanel Viksiga Toompea malevkonnast. Ka tema on seotud filmiga, tehes aeg ajalt arvutiga eesti filmidesse olulisi parandusi. Näiteks "Georgis" võite näha stseeni, kus Georg Ots lahkub 1941. aastal Tallinnast. Taustal on mere peal näha vene sõjalaevasid. Need pani sinna Tanel. 

Eel-Erna 70 kilomeetrit sai läbitud. Linnalahingu vahepunktis ütlesid kohtunikud, et me saime maksimum stiilipunktid, ent läksime üle aja. Vahetult enne viimast ala - 7 kilomeetri lõpujooks (või midagi sellist), pidin mina istuma autosse, et napilt jõuda lennuki peale, mis viis mind euroopa filmiraha jagamise koosolekule Belgradis. Teised aga lõpetasid kangelaslikult võistluse.  Nojah, meie võistkond jäi viimaseks, aga lisaks sellele jäi meie hinge veel midagi. Tahaks veidi paremini esineda. Samal aastal käisime Põrgupõhja retkel, kus oma üllatuseks tulime 13. või 14.  See näitas meile, et lagi ei ole veel käes. Möödunud aastane Eel-Erna läks pronksmehe nahka, sest Toompea malevkonna liikmetena, olime ennast abipolitseinikena üles andnud ja valvasime Toompead. 

Kuid käesolev aasta. .... Mina saan sel aastal 40 aastaseks. Tõele au andes ei ole ma kuigi heas sportlikus vormis. Seepärast on meiega liitunud kaks noort meest, kes alles gümnaasiumit lõpetavad - Ott Aarma ja Peeter Ilison. Piisab vaid öelda, et möödunud aasta Scoutsrännaku 30 kilomeetrit läbisid nad mõlemad peaaegu tund aega kiiremini kui mina.  Nemad on Toompea malevkonna tõelised tegijad. 

Ometi käib ka minul üks võitlus. Võitlus iseendaga. Ma olin keskkoolis väga halb pikamaa jooksja. Kord tuli meil läbida 5 kilomeetrit. Ma suutsin joosta vaid pool sellest maast. Samal ajal sain ma sprindidistantsidega hakkama väga hästi ja kõik jõu ja võimlemisenumbrid tegin hindele väga hea. Nüüd 22 aastat hiljem on jõud ja kiirus kahanemas, ent vastupidavus on paraku paranenud. Ma tõesti tahan teada, mida ma veel suudan kui veidi trenni teen. See on loomkatse. 

Pärast puhkust on minu puls 53 lööki minutis. Üleeile jooksin pulsikellaga 10 kilomeetrit. Üritasin pulsisagedust hoida 160 ligi, aga pärast 7 kilomeetrit tõusis see ikkagi 170 löögini. Seega jooksin väga-väga aeglaselt - aeg 1 tund ja 14 minutit. (Kõikidel maratonijooksjatel palun kommentaarid enda teada jätta. Nagunii ma teile konkurendiks ei tule.) Paraku tähendab Ernaks valmistumine ka veel muid valdkondi. See tähendab kõikide suurte lihasgruppide võrdset arengut. NATO testi kõhulihaste harjutust teen hetkel 60 kordust, mis on enam vähem tulemus. Kätekõverdustega on lood halvad. Eile tegin jõutrenni ja sain aru, et 40 kordust oleks praegu jõudmiste piir. Et jõutrenni masendusest üle saada tegin 1,5 tunnise trenni lõppu ühe kilomeetri jooksu ajaga 4,25.  Jõudu jäi kõvasti üle ja pulss ei tõusnud maksimumi.  Täna teengi intervalltreeningu. 

Eile lasin ka püstolist 25 meetri pealt 10 lasku. 42 silma mulle au ei tee, kuid harjutuse lõpus sain aru, kuidas ma päästikunäpuga tõmbasin lasu paremale poole. See tulemus peaks kindlasti varsti paranema.  See on nüüd ausalt ette loetud, et sest mind ennastki huvitab, kui palju parem ma suudan kuu aja pärast olla. 

Kahe nädala pärast on meil Hiiumaal treeninglaager. Seniks oleks aga huvitav teada saada, milline on minu võistkonnakaaslaste tase.